Absurdist meedias, keeles ja kirjanduses

Online on välja mõeldud meedia mugavamaks kättesaamiseks. Paberväljaanded on armsad küll, aga digitehnika ja nutiseadmed võimaldavad tegijatel teavet minutitega üles panna ja lugejatel sekunditega haarata. Selle vastu ei saa. Selle vastu saavad paberraamatud (milleni kohe jõuan) ja muud ajatumad trükised (kasvõi kuukirjad), aga kahjuks mitte enam kauaks ajalehed.

A Clockwork Orange 1971 I Foto: ekraanitõmmis
A Clockwork Orange 1971 I Foto: ekraanitõmmis

Absurdist meedias

See tähendab, et lehte asendav online-leht peab lisaks kiirusele ka sisult ja kvaliteedilt olema vähemalt võrdne paberlehega, tegelikult sellest üle. Üle ta ongi interaktiivsuse tõttu: lingid, videod, otseülekanded, kommenteerimine, jagamine sotsmeedias; ja isegi kui anonüümsed kommentaarid on tõrjutud, töötab nupp „teade toimetajale“.

Online-meedia ei tohi seejuures järele anda teksti informatiivsuses ega õigekirjas. Samuti pealkirjade tasemes. Viimase poolest on trumbid sageli veel pabermeedia käes, eriti, mis puudutab kommertsajakirjandust. Ma ei ole neutraalne sellest rääkima, aga üks pealkiri ületas eile minu absurdiläve.

Pealkirja näide Postimehest: „Suri tunnustatud Eesti kunstnik“. See kõlab nagu „Arva ära, kes suri“. Info jagamise asemel kerjatakse klikki. Pealkiri kaotab igasuguse muu mõtte peale selle: vajuta SIIA. Paberlehes me sellist pealkirja ette ei kujutaks, miks siis online end hoobilt kehvemaks peab viletsamat pealkirja pannes?

Absurdist keeles

Keel mahutab kõike ja igaühte. Ta on oma ligipääsetavuses haavatav, samas tugev: igaüks pääseb ligi ja väänab seda, kuidas tahes, aga keel peab vastu. Eile sain teate, kus anti teada hackatonist. Hackathon inglise keeles on progejate kohtumine, saavad kokku ja ajavad oma asja, võibolla tõesti on selleks vaja oma sõna, aga „h“ tähe hülgamisest ei piisa. Ma pakuks kasvõi „digitalgud“ või „raalirünnak“.

Workshop’i asemel kasutatakse õnneks juba kohati „töötuba“ ja startup on ju tegelikult „hakatus“. Kas keegi ütleb, ma teen kaminasse startup’i? Meenutagem, et „manuse“ kohta öeldi ka eesti keeles veel selle sajandi alul „attachment“, jeess.

Ingelinvestoritest ma ei taha üldse rääkida, ei taha kuulda ka.

Absurdist kirjanduses

Kirjandus, mõistagi, on teistest kunstivaldkondadest enam reageerinud keelelisele absurdile ja lahanud keeleliselt ühiskondlike protsesside grotesksust. Meie maailma on lahanud Huxley, Orwell, Kafka, Bradbury, Vonnegut jpt. tippkirjanikud, kelle teinekord totratena ja ülepaisutatutena tunduvad maailmakirjeldused osutuvad prohvetlikeks.

Siiski vabastab eluabsurdist absurd kirjanduses.

Kunstilise vabaduse ja kirjaniku kujutlusvõime kogemine seab asjad õigesse perspektiivi. Pika jutu peale tahtsingi soovitada üht raamatut.

Heimito von Dodereri „Merovingid ehk Totaalne sugu“ (1962; eesti keeles Mati Sirkeli tõlkes Eesti Keele Sihtasutuselt 2012) näitab justnagu kuulsa Merovingide suguvõsa allakäigu põhjuseid, aga see on ainult kirjaniku inspiratsiooniallikaks. Ajalooga pole teosel pistmist rohkem kui karolingide ja merovingide vastasseis, aga seegi on toodud otsaga 20. sajandisse (merovingid hääbusid 8. sajandil).

Raamatus mürgeldab Doderer end eelkõige oma rafineeritumalt komponeeritud romaanidest välja ning parodeerib seejuures mahlakalt ümbritsevat ühiskonda; tõsisemalt lähenedes võib sealt leida ka tõlgendusi inimkonna konfliktide tekke põhjustele, ent tõsisemaid noote „Merovingide“ raamatust ei leia. Puhast hullu lopsakat teksti leiab siit, ja rängalt.

Teose keskseks motiiviks on raev, mida ühed püüavad tagant õhutada, teised ravida (samal ajal hoolitsedes, et ikka oleks, mida ravida) ning kolmandad igatsevad pidevalt välja elada.

Oleks nagu inimkonna probleem? Doderer sülitab sellele, ta keerab hoopis kõik kruvid üle ja pakub täiusliku jandi, kus keegi saab pidevalt peksa, aga see ajab paraku naerma, peategelane Childerich püüab saada sugulussidemete absoluudiks, firma Hulesch & Quenzel juurutab inimeste närviajamisnippe, professor Horn mõtleb välja kõige idiootsemaid hulluravimeetodeid ja kirjanik Döblinger (von Dodereri alter ego) tegeleb plombeerimisega, mis tähendab „füsiognoomilist õiglust“ ehk ohutut tuimestamist kärme rusika abil. „Seda viimast juhtus doktor Döblingeri füsiognoomilistel maailmakohtunikel korduvalt ja koguni kolm korda ühe ja sama isikuga, kellegi kõrgema pangaametnikuga. Jääme päri, et ta oli väljakutsuv jäletis ja vaatas igaühele ikka lolli solvumisega otsa.“ (Lk 153).

On see vägivaldne romaan? Ei ole. See lihtsalt ei tunne liigset lugupidamist 20. sajandi keskpaigaks kinnistunud ühiskondlike väärtuste vastu, see-eest aga tunneb üüratut lugupidamist lugeja vastu.

Miks ta meile praegu oluline peaks olema? Von Dodereri „Merovingid“ näitavad, et ei tasu tõsiselt võtta absurdi kalduvaid nähtusi, mida kirjeldasin loo alul.

Valner Valme

Valner Valme

Valner Valme on ERR-i kultuuriportaali vastutav toimetaja, kes kirjutab Edasis muusikast ja/või sellest, mis tema arvates kultuurimaailmas tähelepanuväärset toimumas on. Loe artikleid (30)