Mart Kase: talvel kalalkäimise põhjused

Talv näitab oma ilusat palet ning saan käia jää peal kalal. Olen sel aastal käinud viis korda Peipsil, suuri saake pole saanud, kui välja arvata üks neljakilone haug, aga haugi kättesaamine jääaugust on Peipsil pigem juhus, kui eesmärgipärane tegevus. Ahvenat olen iga kord koju toonud ca 2,5 kilo, pole võrreldav eelmise aasta saakidega, kui 10 kilo ilusat suurt ahvenat oli tavaline kogus. Aga ka paar kilo kena kala koju tuua on kodus sündmus.

Püük on minu kalastusretkedel ainult üks osa. Väga tähtis osa kalalkäigust on minu jaoks tervisesport. Nimelt sammun ma üldjuhul Peipsile peale jala ning enda järel vean kelku varustusega. Täiesti tavaline on, et päeva kohta jalutan Peipsil ca 15 kilomeetrit. Selline värskes õhus liikumine teeb kehale ainult head. Talvel on talus toimetamised tubasemad ehk kodus ei liigu nii palju, seega on mööda jääd matkamine mulle ainult hea. Suurel järvel tatsates mõtlen ma igasugustest asjadest, tihti ka räägin esivanemate kombe kohaselt kõva häälega iseendaga, nii saab kõik selgemaks. Pole olemas puhtamat vaikust, kui jää peal. Pole olemas kõledamat tuult, kui jää peal. Eks sellepärast peabki kalalkäimisega olema õiged riided ja vaatama ka ilma. Igatahes, olenemata sellest, kas 2024 kultuuripealinnaks saab Narva powered by Tallinn või Tartu, võiks olla seal programmis selline ca 5-päevane palverännakmatk Peipsi järvel, et Vasknarvast peale ning all Lämmijärve otsas maha. Eks seedin seda mõtet.

Tulles koju väikese või suure saagiga, siis kalalkäigu ülioluline osa on ka saagi väärindamine. Värske kala saab praekalaks samal õhtul, mil kalalt koju jõuan või järgmise päeva lõunal. Oleneb, kas pisitütar Anna on õhtul juba magama läinud, kui koju saabun või veel asjatab ringi.

Eks neid isaduse suuri sisemisi tundeid on tänu igasugustele tegevustele, aga enda püütud ahvenate filee praadimine tütrele on peaaegu sama hea, kui tütrele enda lüpstud värske kitsepiima pakkumine. Oma laps väärib ja vajab parimat. Värske looga toit on isade ning emade kohustus ja rõõm.

Igatahes katsume tütrele selgeks teha, et kuna ta sööb niipalju marju, siis kevadel ootab teda ees maasikataimede istutamine ning suvel mustikametsas müttamine. Tütar saab alles suve lõpus 2-aastaseks, seega on see jutt Annale ikka rohkem nali. Aga selles võib olla üsna kindel, et kalale tuleb ta minuga kunagi kindlasti kaasa. Esialgu suvel kohaliku väikejärve äärde linaskit jahtima. Talvel Peipsile saab Anna loomulikult alles siis, kui on piisavalt suur. Aga vahva on praegugi vaadata, kuidas ta köögis mu talikalastuskasti juurde tatsab ja teatab, et seal sees on “kalaaaa”.

Mart Kase

Mart Kase

Mart Kase elab Valgamaal Karula vallas Kaagjärve külas ning kasvatab oma talus kitsi. Mart on eelnevalt pealinnas töötanud nii teatris kui reklaamiagentuuris, nüüd lihtsalt vajas elu uut väljakutset. Mardi taluelust räägib blogi www.metsikelu.ee/blogi. Mart kirjutab Edasile elust Lõuna-Eestis. Loe artikleid (56)