Peeter Koppel: vale unistuse meelevallast välja !

Peeter Koppel

Hiljuti pidin noortele rääkima ebaõnnestumistest kui sellistest. Finantsturgudel tegutseja jaoks on see tuttav sõna, sest tegutsetakse keskkonnas, mis on olemuselt mustvalge. Tegutsemise tulemus on kas õnnestumine või ebaõnnestumine – kasu või kahju.

Soov rääkida mingitest vahepealsetest võimalustest on pigem emotsionaalne. Kui läheneda mustvalgelt praegusele globaalsele majanduskeskkonnale, siis tuleb välja, et Ameerika Ühendriigid on „valge“ ning Euroopa on omadega „must.“ Ühendriigid on suutnud alla viia nii tööpuuduse kui ülespoole upitada majanduskasvu – jah, finants- ja majanduskriisi haavu lakutakse siiani, võlgu ollakse riigi tasandil paarkümmend triljonit dollarit (NB – triljonit!) ning süsteem hoiti püsti läbi ohjeldamatu rahatrüki. Aga nina on veepeal.

Euroopal pole paraku väga midagi vastu panna. Sammud on olnud Ühendriikidele sarnased, kuid need on aset leidnud hiljem ning olnud mastaabilt tagasihoidlikumad.

Jah, süsteem on püsti, kuid kasvuootustega on kesised lood. Kriis on struktuurne ning selle lahendamisega pole faktiliselt tegelema hakatudki. Struktuurne kriis läheb aga alati välja mõttelaadini, mõttelaad aga niivõrd kummalise kategooriani nagu unistamine.

“Ameerika unistus” & “Euroopa unistus”

Väljend „Ameerika unistus“ näiteks loob pea enamuses mingeid assotsiatsioone. „Ajalehepoisist miljonäriks“ jne. Kui seda unistust veidi lahti kirjutada, siis peidab see endas meelelaadi, mis tähendab ettevõtlikkust ning seda, et indiviidi initsiatiiv on meeldiva, et mitte öelda jõuka (isegi rikka) elustiili aluseks.

Sellele lisandub – või sellele eelneb – tahe maailma muuta paremuse poole. Anda ühiskonnale midagi, teostada ennast.

Sellega kaasneb tõesti teatud juhtudel ka tõepoolest rikkus, sest head ideed leiavad ühel hetkel tee börsile ning see ratta, piirituse ja penitsiliini kõrval inimese välja mõeldutest üks parimaid leiutisi – hinnakujundusmehhanism – annab unistusele ja ettevõtlikkusele juba mõõdetava väärtuse.

Väljend „Euroopa unistus“ ei loo kelleski esialgu mingeid assotsiatsioone.

Ometigi proovides viia see mõtteviisi tasandile, siis Ühendriikidega võrreldavas kontekstis on see unistus valdaval enamusel juhtudest võrreldes ameeriklaste omaga väike – saada riigiametnikuks ning elada elu ära pehmelt, turvaliselt, hästi ja ilma liigseid riske võtmata.

See on loonudki konteksti, kus noorte tööpuudus on Euroopas väga tõsine probleem, sest kõrgharidus on sageli olnud noorte jaoks lapsepõlve pikendamine ning edasi oodatakse „valget laeva“ – näiteks kohta ametnikuna. Siit tulevad juba aga tragikoomilised näited sellest, mitme kõrgharidusega terve meesterahvas vanuses 40 pole oma elus päevagi tööl käinud. Kultuur ei ole soosinud ei initsiatiivikust ega seda, et haridusteel lähtutaks tööturu vajadustest.

Kumb mõttelaad on tervislikum?

Nüüd ongi suhteliselt lihtne küsida, et kumb mõttelaad on ühiskonna arengu seisukohalt tervislikum? Kumb mõttelaad on suunatud väärtuse loomisele? Kumb mõttelaad toodab rohkem maksumaksjaid? Vastus peitub selles, kus on asutatud enamus maailma väärtuslikeimatest ettevõtetest? Kus asuvad maailma olulisimad finantsturud? Kus asub maailma äri- ning innovatsioonikeskus? Milline riik suudab mõjuda ajudele ja ettevõtlikele inimestele üle maailma sõna otseses mõttes vaakumpumbana?

Ma olen muide kaugel sellest, et Ühendriike idealiseerida. Paraku on seal viimasel ajal aset leidnud euroopastumine selle sõna negatiivses tähenduses. Samas unistus pole veel surnud. Usutakse iseennast ja Jumalat selle koha peal, kus eurooplane usub riiki. Ja ühiksonnale millegi andmise käigus rikkaks saamine on ka veel sotsiaalselt aktsepteeritav. Midagi pole parata, see lihtsalt on parem unistus. Võiks öelda isegi, et õigem.

Peeter Koppel

Peeter Koppel

Peeter Koppel on SEB privaatpanganduse strateeg, varahaldur ja kolumnist, kes kommenteerib sageli Eesti meedias majandusteemasid, eriti finantsturgude käitumist ja seda mõjutavaid tegureid. Kord kuus kirjutab Peeter Koppel Edasile majandusteemalise kolumni. Loe artikleid (12)