Alan Adojaan: vaade kilukarbist

Vanasti mulle meeldis väga kolida, seega olen vist pooltes Tallinna linnaosades elanud. Nende 15 aasta jooksul pealinnas, ligi kümnes erinevas kohas. Iga linnaosal on oma rütm, võlud ning valud. Ning muidugi ka iga maja oma naabritespektri ja ümbritseva sootsiumiga on täiesti isemoodi nähtus.

Alan Adojaan
Alan Adojaan

Lasnamägi

Mu esimene elukoht oli Mahtra tänaval, taga Lasnakal, esimese Tallinna pruudi pool, kus me elasime koos tema ema ja ääretult vägivaldse Norra metskassiga. Tal oli jube vastik komme rünnata kui öösel vetsu üritasin vaikselt hiilida. Kassil, ma mõtlen mitte emal. Ema oli väga sulnis hing. Kuigi minu öised röögatused tema ukse taga muserdasid teda niivõrd, et kass pandi lõpuks magama.

Niiet mu Tallinna kolimine põhjustas juba toona paljudele probleeme ja on maksnud tänaseks mitmeid elusid.

Lasnast linna liikusin ma peamiselt tihkelt täis surutud bussiga nr 35, hiljem vana bemmiga 535, mis jõi kütust rohkem kui Tallinki laevad. Lasnakal elamine oli muuseas suurepäraseks keelekümbluseks ning karastas hästi närve.

Kalamaja

Järgmine kodu asus Kalamajas, rentisin tuttavalt mingi sümboolse summa eest ühetoalist korterikest. Sellest ajast peale ma puumaju ei salligi. Lisaks sellele, et ise pead istuma vaikselt kui paralüseeritud hiir, saad sa akuutselt osa naabrite muredest-rõõmudest. Ei tea kuidas teiega on, aga ma ei taha mitte midagi teada, mida mu naabrid teevad. Eriti ei taha ma teada, mida nende lapsed teevad. Traagika seisnes selles, et majas oli neid rohkem kui hiiri ning nad kõik vist tarvitasid mingeid erguteid. Lisaks on puumajade elanikele sisse kodeeritud ühesuunaline tolerants. Nemad võivad räusata, kolistada, muusikat kuulata nagu pähe viskab, aga sina ei või. Aasta ma seda kannatasin, siis pakkisin oma paar asja ja kadusin talveöhe. Raadio jätsin paariks nädalaks, kuni omanik laekus, kõvasti mängima. Lapsi ei salli siiani. Aga elurajoonina oli Kalamaja juba siis, 15 aastat tagasi, täitsa mõnus. Sellist infrat mis täna, muidugi polnud. Pigem pätibaarid ja nurgapoed, aga teatav aguliromantika, mida küll näha vaid kevadeti, on seal alati olnud…

Kesklinn

Seejärel asusin ma tööle väiksesse reklaamifirmasse ning rentisin isikliku korteri tänaseks maatasa tehtud finatsministeeriumi taha Väike-Ameerikasse. Korteri akende vahelt tuiskas köögilaua peale küll lund, ent toad olid kõrged ja vaade suurepärane. Iga päev võisin kuue meetri kõrguselt kuninglikult jälgida, kuidas koolilapsed jõleda ilmaga võimlesid ja jalkapoisid pori sees rüselesid. Lisaks oli seal ligidal ääretult kehv pood ning kesklinnast sai peolt koju jalutada.

Tol ajal muidugi kõik käisid Nightmanis, kust oli koju isegi roomates vaid viis minutit.

Tundus, et olen vägagi pealinna südamesse tunginud ja elu rullus lahti. Kui Lasnakal elades pidi oma käike vägagi planeerima ning taksoraha tol ajal polnud, siis käis elu busside või bensuraha eelarve järgi. Kesklinnas aga, tundsin end kui vabakäigukass.

Kassisaba

Siis läksin tööle Eesti suurimasse ööklubisse ja kolisin koos sõbraga väga kummalisse getomajja Kassisabas, kus täna asub Meritoni uus maja. Seal korteris puhkis gaasikatel, mis mitu korda peaaegu plahvatas, kõrvetades mu käe- ja kulmukarvad. Vahepeal kütsime kaminaga, ladudes sinna CD-plaate niiskete Statoili-halgudega vaheldumisi.

Magasime kahe teki ja kolme tüdrukuga, et kuidagi sooja saada.

See oli tohutute kontrastide periood. Öise ööklubi glamuur, palju uusi tuttavaid ning korter nagu õudusfilmis, pime, sopiline ja külm.

Tartu

Vahepeal elasin Tartus, hea sõbranna korteris, aga selle põletasime me pruudiga maha kogemata. See nali läks üsna kalliks maksma. Heast sõbrannast sai halb tuttav ning mina kardan siiani küünlaid nagu tuld.

Mustamäe-Kristiine

Sain aru, et Tartu pole minu jaoks ja kolisin tagasi. Vahelduse mõttes Mustaka-Kristiine kanti. See oli lühike, ent lõbus interlüüd. Põhiline sõlmpunkt oli vastvalminud Kristiine keskus, mis oli 3 korda väiksem aga tundus megaäge ning välismaine oma kahe kohviku, eskalaatori ja kaltsupoodidega. Kahjuks murti sealkandis autosse regulaarselt sisse ja viidi minema kolm kassettmakki ning lõpuks ka veljed.

Korteriomanik, ilge mutt tõstis iga kolme kuu tagant üüri millegipärast. Selle peale mul viskas ära ning kolisin Sõle tänavale.

Tallinna actioni keskpunkt – Sõle tänav

Teoorias peaks Sõle Neste, mille taga uutes majades ma elasin tol ajal, veelgi hullem koht olema. Eks ta mingis mõttes oli ka. Ütleks isegi, et see on Tallinnas actioni keskpunkt. Maja taga asus julgestuspolitsei ja luure, maja kõrval sünnitusmaja, kiirabi-keskus ja kasiino, Stromka veidi eemal, tuletõrjedepoo kiviga visata. Kurikuulus Sõle Statoil, kus käis kogu linna kahtlane element kohtumas ning ümbruskonnas oli tollal vist ka suurim heroka müügipunktide kontsentratsioon. Arvestades selle järgi, mis kaader seal ringles. Ahjaa Neste litsituru oleks peaaegu unustanud. Majad ise on illegaalselt ehitatud, ent samas väga mõnusad. Seal oli mul saunaga kena kolmetoaline, kus kannatas täisvolüümiga muusikat kuulata ööd läbi. Hiljem selgus et ülemine korter on tühi ning kõrval elas täiesti kurt vanamutt. Imelik, aga autosse ei murtud, peksa ei saanud, tundus küll ohtlik kant. Maja taga käisid võsas taksojuhid libudega, süstlavennad kogunesid sünnitusmaja taha ja mets JuPo ümber oli kahtlaseid pätte täis. Enam küll ei julgeks seal elada. Nüüd muidugi on sinna suur politseimaja ehitatud kõrvale.

Tagasi kesklinnas, Kaupmehe tänav

Siis tahtis aga korteriomanik mu kodu müüki panna ja tuli välja kolida. Leidsin pisikese korteri Kaupmehe tänaval, Anu Saagimi all, mis kuulus tuntud politseipealikule. See oli nii naljakas ja seiklusi täis periood, et saaks eraldi loo kirjutada.

Vanalinn

2005. aastal avasin klubi Shah ja kuna tööpäevad olid 12-tunnised, siis otsustasin kolida lähemale. Leidsingi netist korteri sada meetrit klubist, Pikal tänaval. No oli see vast korter. Magamistuba oli üleni peeglist, vilkuvate led’idega. Köögis lehvivad saloonuksed ja krellsinine värv seintel. Elutuba üleni roosa, pruunide nahkdiivanite ja kaminaga, mis oli suurem kui leivaahi.

Kogu korter meenutas mingit haiget slaavi ööklubi, ning sellena kogu sõpruskond mu kodu intensiivselt viie aasta jooksul kasutaski.

Korteris tehtud peofotodest saaks anda välja mahuka albumi “Eesti seltskonnastaaride välimääraja 2005-2010”. Siis aga klubi müüdi ja ka mina põgenesin Pikalt tänavalt. Põhjuseid oli palju: maja all pesitsev stripikas pluss Levikas, mille mõlema kliendid maja ümber märatsesid, metsikud turistidehordid suviti, kes elu segasid, ääretult sadistlik parkimiskorraldus ja üle autode jooksvad öised debiilikud.

Küll on vanalinnas elamine on logistiliselt äärmiselt mugav – juhtus, et ma ei käinud sealt nädalaid väljas -, samas väga ebatervislik, kuna kõik seltskonnaelu on mõnesaja meetri kaugusel ja närve ruineeriv selle tõttu, mis tänaval toimub. Muuseas Pikal tänaval on ka ainus kord, kui mulle Tallinnas kallale on tungitud kolme päti poolt. Pärast jäin politseis ise süüdi ka veel, raskete kehavigastuste tekitamises. Ühesõnaga ei soovita vanalinna kui närvid ja rusikad pole rauast.

Sikupilli

Seejärel kolisin Sikupilli kanti. Kuigi ka siin näeb tänaval breikivaid Vasjasid ning elukeskkond pole just viis pluss, meeldib mulle siin enim. Kaubanduspinda on ümbruskonnas rohkem kui eales elusolendile vaja, ühistransport suurepärane, lennu- ja bussijaam jalutuskäigu kaugusel, majaelanikud kõik viksid ja viisakad (peale minu) ning kirvest ei pea põues kandma. Autot saab maja kõrval parklas hoida, bensukas, kummiremont ja pesula on maja kõrval. Linna sõita on trammiga 11 minti, autoga 3 minti, kui vajutada. Igati meeldiv elukeskkond.

Pirital elamiseks olen ilmselt veel liiga noor ja kärsitu ning linnast väljas elamiseks tuleks lapsed saada. Ühesõnaga Tallinnas on veel kohti, kuhu mul on võimalik areneda.

Alan Adojaan

Alan Adojaan

Alan Adojaan on Eesti meelelahutusmaastikul tegutsenud viimased 15 aastat. Tema elu on värvikas ja kirju nagu lapitekk. Alan kirjutab Edasile sündmustest pealinnas ja tema teele sattuvatest karakteritest. Inimestest, kes siin elavad ja sellest, mis võibolla paljude pilkude eest varjatuks jääb. Aga ka oma tähelepanekutest elu kohta üldisemalt. Vihjed ning info huvitavate sündmuste ja Tallinna teemade kohta võib saata: alan@cafe.ee Loe artikleid (24)