Marko Mäetamm. Ameerika päevik: Kanaada. 1.osa

Kanada on olnud minu jaoks elu aeg müstiline paik. Kui ma väike olin, siis aeg-ajalt ilmus meie postkasti mõni ümbrik, kus olid peal hästi ilusad postmargid ja kiri “Canada”. Vahel oli ümbrikus lihtsalt kiri, vahel aga mõni niisugune postkaart, et tundus, nagu see oleks pärit mingist teisest galaktikast.

Mäletan, et sain ükskord niisuguse kaardi, kus oli peal lumememm ja päkapikk, aga need ei olnud mingid tavalised lumememm ja päkapikk, vaid – täiesti ruumilised! Et kui paned sõrme pildi peale, siis on tunne, et see läheb lausa lumememme sisse. Ja õde sai sama ümbrikuga kaardi, mille peal olid kitsed lumises metsas ja see oli samasugune ruumiline. Kuigi jah, tundus, et minu oma oli natuke isegi ruumilisem…

Kaardi taga oli peenikeses kirjas jutt, milllest ma mäletan ainult lauset, “kui suuremaks kasvad, siis teed endale ise samasuguse uhke lumememme”. Ja et “soovib vanaisa Torontost”. Ja veel mäletan ma, et see kaardi tagumine külg, kuhu jutt oli kirjutatud, nägi välja nii et see oleks nagu paberiga üle kleebitud ja selle minule mõeldud jutu all on veel mingi teine jutt. Vanemad arvasid, et ju neil seal ei olnud raha uut kaarti osta, eriti veel niisugust uhket ruumilist kaarti, nii et nad lihtsalt kleepisid mingi vana ja juba kasutatud kaardi üle. Mina ei osanud tookord midagi arvata, sest kui vanemad juba nii arvasid, ju see niimoodi siis ka oli. Praegu tagantjärele mõtlen, et äkki ikka ei olnud päris nii ja mis tekst sealt alt ikka sedasi õrnalt läbi kumada võis… Aga mõistatuseks see paraku jääbki, sest kõik need ilusad välismaalt saadetud kaardid läksid meil mingil hetkel müstilisel moel lihtsalt kaduma.

Siis oli mu õel (õde oli minust juba siis 6 aastat vanem ja on praegu ka) üks äge punane kilejakk, millele olid kollased lukud ja kukla taga krae peal oli ka lukk ja sealt tuli välja kapuuts.

See, et krae seest saab kapuuts välja tulla, oli muidugi täielik maailmaime.

Eks meil oli ju ka mingisuguseid kilejakke, aga need tundusid selle punase siidpehme kaunitari kõrval kõrval nagu mingisugused ruberoidist koletised. Ja lukuga polnud neist ükski, ikka nööpidega. Ja veel oli sellel punasel kilekal sees üks silt, kuhu oli järjekordselt kirjutatud sõna “Canada”. Kunagi hiljem kui õde sellest välja oli kasvanud, sai see imeline ürp mulle, aga lukud tal siis enam eriti ei käinud ja kusagilt oli ta natuke katki ka juba. Ja selle nö firmasildi, kus oli peal sõna “Canada”, oli õde samuti eemaldanud ja õmmelnud mingi isetehtud jaki sisse, et oleks ägedam. Aga jalgrattaga sõita kannatas sellega ikka ja täiesti vaieldamatult oli see minu lapsepõlve kõige shefim kehakate.

Seda ilmutuslikku sõna “Canada” kohtas veel ilusatel kirevatel nätsupakenditel, mis ilmselt siginesid meie igapäevaellu sama teed pidi nagu tuli eelkirjeldatud punane kilejakk. Mina olin mõistagi liiga väike ka nätsu närimiseks ja seega kuulusid need taas minust 6 aastat vanemale õele. Erinevad nätsud – maasika, banaani, apelsini, ananassi. Kui ma ei eksi, siis firma oli vist MAY… Õel oli kirjutuslaua alumises sahtlis terve rida tikutopse, kus sees olid pooleldi näritud nätsud – niisugused erksavärvilised vormitud känkrad, mida ei tohtinud samuti puudutada. Aga ega ma ei tahtnud ka, sest need nägid välja ikka suht mitteisuäratavad. Canada, Canada, Canada…

Aataid hiljem, umbes siis kui ma selle õe ärakantud ja katkise punase kilejakiga Karksi-Nuiat pidi rattaga ringi kihutasin, ma muidugi juba teadsin,et kõik need nätsud ja postkaardid ja muu maaväline tuli minu salapärase Kanadas elava vanaisa käest. Aga kogu see värk oli minu jaoks siiski ülimalt abstraktne.

Natuke vähem abstraktsemaks muutus asi siis kui selgus, et isa sõidab meie vanaisale Torontosse külla. Välismaale! Sinnasamasse, kust kunagi tulid need postkaardid ja nätsud ja punane kilejakk! Issand, mida ta sealt kõike tuua võiks… Teksad kindlasti! Ja igasuguseid lahedaid asju veel! Niipalju olin ka selleks ajaks aru saanud, et se müstiline vanaisa elas kunagi Saaremaal ja oli minu Saaremaa vanaema mees. Ja ei ta nimi on vist Karl või Kirill. Miks ta aga seal Kanadas elas, mitte Saaremaal, selle üle ma väga nagu ei osanudki mõelda. Nii oli see lihtsalt kogu aeg olnud, vähemasti minu elu ajal, ja tundus seega kuidagi täiesti iseenesest mõistetav.

Täiesti iseenesest mõistetav tundus mulle ka see, et selle imelise maa nimi on Kanaada. Kõik lihtsalt hääldasid seda niimoodi. Kanaada…

Miks ma sellest praegu niimoodi pikalt jahun? Aga sellepärast, et istun parasjagu autos, meie armsas punast värvi rendiautos Volkswagen Jetta, ja kepsu peal on marsruut “Hamilton – Toronto”. Kõrval istub mu naine ja sööb õuna. Taga istuvad lapsed, kõrvaklapid peas, silmad kinni ning vähemalt väliste tunnuste järgi võiks arvata, et nad magavad. Aga võibolla ei maga ka.

Teel Kanadasse Foto: Marko Mäetamm
Teel Kanadasse Foto: Marko Mäetamm

Mina: Kuule, mis sa arvad, miks vanasti hääldati niimoodi imelikult – “Kanaada”, mitte Kanada?

Naine: Kes hääldas? Mina küll pole kuulnud.

Mina: Kõik hääldasid seal Nuias nii.

Naine: See oli teil mingi kohalik värk. Koguaeg on ikka Kanada olnud.

Mina: Ikka Kanaada oli! Eesti keeles äkki hääldataksegi nii?

Naine: Haha, võibolla vanemad nimesed hääldasid siis, mina igatahes pole kuulnud.”

Mina: Vanemad inimesed… Aga miks siis vanemad inimesed niimoodi hääldasid? Sellel peab mingi põhjus olema ikka… Äkki on ikka nii õige?

Naine sööb õuna ja ei vasta midagi.

Kanaada… Mis me sinna sõidame üldse…? OK, vanaisa hauda üles otsima. Ja selle maja tahaks ka üles leida, kus ta elas kunagi. Willard Avenue mis ta oligi…309. Imelik mõelda, et kui isa oleks omal ajal sinna jäänudki ja meid kuidagimoodi järele saanud, nagu vanaisa plaanis, siis oleks see praegu meie maja. Mina oleks Kanada kodanik… Huvitav, kas see oleks hea või halb…? Ilmselt ikka hea vist…

Peaks tegema vetsupeatuse aga üks just läks mööda ja kiirteel tähendab see seda, et järgmine tuleb alles mitte varem kui poole tunni pärast. Aga kui kiirusehoidja peal on, siis saab autot juhtida päris edukalt ka nii, et jalad on ristis, nii et veab ehk välja…

Jätkub nädala pärast

Marko Mäetamm on hetkel Ameerika Ühendriikides resideeruv kunstnik. Tema töödes leiab kommentaare nii ta isiklikule elule kõige intiimsemal tasandil kui ka teda puudutavatele-mõjutavatele sündmustele meid ümbritsevas ühiskonnas laiemalt. Hetkel loob ja juhendab üliõpilasi Colgate University-s, kirjutab ning joonistab Edasile iganädalaselt kommentaare sellest, mis tundub tema arvates oluline ja mis võiks korda minna ka Edasi lugejatele.

Mäetamme senistest tegemistest saab ülevaate tema kodulehel: www.maetamm.net

Marko Mäetamm

Marko Mäetamm

Mäetamm Marko on kunstnik. Tema töödes leiab kommentaare nii ta isiklikule elule kõige intiimsemal tasandil kui ka teda puudutavatele-mõjutavatele sündmustele meid ümbritsevas ühiskonnas laiemalt. Hetkel tegutseb Tallinnas ja valmistab ette osalemist mitmetel grupinäitustel väljaspool Eestit. Marko kirjutab ja joonistab Edasile sellest, mis tundub tema arvates oluline ja mis võiks korda minna ka Edasi lugejatele. Loe artikleid (70)