Marko Mäetamm. Ameerika päevik: harilik päev. 2.osa

Siis… Siis ma tavaliselt ei teagi, mida teha. Kui sajab, siis munen niisama toas ja nokin mõnda oma poolikut tööd. Kui aga ei saja, siis lähen suure tõenäosusega jooksma. Sõltuvalt meeleolust kas maanteele, linna peale või kampuse taha mäe otsa.

Maanteel on kõige filmilikum

Maalilised loodusvaated, üksikud farmid keset maisipõlde, aeg-ajalt kihutab mööda mõni hiiglaslik ja üleni kroomplekist truck või täielikult läbiroostetanud kerega farmeriauto. Või siis mõni easy rider oma harley‘ga. Enamus neist on üliviisakad ja tõmbavad jooksjaga kohakuti jõudes niipalju eemale kui võimalik. Peaaegu, et vastassuunavööndisse. Mõned aga muidugi ei tõmba ka ja seetõttu peab olema igaks juhuks ikka hästi tähelepanelik.

Kõik need truckid ja roostes farmeriautod meenutavad muidugi igasugu nähtud ameerika filme peast ärapööranud veidrikest, kellel on autos pump-püss ja kusagil põldude vahel poollagunenud küüni meenutava kodu keldris piinamiskamber.

Ja paljud neist on veel riietatud sherifi mundrisse, et keegi ei oskaks neid milleski kahtlustada.

Suurtest maisipõldudest mööda joostes tuleb aga meelde film “Maisi lapsed”. Kõik see ongi vist siis päriselt olemas…

Linna peal

Linna peal joostes midagi nii õudsat ei kangastu. Linn on rahulik ja turvaline, ja suhteliselt vähe rahvast liigub. Need vähesed, kes liiguvad, ütlevad sulle loomulikult tere! ja neile tuleb tere! vastu öelda. Või vähemalt naeruse näoga noogutada. Ja kui keegi tuleb koeraga vastu, siis on paslik hüüda: “nice doggi!” ja naeratada muidugi ka sinna otsa.

Eestis tunduks niisugune asi ülimalt imelik, aga siin täiesti normaalne ja mulle see lausa meeldib. Ma olen hakanud tere! hüüdma isegi majade verandadel istuvatele ja aedades kohmitsevatele inimestele, sest see lihtsalt kuidagi on nii. Ja kõik nad ütlevad muidugi vastu ka.

Nii et jah – see linnas jooksmine rahuldab introvertse eestlase päevase suhtlemisvajaduse kümnekordselt ja jääb veel üle ka.

Kampuse taga

Kampuse taha mäe otsa jooksma minnes on aga sootuks teine lugu.

Esiteks on sinna jõudmiseks vaja pressida üles väga kõrgest tõusust, nii et mäe otsa jõudes oled peaaegu, et pilditu. Aga vaev tasub ennast ära, sest vaade sealt on hunnitu. Vaade imetletud, tuleb valida, millist rada pidi joosta. Nimelt on ülikool sinna rajanud tõelise terviseradade kompleksi. Viieteistmiiline rada, kümnemiiline rada, viiemiiline rada, kolmemiiline rada – vali, millist tahad! Mina olen siiani valinud kõige väiksema ja teinud pigem mitu tiiru, sest ega ma nüüd mingi päris sportlane ka ei ole ja eks ma natuke kardan seal radade rägastikus ära eksida ka. Ja hämaras ei ole seal üldse lõbus, sest tegelikult on see mets igasugu loomi täis, kes valges hoiavad natukenegi distantsi, pimedas võid neile aga sisuliselt otsa joosta. Kõik need bambid ja jänesed ja pesukarud – nad lihtsalt vahivad sind tuima pilguga kuni oled jõudnud umbes kuue-seitsme sammu kaugusele ja astuvad siis aeglaselt eest ära. Jahimehed võiks neid sisuliselt paljaste kätega püüda siin.

Kui ma ühes neist kolmest kohast olen oma jooksu ära teinud, käin kõigepealt mõistagi dushi all. Siis joon ühe õlle. Ma tean küll, et see ei ole kasulik ja kusagil oli ka mingi artikkel sellest, et peale sportimist õlut juua ei ole õige tegu. Aga sellest artiklist lugesin ma täiesti sihiteadlikult ainult pealkirja.

Õlu joodud ja puhtad riided seljas, vaatan, kas kusagil on äkki mõni üritus.

Colgate’is on üritusi nagu muda

Igasugu loenguid, piknikke, avamisi ja kohtumisi tuntud tegelastega. Ja neil peab käima, sest kõik üritused lõpevad reeglina suure sööminguga.

Colgate is full of food, nagu nad natuke irooniliselt, võibolla isegi häbenedes tavatsevad selle kohta öelda. Puuviljad, juurviljad, tikuvõileivad, natuke suuremad võileivad, salatikorvikesed, juustuvalik, singivalik, vorstivalik, vähemalt üks soe toit kui mitte kaks või kolm erinevat, küpsised, mitut sorti kreemikoogid, erinevad tarretised, šokolaadikommid. Joogiks tavaliselt jäätee, apelsinimahl, sidrunilimonaad, kohv ja vabameelsematel üritustel ka mitu sorti kohalikus pruulikojas valmistatud õlut.

Mõned üritused, niisugused pikemad istumised nagu loengud või ka akadeemilised koosolekud, mitte ainult ei lõpe, vaid ka algavad toiduga, nii et tasub kohale tulla vähemalt 15-20 minutit varem. Puuviljad, juurviljad, erinevad pitsalõigud, koogid, küpsised, jäätee, apelsinimahl, sidrunilimonaad, kohv. Niisugune veidi kasinam valik seega ja õlut ka ürituse eelsöömingul arusaadavatel põhjustel ei anta.

Üritusel käidud, kõht pilgeni Colgate foodi täis, vaarun vaikselt kampuse mäest alla kodu poole. Hakkab hämarduma. Lugematud haneparved, kes päeval taevas näiliselt sihitut edasi-tagasi ringi uhavad, on laskunud jalgpallistaadionile ja vahivad mind kahtlustavalt.

Ma tean küll, mis te mõtlete! Et ei ole viisakas otse üle muru lõigata. Ja puu taha ei tohi põit lasta.

Muidugi ei tohi! Aga on palju asju, mida ei tohi aga ikka tehakse! Teie ei tea neist asjadest ju midagi, te olete haned! Oma arust olete te muidugi targemad kui inimesed, selles ma ei kahtle absoluutselt. Te võiksite ju natukenegi eest ära minna, et ma läbi mahuks. Oh issand, te ei kujuta ettegi kui täis mu kõht on! Kuulge, aga äkki teist tehaksegi seda maitsvat Colgate foodi…? Ah? Tehakse või? Haned! Kas te üldse teate, et ma olen Eestist?

Kodus kõik juba magavad. Hiilin vaikselt garaazi ja võtan veel ühe õlle. Siis teen arvuti lahti ja vaatan, mis Facebookis uudist. Ja mis üldse on vahepeal maailmas juhtunud. Siis teen mõne uue väikese akvarelli, et päev ikka kirja saaks. Seejärel panen telefoni hommikul seitsmeks helisema ja kobin magama.

Marko Mäetamm on hetkel Ameerika Ühendriikides resideeruv kunstnik. Tema töödes leiab kommentaare nii ta isiklikule elule kõige intiimsemal tasandil kui ka teda puudutavatele-mõjutavatele sündmustele meid ümbritsevas ühiskonnas laiemalt. Hetkel loob ja juhendab üliõpilasi Colgate University-s, kirjutab ning joonistab Edasile iganädalaselt kommentaare sellest, mis tundub tema arvates oluline ja mis võiks korda minna ka Edasi lugejatele.

Mäetamme senistest tegemistest saab ülevaate tema kodulehel: www.maetamm.net

Marko Mäetamm

Marko Mäetamm

Mäetamm Marko on kunstnik. Tema töödes leiab kommentaare nii ta isiklikule elule kõige intiimsemal tasandil kui ka teda puudutavatele-mõjutavatele sündmustele meid ümbritsevas ühiskonnas laiemalt. Hetkel tegutseb Tallinnas ja valmistab ette osalemist mitmetel grupinäitustel väljaspool Eestit. Marko kirjutab ja joonistab Edasile sellest, mis tundub tema arvates oluline ja mis võiks korda minna ka Edasi lugejatele.


Loe artikleid (71)