Kadri Kroon: ebamaine Viirelaid

Viirelaid ei ole maailma lõpus asuv üksik paradiisisaar, kuhu päevi lennates talvekülma eest pakku minna. Piisab vaid pooleteisetunnisest autosõidust Saaremaa suunal ja lühikesest meeleolukast Virtsu sadamast algavast paadiotsast ning vupsti oledki autiomaale maabunud. Omanäolise ja mitmes mõttes unustamatu ritriidi mõõdu annab Viirelaid välja iga kell. Saarel ei ole midagi muud peale madala maariba, tuulest räsitud kadakate, ergaspunase metallmajaka ja ühe majapidamise. Suvel lisanduvad nendele veel 500 Lõuna-Eesti lammast ja nende järel maha poetatud pabulahunnikud.

Mina sattusin saarele puhtast entusiasmist noorkokkade tegemiste vastu. Go Spa peakokk Alar Aksalu mainis muu jutu sees Viirelaiul toimunud õhtusööki ja välkidee järgmiseks gurmeeelamuseks kohale sõita oligi peas sündinud. Ilma igasugu ettevalmistuseta olin end Noa peakoka poole vedaja Orm Oja valmistatavas gurmeeseikluses osalejaks meldinud.

Ebamaine teekond

Nagu ikka juhuslike otsustega polnud pähegi tulnud, et talv on Eestis kõige tormisem aeg. Virtsu sadamas pisikest lainte meelevallas kõikuvat paati silmates tundub taganemiseks liig hilja olevat. Surusin hambad risti, viskasin koti paati ja valmistun halvimaks. Laine on suur, paat tilluke ja ülejäänud seltskond tundub koosnevat kogenud merekarudest. Lohutan end mõttega, et olen ka proff, toiduproff, minu valdkonna tippsündmus algab peale maabumist.

Kontrollimatud huilged lipsavad suust, need tunduvad kaaslaste jaoks meelelahutuslikud.

Maabumine osutub reisi veelgi rajumaks osaks. Torm on kai minema uhtnud. Kivimuulile jõudmiseks hüppab üks kalamehekostüümis mees paadist rinnuni vette ja teine üritab kaatrit muuli suunas keerata. Ristlaine omakorda kõigutab nii, et vesi lahmab üle teki. Põhjapoolusel on see kindlasti igapäevaelu, ülieksklusiivsel Antraktikareisil vast sellist kogemust raha eest osta ei saagi. Ettevaatlikult üritame pimedas märgade ja laine poolt üleuhatud kivide otsas kõõludes ranna poole hüpelda.

Majakatule vihk teed näitamas, sammume vana majakavahimaja kutsuvate tulede suunas. Kohe kerkib silme ette paralleel Ingmar Bergmani filmiga ”Fanny ja Alexander ”. Toas on soe, kaminas praksub tuli, küünlad põlevad ja joogilaual seisab mitu sorti isetehtud napse hinge ja keha soojendamiseks. Kaks klõmmi kadaka ja ürdijooki teevad imet. Vahetan märjad riided kuivade vastu ja nagu võluväel olen paari minutiga mentaalselt valmis uusi maitseid endasse ahmima.

Lasen omanikel kiire sissejuhatuse saare ajalukku ja ellu ette vuristada. Kunagi kandis saar Paternosteri nime. Meieisapalvele viitav nimi tekkis legendi järgi kas ristisõdalaste aegu või laevahuku üle elanud papi mitmepäevase palvetamise järgselt. Vahelduva eduga on saarel ikka eremiite elanud. Saaremaalt Laimjalast pärit Grigorjevid olid siin 20. sajandi algusest majaka ülevaataja rollis. Gabrieli viiest pojast kolm kasvasid samuti majakavahiks. Üks neist Peeter veetis Viirelaiul kogu maise elu kuni 1970. aastani. Üheperesaar on hetkel kaheperesaar, ettevõtlike ja hakkamist täist surfisõprade hallata. Laid oli pikalt asustamata ja suisa võssa kasvanud. Majad tehti korda, ehitati juurde moderne laudamaja ja saunahoone. Neil kahel majal on ühtlasi hoovi tuulte eest kaitsev funktsioon. Nelja aastase pideva toimetamise ja nokitsemise järgselt on nõuks võetud rikastada saareelu kutsudes külla Eesti tippkokki.

Orm Oja kokkamine sobib Viirelaiule ideaalselt. Köök on koduse sisustusega, enamuse toidust saab valmistada õues elaval tulel. Just nii nagu päris Noas seda tehakse. Pealegi on Orm rõhutanud, et tema toiduinspiratsioon tuleb kõik puhtast loodusest. Seda loodust peaks siin saarel küllaga jätkuma. Ormi kokanduspisiku andis talle vanaema, kelle juhendamisel ta juba kümneselt katsetama hakkas. Noorukina mõtles näitlejaks hakata, nüüd on tema lavaks avatud köök. Kokakoolis pole Orm päevagi käinud, kõik oskused on ise eri köökides kogemuse kaudu õpitud. Seitsmeteistkümne aastaselt tuli esimene köögitöö Aasia restoranis Chedi. Siis peale mõningast pausi saabus Art Priori aeg, kus ta jõudis peakoka positsioonini. Vahepeal omandas avatud hingega noorsand veidi kogemusi välismaal ja peagi sai kutse Noa peakoka poolele avatud tulel süüa tegema. Praegu jagab ta peakoka ametit omaniku ja peakoka Tõnis Siiguriga.

Ebamaised maitsed

Peale aperitiivi oleme pika kaetud laua taga valmis alustama. Rahvas kutsutakse kokku laevakellaga. Orm kõlistab seda ka toidukordade vahel, et oma teoseid taldrikul lähemalt tutvustada. Õhkkond on mõnusalt relaxed. Kokad on kogu pika päeva jooksul õhtusöögi ettevalmistusi teinud. Isegi Noa nõud on loksuva paadiga kohale tassitud. Mõned neist just äsja Stuudio Nyyd disaineri Mariana Laane põletusahjust väljunud.

Lauale tuuakse esimesed ampsud ja traditsionaalne oma retsepti järgi küpsetatud must leib. Pealemäärimiseks on valikus isetehtud või ja seakõrnerasv. Analoogne juudi schmalziga, kus sea asemel kasutatakse kana või hanerasva.

Krõbe ja õhuline kalanahk täiendub rohelise ürdikreemiga. Tulemus on vaimustav, selle tegemiseks on kalanahaga enne lauda jõudmist sada imet ette võetud. Nahk ise näeb välja siiruviiruline ja õhitud, muster meenutab merelainete poolt jäetud jälgi rannaliival. Vaimustav kunstiteos, merega ümbritsetud laiul mõjub see väga sümboolsena.

Lõkkemais on muidugist mõista tormituulte vallas hoovis sütel küpsetatud. Tegemist on tõlvikusse mähitud minima maisi vormiga, mille maitselisanditeks maapähkli hollandaise ja trühvlijuust.

Mais osutub hiljem kõiki maitseid pingeritta pannes minu jaoks õhtu hitiks.

Ormi kaubamärgiks on petlikult lihtsana kõlav tomatiroog. Tomat on toorainena olnud ta huviorbiidis algusaegadest saati. Looduslikult kasvatatud tomatile saab osaks suitsetamine, glasuurimine barbecue-kastme ja suitsusoolaga. Tomati maitsed võimenduvad veelgi sinihallitusjuustu lisamisega, see annab roale veidi kreemjat nooti juurde. Nahatu tomat ujub konsentreeritud tomatinektaris, milles on omakorda piisavalt hapet, et kõiki neid eelnevaid maitseid toetada ja elavdada. Tomatist saab selle roa juures justkui midagi enamat, tugev lihane annus. Mulle kohati tundus, et maitsed olid liigagi võimsad ja tomat oleks võinud koguselt väiksem olla.

Pearoog tall on suussulavalt pehme ja mõnusalt suitsune. Viimistletud jällegi otse sütel. Tallele on peale puistatud tekstuuri lisavat musta parmesani. Kõrvalt leiab maapirni ja kastmeks on talle enda jus. Kindlasti on tall igapäevaselt suuremate lihakogustega harjunule igati jõukohane, mina pean kahjuks poole peal loobuma, sest ees on veel mitu magusrooga.

Soe suhe on Ormil mustikatega. Art Prioris pälvis kunagi tema mustika ja tatra kombo Eesti parima desserdi tiitli. Nüüdne mustikamaius on veelgi arenenumale maitsemeelele mõeldud. Omavahel kohtuvad üllatuslikult mustikas, must oliiv, majoraan ja röstitud ploomiseeme. Sellise koosluse peale ikka annab tulla. Kõrvale veel hallika glasuurplaadi välimust meenutavad bezeetükid. Igal juhul kõige erilisem bezee, mida kunagi taldrikul kohanud olen. Lõpetuseks tuuakse laule veel üks magus amps. See pakub äratundmisrõõmu. Orm on traditsionaalsest kirjust koerast tekitanud trühvli.

Jookidest seekord pikemalt ei räägi, sest valida oli vaid paari valge ja punase veini vahel. Ehk on järgmistel õhtusöökidel juba ka toitudega sobitatud veinimenüü saadaval. Eufooriliselt täname kokki ja tõuseme lauast, et pilvitus taevas laiu kohal ääretult detailset tähekaarti lähemalt uurida. Kõrvu paitava vaikuse läbistavad taevasse lastavad ilutulestiku raketid. Sellega on õhtu ametlik osa läbi, kokad võivad ka lõpuks lõdvemalt võtta. Nüüd saab igaüks valida, kas keerutada jalga tantsupõrandal, vaadata küünlaleegiga tõtt või mängida hoopis seltskonnaga pinksi. Hommik on veel kaugel, loota tuleb et tuul vaibub ja saab millalgi ebamaiselt üksikult saarelt tagasi reaalsusesse. Ega nagu väga ei tahakski.

Viirelaid oma õhtusöökidega on kui sümboolne sõnum, näitamaks, et hea toiduelamuse järele tulevad inimesed kasvõi seitsme maa ja mere taha. Olgu see omamoodi julgustuseks neile, kes väiksemates kohtades elavad või muidu väiksust takistusena näevad, edu ja edasiminek on kättevõtmise asi.

Järgmised võimalused nautida head toitu Viirelaiu Vabariigis on kevadel ja suvel, ehk on siis ilm ka vähe leebem:

  • 28.04.2018 – Restoran RIBE & peakokk RADO
  • 19.05.2018 – Restoran GOSPA & Alar Aksalu
  • 26.08.2018 – Restoran Ö & Ranno Paukson

Kadri Kroon

Kadri Kroon on paadunud foodie, andunud veinifänn ja tulihingeline reisihull, kellele meeldib kogeda ehedaid hetki puhtast uudishimust elu ja maailma vastu. Tema soovituste järgi suurlinnades seigeldes on reisielamus garanteeritud. Kadri on Edasi toidu-, veini- ja reisirubriigi toimetaja. Loe artikleid (106)