Eesti Vabariigi teise aastasajasse astumise päeval ja Kristuse kannatusaja teisel pühapäeval mõtlen ma Vladimir Beekmanni luuletusele ,,Armastada maad’’.
“Armastada maad,
mille siresinises taevas
rulluvad kohevad valge pilved,
mille randades laksuvad lahked lained
ning kus moonide miljonist väikesest päikesest lõõmavad mäed,
oleks hea, kui see poleks nii kerge.
Armastada
oma nooruse enesekindlat maad,
mis on rõõmus ja rikas ja just nagu jaanipäev,
kõige valgem, kõige pikem, kõige soojem,
oleks väga hea,
kui see poleks nii enesestmõistetav.
Aga maa,
mille taevas toetub lepavõsale, hirmus ja hülgekirja,
mille tuul lõõtsub jääsulbis õõtsuvalt merelt,
mille poristel väljadel
konutab raudhalle kaledaid kive,
see vaene ja murelik maa,
kus su õlule tinaselt vajuvad aastad
ja hüüdmata jõuavad järele hädad
– ta on täiesti üksildane
mahajäetud, kui jätad ta maha.
Alles see maa
vajab tõeliselt armastust,
mis igatseks temagi rõõmsaks ja rikkaks ja soojaks,
taeva kõrgeks ja siniseks,
moonipunasteks kaljud.
See on peaaegu võimatu.
See on su ainuke võimalus.”
See on meie murelik maa, millest V. Beekmann ligi poole aastasaja eest kirjutas. Ja vahel ma imestan, et me päriselt elame sellel maal. Kui puud tahavad õuest tuppa tassimist ja ahi ootab kütmist, kui hallist hommikust saab hall päev ja hall õhtu ning arvutiekraanilt vaatavad vastu sõprade saadetud fotod Hispaania mererannast või Fidži palmide alt, siis ma tõesti imestan, et me oleme jätkuvalt siin.
Neid teisi maid, neid sooje ja päikeselisi, tundub nii lihtne armastada. Aga meie oleme siin ja armastame seda maad, lõõtsuva tuule ja poriste väljade, raudhallide kividega hülgekirja maad. Mis armastus see niisugune on, mis meid siin kinni hoiab?
Armastus on Jumala atribuut. Armastus lähtub Jumalast.
Ka inimene suudab armastada, aga inimese käes omandab armastus teise näo. Eks kõik hea, mis katkise inimese kätte antakse, muutub praguliseks ja poolikuks. Seepärast on erinev see, mismoodi armastab Jumal ja mismoodi armastame meie, inimesed.
Luther räägib neist erinevatest armastuse viisidest oma Heidelbergi disputatsioonis (1518). Ta tõdeb, et inimesele on omane armastada ilusat ja meeldivat. Mõned asjad ja inimesed on meie silmis armastusväärsed. Me ka armume sellesse, mis on ligitõmbav ning silmadele hea vaadata. Sellest, mis on eemaletõukav, vilets või näotu, hoiame võimaluse korral eemale.
Jumala armastus on teistsugune. Tema armastab ka seda, mis on kehv, inetu, nõrk ja rumal. Ta armastab mitte-armastusväärset. Ta armastab, et muuta seda heaks, targaks, tugevaks ja õigeks. Meiesuguseid katkisi, patuseid inimesi ei armasta Jumal mitte sellepärast, et me oleks ilusad. Hoopis seepärast, et Tema meid armastab, muutume me ilusaks. Inimlik armastus põgeneb patuse ja kurja eest. Kristus seevastu ütleb: ,,Ma ei ole tulnud kutsuma õigeid, vaid patuseid. ’’(Mt 9:13)
Selline on armastus, mis sai ilmsiks Kristuse ristil. Ristist lähtuv armastus ei suundu sinna, kus ta võib leida eest head, vaid ta läheb sinna, kus ta saab jagada head vaestele ning viletsatele, neile, kel omal puudus käes: neile, kel napib armastust, kel napib ilu ning kõike seda, mida me peame armastusväärseks. Selline armastus muudab inimese ilusaks. See muudab heaks.
Kui Jumala armastus oleks selline, nagu on inimlik armastus, mis otsib meeldivat, armastuväärset ja head, siis ei oleks Ta meie juurde jõudnudki. Siis ei teaks me sellest midagi.
Aga nüüd me teame. Me teame, et meil on Jumal, kes tuleb meie juurde ega vaata meie puuduste, möödalaskmiste ja tühisuse peale. Me võime Ta ees seista oma mitte-armastusväärsuse ja armastamisvõimetusega ning Tema armastab meid ilusaks ja heaks. Ja siis saame meie minna nende juurde, kes on vaesed ja murelikud, hirmsad ja hülgekirja. Nende juurde, kes on muidu täiesti üksi ja maha jäetud.
On jumalik elada maal, mille taevas toetub lepavõsale ja mille tuul lõõtsub jääsulbis õõtsuvalt merelt; maal, mille poristel väljadel konutab raudhalle kaledaid kive. On lausa jumalik ning mitte pelgalt inimlik armastada seda maad ning igatseda temagi rõõmsaks ja rikkaks ja soojaks, taeva kõrgeks ja siniseks.
Sedasi armastada on peaaegu võimatu. Sedasi armastada ja sedasi armastatud olla on meie ainus võimalus. Jumala abiga.
Annika Laats
Annika Laats on kirikuõpetaja ja Tallinna lastehaigla hingehoidja. Kord kuus ilmuvate "pühabajutluste" vahendusel saab Edasi lugeja osa Risti kiriku võlvide all kõlavast humaansest sõnumist. Annika usub, et kui kasvõi osagi neis jutlustes öeldust on tõde, siis on see kõige tähtsam, mida inimesel elus üldse teada tasub. Loe artikleid (70)
