Valner Valme: tragöödiad teatris ja elus

Ema Courage, NO99 I Foto: Kulla Laas

Noored mehed tapavad end küll katustel, küll autodega. Milleks veel sõda?

Pisut räägib noorte meeste elupõlgusest (sõjas) ka Teater NO99 uuslavastus „Ema Courage“, kuigi rõhud on mujal. Bertolt Brechti 1939. aasta näidendi tõi lavale Veiko Õunpuu.

Lavastuse temaatika on naljast kaugel: inimhinge närusus, sõjaohu ligidus, kõik-kaubaks-valmidus (kaasa arvatud oma lihased lapsed). Brecht ühendab teise maailmasõja künnisel ähvardanud sõjaohu, 17. sajandi sõjakeerises Euroopa, antiiktragöödiate meetodid ja tollal uued teatrivõtted mastaapseks sõjavastaseks tekstiks.

Aga mida teeb lavastaja Õunpuu ja NO-teater? Brecht jääb, tõsised teemad jäävad, sõjaoht jääb, sõja kui nähtuse majanduslikud põhjused on vahepealsete aastakümnetega ainult kasvanud – ja lavastus on praegu uue ringiga eriti aktuaalne.

Seejuures on NO99 „Ema Courage“ kohutavalt naljakas, minetamata midagi oma tõsidusest. Tragikomöödia? Ei. Naer läbi pisarate? Ei. Jant? Aeg-ajalt hakkab lavastus selleks minema, aga püsib peenelt köiel.

See siin ei ole arvustus, sestap ei hakka ma lavastuslikke asjaolusid lahkama, kiidan vaid, et lavastus, näitlejate mäng, muusika, lavakujundus, kostüümid, grimm, valgus – kõik töötab ühe eesmärgi nimel. Ja tulemuseks on tõdemus, et isegi, kui elu on ränk ja traagiline, võib see olla koomiline, sest inimese olemuses on alati midagi sõgedat, ja piirsituatsioonides see ainult võimendub.

Veiko Õunpuu „Ema Courage“ on võimas ja hullumeelne, paiguti ülepaisutatud, kohati kammerlik, killustatud ja eklektiline, ning püsib oma zhanrilisest ja meeleolulisest mitmekesisusest hoolimata fookuses.

Klassikaline draama uuendusliku NO99 laval. Mingit vastuolu ei esine. Brecht kui omaaegne teatrivärskendaja leiab sobivat kohtlemist 21. sajandi Eesti postdramaatilise teatri vaimustuses, sest tõhus tükk teksti on paigutatud lavale moodsate etenduskunstide vaimus, ent mitmeid teatrireegleid (ka uusimaid) vabalt, isegi huligaanselt tõlgendades.

Lõpetuseks tahaks öelda täiesti kontekstivabalt, ja see ei puutu antud lavastusse: surm bürokraatiale, enne, kui see tapab inimese! See nähtus, peaaegu sama ohtlik kui sõda, on me ümber taas pead tõstnud lokkav katk, mis on muutumas mõtteviisiks ja millega kunst peaks pärast Gogolit ja Kafkat jälle rohkem tegelema.

Valner Valme

Valner Valme

Valner Valme on ERR-i kultuuriportaali vastutav toimetaja, kes kirjutab Edasis muusikast ja/või sellest, mis tema arvates kultuurimaailmas tähelepanuväärset toimumas on. Loe artikleid (28)