Taavi Veskimägi: kuidas õnnestuda avalikus sektoris?

Maailma on võimalik parandada ja elukeskkonda mõjutada nii era- kui avalikus sektoris. Edasi taasavaldab Taavi Veskimägi aasta tagasi kirjutatud artikli, kuidas on muutusi võimalik ellu viia avalikus sektoris.

Viimase aasta jooksul oleme saanud regulaarselt teateid elust, et mõni endine edukas erasektori juht ja tore inimene, kes on vahepeal ühinenud avaliku sektoriga, lahkub. Tavaliselt käib nende lahkumistega kaasas suurem või väiksem, otse nähtav või ridade vahele kirjutatud kibestumus – tahtsin parimat aga välja tuli nagu tavaliselt. Ja ajalehtedest leiame pealkirju stiilis  – nii nad tapsidki meie Ferdinandi. Kokkuvõttes, süsteem võitis inimese.

Muuseas, see ei ole mingi uus trend. Sarnaseid avaliku sektoriga ühinemisi ja ohkega lahkumisi on kõrgemal ja madalamal tasandil olnud 2000-ndate aastate algusest alates.

Inimesed tulevad täis indu ja entusiasmi muuta, ja just soov muuta on kõigi nende ühinemiste ühine nimetaja, kuid lahkuvad frustreeritutena.

Ja enamuses on olnud nad väga head inimesed, siira agenda ja hea energiaga. Timo Palo ütleb raamatus Jäine teekond oma väljapaistvat retke pooluselt tagasi kirjeldades: „…tuleb igaühel ise oma teekond ette võtta ja see ka lõpuni käia“. Miks siis ei suudeta võetud teekonda lõpuni käia? Miks ikkagi lahkutakse varem, enne kui jõutakse muutuste institutsionaliseerimiseni?

Võttes aluseks Harvardi juhtimisguru John Kotter’i kaheksa sammulise muutuste juhtimise mudeli, kus muutus algab muutuste vajaduse teadvustamisest ja lõpeb muutuste tagajärjel tekkinud olukorra kinnistamisega. Alles peale muutuse kinnistamist võib öelda, et muutus on läbi viidud, tagasipöördumatu, uus olukord kehtestatud, ühesõnaga – tegu tehtud!

Viimasel ajal on mõned erasektorist avalikku sektorisse tulnud inimesed küsinud, mida peaks siis silmas pidama, et õnnestuda avalikus sektoris?

Pakun alljärgnevalt 20 aastasele vaatlusele põhinevalt välja näiteks viis peamist tegurit, mis saavad takistuseks „erasektori inimeste“ lõplikul õnnestumisel avalikus sektoris. Kindlasti on teistsuguseid näiteid, ma ei püüa absolutiseerida.

Püüaksin lihtsalt tuua välja mõned tegurid, mis kirjeldavad fundamentaalset veelahet era- ja avaliku sektori väärtuste, hoiakute, käitumise ja eesmärkide vahel.

Kõik, mis ei ole lubatud, on keelatud

Esiteks, teatavasti avalik sektor tegutseb loogikas, kõik mis ei ole lubatud, on keelatud. Ilma õiguslikku aluseta ei juhtu midagi! Ja siin on esimene suur probleem, lihtsalt heast soovist muuta ei piisa, vaja on luua muutusteks kontekst, eelkõige õiguslikud ja institutsionaalsed alused muutuste teostamiseks. Tavaliselt ei pöörata selle piisavalt tähelepanu.

Loo laiem muutuste agentide meeskond

Teiseks, vajadus formeerida laiem muutuse agentide meeskond, mis kaasab endasse erinevate institutsioonide esindajaid. See tähendab vajadust mõista teiste institutsioonide büroopoliitilisi eesmärke. Kuidas näiteks rahandusministeerium kavandatavast muutusest võidab? Suurest eesmärgist jääb väheks. Tuleb mõista erinevate institutsioonide, kes riigi poliitika kujundamise protsessis osalevad, büroopoliitilisi päevakordasid. Ja see kahjuks saab tugineda ainult kogemusel. Sest seda ei ole kuskil kirjas.  

Muutus tuleb institutsionaliseerida

Kolmandaks, iga väiksem edu tuleb kohe institutsionaliseeruda, et muutus muutuks püsivaks. Sopperi seaduse järgi iga bürokraatia, mis on ümber korraldatud oma teovõime suurendamiseks muutub kohe eristamatuks eelkäiast! Mul oli Vähi/Siimanni valitsuste ajal riigireforme kavandades see lause seinale kleebitud. Struktuurimängudel ei ole mõtet.

Kuid struktuuri muutes on võimalik muuta inimese käitumist.

Muutused võtavad min 5 aastat

Neljandaks, aeg. Ajaga tuleb arvestada. Paari aastaga ei tee midagi. Muutused võtavad aega tulemuseni jõudmiseks. Üldiselt viis aastat on miinimum muutuse läbiviimiseks. Ja see muuseas ei ole avaliku sektori eripära. Ka erakapitali põhised organisatsioonid (ja kolmas sektor) on oluliselt institutsionaliseerunud. Rahvusvahelised korporatsioonid ilmselt ületavad oma reguleerituses Eesti riiki.

Poliitika kujundamise protsess on koguaeg muutuses

Viiendaks ja viimaseks vast isegi kõige olulisem. Oma tegevuses avalikus sektoris ei tule lähtuda mitte olemasolevast keskkonnast, vaid ise tuleb luua endale sobiv keskkond, mis toetab seatud eesmärkide saavutamist.

Kui erasektoris on omanik see, kes ütleb viimase sõna, siis avalikus sektoris oleme me kõik mõneti ise omanikud.

Olen pannud tähele, et erasektorist tulnud inimestel on kalduvus absolutiseerida poliitilise juhtimise tasemel tehtud otsuseid. Aga see ei ole nii, poliitika kujundamise protsess on koguaeg muutuses, täna on üks tasakaal, homme teine.

Ehk esmased tagasilöögid stiilis – mul oli hea idee aga valitsus ei kuula, sunnivad inimesi liiga kergelt loobuma. Tuleb uuesti analüüsida, õppida, koguda argumente, mille tulemusena saab minna edasi või hoopiski selgub, et idee polnudki nii hea kui esmapilgul tundus. Riik on süsteemina ülesse ehitatud tasakaaludele, see teeb asja ajamise küll aeglasemaks, kuid võimaldab vältida vigu, mis tavaliselt on väga kallid ja suure mõjuga.

Artikkel on algselt ilmunud Taavi Veskimägi blogis 19.mail 2015.a