Hannes Kuhlbach: viha minu ümber on tegelikult viha minu sees

Kõik tundub olevat minu vastu: töökaaslane, partner, klienditeenindaja, klassijuhataja. See lihtsalt ajab vihaseks, ma ei saa sinna midagi parata. Aeg-ajalt nähvan või ütlen toonil, mis mulle endalegi võõras. Sellist ennast ma ei tunne. Ja siis järgneb kohe süütunne – mattev, vastik, kõikehõlmav. Mis inimene ma küll olen? Sellised mõtted ja tunded on meile kõigile tuttavad. Mida oma vihaga siis teha ja kuidas psühholoog aidata saab?

Foto: Henry Hustava, Unsplash, CC

Teraapias on paljud inimesed hädas oma käitumiste, ütlemiste ja impulsiivsusega, mis on kõike muud kui inimsuhteid hoidev. Iga kolleeg, teenindaja või kassapidaja tunneb vihase inimese ära ning pigem hoiab eemale. Isegi, kui viha on maskeeritud, väljendub õhkõrnalt või on peidetud välise lahkuse ning kenaduse alla. Viha on üks raskemini endas kantavaid emotsioone, ta on raske, toksiline, söövitav, kandjat kahjustav. Umbes nagu kasvaja. Ja vihal on kombeks kasvada, hakates olema kõikjal selle omaniku ümber, tähistades tema ilmumist nii koju kui külla, nii perre kui sõprade sekka. Viha on raske mitte tunda, kui teine inimene seda endast välja kiirgab. Vahel nii võimsalt, et saa või ise veelgi vihasemaks. Terapeudi üks olulistest võimetest on oma patsiendi viha välja kannatada.

Viha oma kõige algsemas vormis on raev

Raev on reaktsioon oma soovide mittetäitumisele. Tühi kõht, ema eemalolek, kare tekk jne on lapse maailma frustratsiooniallikad, nende mittevalitsemine tekitab raevu. Raev väljendub tihtipeale kisas. Teate küll, kui tungiv ja kaugelekajav on imiku nutt. Kujutage nüüd ette, et te ise peaksite piltlikult selle kisa (ehk omaenese raevu) sees olema mitte näiteks paar-kolm tundi (nii keskmise lennureisi pikkus), vaid igapäevaselt. Ja kui seda ei saa väljendada vabalt, nagu täiskasvanu ei saa karjuma hakata, kui ta kohvitass on tühi või viimane kempsus käinud kolleeg kogu paberi ära kulutas. Ajab ikka vihaseks küll!

Raev oma tungiva soovi või ka unistuse rahuldamise mittetäitmise eest peab leidma endale objekti ja enamasti on selleks teine inimene.

Ükski laps ei karju lõputult, kui tal pole kas või lootust, et keegi teda kuuleks.

Lapsevanemad tunnevad ära nõudliku, manipuleeriva lapse hädakisa ja tõelise, õnnetusest või ohust põhjustatud hüüde. Nii võime ka rääkida sellest, et hirmust ja selle talumisest põhjustatud viha on tegelikult vajalik, et olukorras ellu jääda. Kuid ikka ja alati on see suunatud teisele inimesele, kelle abist hüüdja sõltub. Täiskasvanuelus sõltume paratamatult oma partnerist, ülemusest jne.

Vahel on raevu objektiks ka eluta ese. Selleks sobib maaslebav tühi pudel, kasvuhoone klaasruut või mis tahes materiaalne väärtus. Vandalism selle puhtaimas vormis on enese sees leiduva viha väljaelamine millegi ainelise peal, mis sümboliseerib keelajaid-piirajaid või siis vandaalitseja võimalikult kohesele rahuldusele mitte-kaasaaitajaid. Olen vihane selle peale, et pole oma laiskuse tõttu elus privileege kätte võidelnud – lähen ja purustan mõne vaateakna või süütan auto. Aprillirahutustes kümmekond aastat tagasi said kõik kogeda, kui piiritu ja jõuline on primitiivne raev neis, kes tunnevad ennast rõhututena ja teisejärgulistena. Faktid pole siin olulised, ikka tunne – “meie omasid pekstakse”! Seda viha on raske enda sees pidada – saagu nad, raisad, nüüd oma paras palk! Kohe hakkas kergem, vähemalt nende rahutuste sümbolil Ženjal. Muidugi, iga viha toores väljendus tekitab teistes omakorda omakorda vastuviha ja eks niiviisi viha koguneb ja kobrutab võimsamalt.

Mida siis oma vihaga teha?

Mitte tunda, selle ilmnemisel kohe olla lahke ja kena? Eitada oma viha kogu jõuga? On see ehedalt üldse võimalik? Emotsioonidega on nii, et me ei saa valida, kas neid tunda või mitte. Imetajate aju on evolutsioon nii vorminud, et emotsioonid ja instinktiivsed reaktsioonid on esmased ja kiired; neid modifitseeriv ja kontrolliv ajukoor on suhteliselt hiline “pealisehitus”. Ehk hoolimata kogu oma püüdest olla ratsionaalne on inimene põhiliselt emotsionaalne loom. Emotsioon, vahel sünonüümina “tunne”, on valdav ja esmane reaktsioon mingile stiimulile. Kui stiimul on negatiivne, siis kaasneb ka vastav tunne, olgu siis raev, frustratsioon, vihkamine, häbi. Kui positiivne, siis õnn, küllastus, seotus, mängulisus. Oluline on rõhutada, et need tunded on meie sees, meie isiklikus tundemaailmas ning needsamad tunded n-ö värvivad ka välismaailma, olgu siis hetke suhtluspartneri isikus või inimkonnana laiemalt. Teate küll – kõik emotsioonid nakkavad, nii positiivsed kui ka negatiivsed.

Kõige ihaldusväärsem vihast nakatunule oleks kogu oma halb tunne kellelegi teisele “külge kleepida”. Nii on sellest võimalik (peaaegu) vabaneda, tunda end paremini, olla võrdluses teisest parem. See on aga petlik. Oma vihast ei saa me lõplikult lahti, paraku. Oma viha tuleb tundma õppida.

Naljahambad ütlevad, et vihaga tuleb sõbraks saada, temast liitlane teha. Selles on oma sügavam tõde. Kui viha emotsioonina endas ära tunda, selle markereid märgata ja suuta osati eemalt vaadelda, siis on see nagu võõra, esiti tigeda koeraga – ettevaatlikult, tähelepanelikult ja ikkagi julgelt.

Tasapisi saab harjutama ja proovima hakata, kuidas kohe mitte välja pursata, hoida pisut tagasi, lugeda mõttes kümneni.

Seejärel saab mõtlema ja analüüsima hakata, mis on selle viha põhjustanud. Selleks võib olla hülgamiskogemus, hirm eluliselt vajaliku kadumise ees, vajadus võidelda endast tugevama vastasega jne. Elus on olnud ja elu toob situatsioone, mis ikka taaselustavad ja meenutavad emotsioonide keeles kunagist abitut olekut, olgu see varajases lapsepõlves, koolipingis, esimesel armumisel või kus iganes lähiminevikus. Olles haavatav, on viha üsna tavaline ja esmane reaktsioon, teiseks variandiks on kohene allaandmine, kuid selleski on oma viha varjul. Me vajame piisavat kontrolli oma elu otsuste üle ja sõltumine kellestki teisest on potentsiaalselt alati ebavõrdsusetunnet tekitav. Ja see omakorda võib viia vihani. Teraapia on üks võimalus need tunded läbi ja ära sorteerida ja väiksema koorma ja parema enesetundega edasi minna.

Lõpetuseks tahaksin esitada küsimuse: kas inimene suudab enda ümber märgata emotsioone, mida temas endas üldse ei ole?

Läbi omaenda viha, millega oleme tuttavad, saame ka märgata viha meie ümber, teistes, meie juhtides ja meist sõltuvates inimestes. Me saame oma viha juhtida, valida sõnu ning käitumisi ning võtta ka vastutust. Märgakem oma silmas palki, selle asemel, et teiste silmas pinde nokkida.

Hannes Kuhlbach

Hannes Kuhlbach

Hannes Kuhlbach on kliiniline psühholoog ja psühhoterapeut. Tegusa elu jooksul on ta olnud erinevates ametites kinnisvaramaailmas, suhtekorralduses ja panganduses. “Kõiges, mida saab nimetada äriks, on sügav inimlik ja isiklik pool ning just see aspekt huvitabki mind oma tänastes tegevustes. Omades oma töös privileegi näha sügavale inimeste eludesse ja sisemaailma, äratab see ka endas varjatud tundeid ja mõtteid. Neid ongi heameel üldistatud ja põimitud kujul Edasi veergudel avatud ja mõtelda armastavale lugejale edastada." Loe artikleid (16)