Oleg Pissarenko: tahan pakkuda publikule elamust

Oleg Pissarenko I Foto: Andres Keil

Kohtun Olegiga keset Tartu linnamelu, ühes kesklinna kohvikus. Gurustaatuses kitarrist saabub lokkide lehvides, põskede õhetades ja vabandab väikese hilinemise pärast, sest tuli just oma korraldatava “IDeeJazz” festivali koosolekult.

Ta embab mind, prantsatab siis istuma ning võtab kahe käega peast kinni, mis väljendab, et ta elu on hullupööra kiire. Lisaks tihedale asjaajamisele saadab teda magamatus, sest kodus on neljakuune Artur, kel just hambad tulemas.

Mees haarab lootusrikkalt menüü ja pakub: “Sööme, ah? Kõht on jube tühi!”

Oleg, kirjutad oma Facebookis korduvalt: “Armastan teid kõiki!” Kuidas sa seda tunned, mis sa sellega mõtled, kas kõiki on võimalik päriselt armastada?

Ma tean jah, et mõned mõtlevad, et olen hulluks läinud. Tead, see on selline võimas tunne… loomulikult ma ei suuda kõiki tavapärases mõttes „armastada” või ei mõtle ma, et tahaks kõiki kallistada, aga see suund, positiivse laengu jagamine on oluline. Et ma jagan energeetiliselt head vibratsiooni. Negatiivset on niipalju ümberringi, miks ei võiks jagada häid tundeid? Maailma suhtlus võikski olla selline ja see on minu hoiak, armastav hoiak!

Ma isegi maksan vahel Facebook’ile, et mu sõnum jõuaks maksimaalselt paljude inimesteni. Ja muidugi armastan ma väga oma publikut, seda nüüd küll otseses mõttes!

Festival “IDeeJazz” on ukse ees, alustasid väikese Tartu festivaliga, kus esinesid eesti jazzmuusikud ja jazzitudengid, tänaseks on see paisunud rahvusvaheliseks festivaliks, kus peaesinejateks on maailmanimed – Richard Bona, Dino Saluzzi… kust see julgus tuli nii suurelt ette võtta?

Olen nüüdseks 11 aastat Tartus elanud, alguses sai peamiseks Elleri-kooliga seonduv, avasin pop-jazz osakonna, olin selle juhataja ja kitarriõpetaja, korraldasin tudengitele võimalusi esinemiseks, üle kuue aasta tegutsesin Tartu Jazziklubi programmijuhina, korraldasin festivali, suhtlesin linnaisadega rahalise toetuse asjus – nad on olnud alati toetavad – põhjendasin sponsoritele, miks see muusika on Eesti kultuurile ja Tartule vajalik. Lõpuks sai minu jaoks kõike liiga palju, mul ei jäänud küllalt aega iseenda ja oma muusika jaoks, mõtlemiseks, kirjutamiseks…

Eelmisel aastal otsustasin, et lõpetan õpetamise, sel kevadel korraldasin koos mõne sõbraga oma suurkontserdi Nordeas, juunis sündis meie perre teine laps ja sellega seoses tuli uus elurütm.

Keskendun festivalile, iseenda muusikale ja oma perele. Kõike ei jõua. Klubi kontsertide sarja teeme samuti edasi, aga väiksemas mahus.

Aga tean, et tahan pakkuda publikule nii oma muusika kui ka festivaliga elamust. Õnneks ma pole üksi, kuni selle aastani juhtisime IDeeJazzi kahekesi Eveliniga (Evelin Pissarenko, Olegi abikaasa – toim.) ja nüüdsest on meiega liitunud projektijuhina Ants Johanson, tiimis on koos vabatahtlikega ligi paarkümmend inimest.

Oleg Pissarenko I Foto: Anni Õnneleid
Oleg Pissarenko I Foto: Anni Õnneleid

Ütlesid, et sinu tegevus õpetajana on nüüdseks lõppenud. Kuidas on üldse loovmuusikul võimalik olla pühendunud õpetaja, mis nõuab ju suurt vastutust?

Õpetaja peaks olema minu mõistes inimene, kes teab ja õpilane see, kes tahab teada. See oleks ideaalne tingimus õpetamiseks. Aga meil peab õpetaja tegelema õppekava täitmisega, ainepunktidega, praktika võimaldamisega… Ideaalis võiks iga õpetaja olla guru, kelle juurde tullakse. Kui Raun Juurikas teab, mis on improvisatsioon, tullakse tema juurde, kui Lembit Saarsalu teab, mis on saksofon, tullakse tema juurde. Ja ei tulda mitte ainepunkti ja diplomi pärast, vaid tõesti selleks, et saada targemaks.

Ütleme nii, et mulle sai küllalt sellest administratiivsest osakonnajuhataja ametist. Samas olen uhke tehtud töö ja õpilaste üle. Elleri kool minu silmis väga väärikas asutus ja mul on südamest hea meel, et jazziosakond jätkab seal ka ilma minuta!

Üks minu esimesi õpilasi Tartus oli Laur Joamets, kes nüüd USA-s edukas kitarrist. Aga muidugi arvan ma, et lõpuks igaüks ise on oma võimaluste rajaja. Mäletan, kui ise läksin Otsa-kooli õppima, olin ennasttäis Narva kutt, mõtlesin, et kes on Mart Soo! (Olegi kitarriõpetaja) Aga varsti hakkasin rohkem aru saama, kes on kes ja et muusika on midagi enamat, kui see, mida olin arvanud.

Oleg, sa oled väga aktiivne suhtleja ning tihtipeale on su avaldused tehtud suure aplombiga, mõnele isegi tunduvad ehk äärmuslikud. Selline väljaastumine nõuab julgust, kas pole?

Loomulikult. Kui sa annad endast palju, siis pead olema valmis saama palju vastu, nii positiivset kui negatiivset. Siirus ja enda avamine on seotud ikka ka riskiga. Aga samas – kui sa riski ei võta, ei ole ka võimalik kogeda häid emotsioone.

Nii on ka festivaliga, kasvõi rahalises mõttes. Aga eelkõige energeetiliselt. Näiteks: kui ma presidendi valimiste ajal toetasin avalikult Marina Kaljuranda, – juba seepärast, et poliitikas võiks olla rohkem naisi -, oli inimesi, kes tulid mulle tänaval ligi ja ütlesid, Oleg, me väga austame sinu valikuid. Aga oli ka mõni tuttav, kes pärast seda avaldust mind enam ei teretanudki.

Mitmed soovitasid mul poliitikaga mitte tegeleda.

Kuidas sa tunned end Eestis mitteeestlasena, kas näed ka ses osas endal vastutust, rääkida ka muulaste nimel?

Esiteks olen sündinud Eestis ja olen siin terve elu elanud! Püüan rahvusküsimustele mitte liialt keskenduda, samas ei saa sellest päris mööda vaadata. Kõike, mis sul on, saab pöörata kas heaks või halvaks.

Kui sa oled pime, võid hakata näiteks muusikuks! Kui ma olen venelane või ukrainlane, siis võin seda hakata põdema, keerata end üles, istuda nurgas ja tunda, et mind ahistatakse. Või ma saan anda endast parima, pöörata asjad enda ja teiste kasuks, näiteks oma temperamenti muusikasse valada või teatud mõttes kõrvaltvaatajana kohaliku kultuurielu rikastada.

Tegelikult ei ole ju Eestis mingist ahistamisest juttu, kui õpid keele ära ja sulandud Eesti ühiskonda?

Ei, ma ei usu. Jutt on pigem sellest, kui palju Eestis on üldse inimestel võimalusi – kultuuriiinimestel, ärimeestel…

Lisaks muidugi oleneb sellest, kus sa tegutsed – kas Tallinnas, Narvas, Tartus…

Põhjus, miks ma olen otsustanud just Tartus festivali teha on see, et tahan näidata, et Tartu on kihvt koht ja et suur rahvusvaheline muusikafestival on selles linnas võimalik ja vajalik.  Isegi kui publikut on siin vähem kui Tallinnas, tahan mina sellessse uskuda ja tallinlased on samuti festivalile väga oodatud!

Mulle meeldib mõte, et kui sa ükskord päriselt ärkad, saad aru, et kõik on võimalik.

“Kas olete lõpetanud?”, küsib ettekandja Olegilt.  “Ei ole veel ja palun mulle üks must kohv”, vastab Oleg otsustavalt.

Oleg Pissarenko I Foto: Liis Treimann
Oleg Pissarenko I Foto: Liis Treimann

Kevadel toimus Nordea kontserdimajas Sinu bändi suurkontsert “Päriselt”. See oli võimas ettevõtmine, mida muusikud põnevusega jälgisid. Sa tegid ajalugu – keegi eesti instrumentalistidest pole söandanud taolist riski võtta või pole endasse nõnda uskunud. Ometi, see õnnestus väga hästi. Kuhu on edasi minna peale sellist saavutust, see oleks Eestis justkui lagi…kas see bänd jätkab samas koosseisus, mis on su muusikalised plaanid edaspidiseks?

Ma olen mõelnud üks kord nii, teine kord naa. Plaanin vahelduseks teha soolokava ja kohtuda publikuga intiimsemas atmosfääris, luua enda jaoks teistsugune kohtumiste formaat koos muusika ja mõtisklustega.  Kava on valmis, aga nõuab aega, et seda viimistleda. Mis edasi? Selge see, et Eestit suuremaks ei tee. Nõukogude Liidu ajal oli eesti artistil võimalus olla see eksootiline, lääne poolt tulnud esineja, aga nüüd… reaalsus on see, et ega eesti artisti Poola või Saksamaa ei oota väga, eks ju? Euroopasse on pigem oodatud USA artistid.

Ma ei taha öelda, et mul poleks rohkem midagi öelda, alati on midagi öelda, on uued lood, uued mõtted…kui aga rääkida turust, siis mul on isegi sel väiksel turul hästi läinud. Ma usun, et see muusika on ajatu. Olgu siis sama bändiga, teiste muusikutega või üksi esitatult. Olen olnud lojaalne oma bändile ja nad – Raun Juurikas, Mihkel Mälgand ja Ahto Abner- on tõepoolest geniaalsed muusikud, kellele olen kõige eest siiralt tänulik! Ses suhtes on praegu mõttehetk, kuidas edasi.

Kas Tartu Jazziklubi jätkab nüüd ilma sinuta? Kas sul on plaanis leida uus koht?

Kuidas ilma minuta??? Olen aastaid koos abikaasaga vedanud klubiasja – arendasime välja tunnuslause “Võtkem tassike jazzi”, 4 aastat järjest andsime välja ajalehte “Jazzipala”, entusiasmiga edendasime Tartu Jazzklubi nägu, mina panin programmi kokku, suhtlesin muusikutega, otsisin toetajaid, Evelin tegeles imagoloogiaga. Nüüdseks on koostöö Ülikooli kohvikuga läbi, seoses erimeelsustega teemal kunst või shnitsel, aga me otsime tõesti uut kohta. Teeme esimese jazziõhtu uues ERM-i muuseumi restoranis. Ja vaatame siis, kuidas jazz sinna sobib.

Vahel on nii, et arendad mingit asja ja ühel hetkel see enam ei arene, edendad ja saad aru, et enam ei edene. Siis on aeg edasi liikuda.

Sinu viimane plaat kannab nime “Point” ja seda point’i sa püüad ka kuulajaile edasi anda. Kas suudad mõne lausega täpsemalt edastada, milles on siis sinu jaoks elamise ja olemise mõte?

Sellele küsimusele saan lühidalt vastata oma plaatide triloogia pealkirjadele toetudes – elamise POINT on selles, et ära tunda ja mõista KES SA tegelikult OLED ja seeläbi jõuda PRII LAPSE ILMA!

IDeeJazz, keda sa ise esinejatest eriliselt siia ootad ja miks?

Olen Richard Bona fänn ja tema uue bändi Tartusse toomine on olnud minu unistus, mis sel aastal IDeeJazzil teoks ka saab – olen juba praegu vaimustuses ja ootan kõiki kontserdile, sest Bona on üks nendest artistidest, kes pakub kindlasti elamust!

“Kuidas maitses?” küsib ettekandja.

“Hästi, palun arve. Mina maksan mõlema eest, nii hästi läheb mul!” naerab Oleg oma rõkatavat naeru.

Positiivsust tasub jagada, mõtlen ma.

Vaata lisaks:
ideejazz.ee
olegpissarenko.com