Marko Mihkelson: Brexiti pikad varjud

Brexiti referendumile järgnenud hommikul 2016. aasta jaanipäeval kirjutasin oma ajaveebis, et läänemaailmas on saabunud pikem segaduste aeg. Tol hetkel tundus see siiski pigem lühemaajalisem, kui praegune reaalsus arvata laseb. Briti kolleegidega suheldes tajun üha selgemalt, et Brexit jääb läänemaailma kummitama väga pikaks ajaks. Võimalik, et terveks põlvkonnaks.

Veidi enam kui aasta enne Suurbritannia lahkumist Euroopa Liidust on lahtised enamik tulevikku puudutavatest küsimustest. Läbirääkimised on küll liikunud teise faasi ehk siis tulevikusuhete juurde, kuid Londonis pole siiani ühtset arusaama sellest, millist Brexitit ikkagi soovitakse – kas pehmemat maandumist pikema üleminekuajaga või kõigi uste kinnilöömist ja jäika eraldumist.

Big Ben

Briti sisepoliitika on kui tõsieluline põnevik, mis rullub lahti etteaimamatu stsenaariumi kohaselt. Päeval, kui viimati olin sealses parlamendis, käis lordide kojas tuline debatt lahkumiseelnõu üle. Alamkoda oli selle juba heaks kiitnud, kuid ülemkojas eeldati pingelisemat vastasseisu.

Samas ilmusid ajakirjanduses teated sellest, et avalikkuses kasvab soov uue referendumi järele ning peaminister May on koduparteis suure tule all. Meedia on täiendavat ainest saanud sellestki, et äsja valitsuses levitatud salajane raport kinnitas kõigi võimalike lahkumisstsenaariumite puhul ränka lööki Briti majandusele.

Briti poliitikud ja samas ka meedia suudavad praegu keskenduda ainult Brexitile. Nii on see olnud viimased 18 kuud ja see teema jääb tähelepanu keskmesse pikaks ajaks. Ilmselt kauemaks, kui oskame praegu aimata.

Kuigi mitmed minu kolleegid Briti parlamendis veel loodavad, et Brexit siiski ei teostu, pean ma seda vähetõenäoliseks. Tooridel ei jää lihtsalt muud üle, kui eeloleva aasta jooksul alustatu lõpule viia. Opositsioonilised tööparteilased võiksid küll vastuseisu näidata, kuid ka nende valimisringkondades on see teema lõhestav ja saadikukohti ohustav.

Selles võrrandis ei tohiks kindlasti unustada šotlasi, kes hääletasid referendumil Euroopa Liitu jäämise poolt. Küsisin hiljuti ühelt Šoti Rahvusparteid Briti parlamendis esindavalt liikmelt, kas Brexit võiks esile kutsuda uue iseseisvusreferendumi. Ta kinnitas, et sõltuvalt lahkumisleppe sisust võib referendum aset leida veel enne üleminekuaja lõppu.

Segadus on suur.

Kohati jääb mulje, et britid justkui leiutaksid oma riiki ja suhteid muu maailmaga uuesti. Global Britain on kena loosung, kuid selles on hetkel vähe sisu ja ilmselt rohkem soovmõtlemist. Eriti, mis puudutab näiteks 65-miljonilise elanikkonnaga riigi mõjukust 1,3 miljardi elanikuga Hiinaga võrreldes.

Ometi on Brexiti pikkade varjude vahel ka heledamaid laike.

Eestist vaadatuna on Brexiti referendumiga kaasnenud põhimõtteline muutus meie kahepoolsetes suhetes. Esiteks on briti poliitikud palju altimad suhteid laiendama ja meid tähelepanelikult kuulama. Nad rõhutavad kooris, et lahkumine Euroopa Liidust ei tähenda lahkumist Euroopast. London on ehk rohkemgi kui varem valmis panustama ühiskaitsesse. Selle kinnituseks on brittide kohalolek Eestis NATO pataljoni juhtriigina.

Hiljuti Wilton Parki konverentsil Ühendkuningriigi ja Euroopa Liidu tulevikusuhete üle arutledes kujunes erinevate riikide analüütikute keskseks ühisjooneks arusaamine, et parimaks lõpplahenduseks oleks võimalikult valutu lahutusprotsess.

Oma esinemises rõhutasin, et Brexitit võiks kasutada Euroopa Liidu või koguni vaba maailma võimekuse tõstmiseks üha ohtlikumate väljakutsetega hakkamasaamiseks. Tulevane ideede konkurents Londoni ja Brüsseli vahel võiks mõjuda turgutavalt Euroopa Liidu välispoliitika kujundamisele. Miks ei võiks Global Britain’i üks ambitsioone olla üheks vaba maailma liidriks olemine?

Brexitil on vaatamata kõigele juba olnud ka positiivset mõju. Ilmselt oleks teistsuguse stsenaariumi korral Macronil Prantsusmaal või ka Ruttel Hollandis olnud raskem valijaid veenda Euroopa-meelsusele “jah” ütlema. Brexit ehmatas ja pani mõtlema, et ühtse Euroopa idee on siiski rohkem väärt kui killustunud ja katkine läänemaailm.

Sellest hoolimata võib Brexiti pikkade varjude pikaajaline mõju olla ka vastupidine. See võib olla üks pisike samm läänemaailma sidususe vähenemise suunas, mis omakorda võib murendada õigusriiklusel ja kokkulepitud normidel põhinevat maailmakorraldust. Euroopa poliitikutel on seepärast praegu kanda suur vastutus.

Marko Mihkelson

Marko Mihkelson

Marko Mihkelson on ajaloolase haridusega ajakirjanik ja poliitik. Ta on töötanud Postimehe Moskva korrespondendi ja peatoimetajana ning juhtinud Riigikogus väliskomisjoni, Euroopa Liidu asjade komisjoni ja riigikaitsekomisjoni. Ta on raamatu "Venemaa: valguses ja varjus" autor, kirjutanud õpikutekste ning analüüsinud rahvusvahelisi sündmusi nii Eesti kui välisajakirjanduses. Edasis kirjutab Marko Mihkelson kaks korda kuus Eestile olulistel välispoliitilistel teemadel. Loe artikleid (13)