Eero Epner: teater & tõde

Kummaline asi on juhtunud teatriga − illusioonide kantsi ja fantaasia viimse peiduurkaga. Aastasadu võis olla kindel, et isegi kui kogu ülejäänud maailm pürgib Tõe poole, on vähemalt teater see pelgupaik, kus väsinud unistaja võib leida lohutust. Kui mujal soovitakse kehtestada normatiivseid viise elamiseks, kõnelemiseks, valitsemiseks või loomapidamiseks, on teater olnud see paik, kus kõik normid seatakse kahtluse alla, naerdakse välja või pööratakse pea peale, sest − teater on ju illusioon. See on koht, kus ei saa kehtida Tõde, sest teater põhineb ju valel.

Teatri fundamentaalne aluskivi on alati olnud metafüüsiline usk lava maagilisse jõusse: sellesse, et laval muutub kamm metsaks, paberist väljalõigatud ribake täheks taevalaotuses või Rasmus Kaljujärv saatana saadikuks maa peal. Selle muutuse juures ei muutu ükski asi ise: muutub ainult see, mida vaataja oma peas kammist või Rasmus Kaljujärvest arvab. Ent säärane uskumuse, mitte objekti muutumine ongi normatiivsuse tühistamise esimene ja olulisim samm: inimene kogeb teatris, et ükski veendumus ei ole universaalne ja loomupärane reegel, vaid terve rea kokkulepete ning manipulatsioonide lõppsumma. Teater on manipulatsioon, sest inimest veendakse siin milleski, mida tegelikult ei ole olemas − ja samas ikkagi ka on. Rasmus Kaljujärv ei ole küll tegelikult saatana saadik, kuid vaataja suudab oma peas tema tegelaskuju abstraheerida, ta hakkab mõtlema saatana olemuse peale või selle üle, kas temagi on käitunud vahel säärasena, kelle kohta peenemas seltskonnas öeldakse kuri. Kamm ei ole tõesti mets, kamm on ka pärast lavalttulekut vaguralt kamm edasi, kuid olles endale laval võtnud metsaks olemise pretensiooni, hakkab vaataja mõtlema metsaraie, metsaüksinduse või Claude Lévi-Straussi džunglirahvaste käsitluste peale.

Nii on olukord Tõega teatris: ühelt poolt nihkub ta alati eemale, teda pole kunagi olemas, teatriuksest sisse astudes siseneb inimene paika, kus kõik, mida ta järgneva poolteise tunni jooksul näeb, on illusioon, vale, luiskamine. Teiselt poolt on tõde mingil ebamäärasel ja abstraktsel moel siiski olemas, kuid ta ilmneb mitte vaataja ees, vaid vaataja peas. See tähendab: teater on paik, kus laval ei kehtestu ükski objektiivne Tõde, mis kõigile vaatajatele tähendaks üht, vaid siin sünnib ühe õhtu jooksul sada viiskümmend tõde − iga vaataja peas oma tõde. Kelle jaoks on kamm mets, kelle jaoks ämm, kelle jaoks draakoni hambad, kelle jaoks kamm. See on teatri loomus. See on teatri olemus. Vähemalt oli.

Uuemal ajal kostub üha enam hääli, mis väidavad, et teater peaks siiski otsima Tõde.

Teater peaks olema paik, kus kuulutatakse tõeseid väiteid, õpetatakse inimesi õigesti elama, esitatakse universaalseid moraalseid hinnanguid. Enam ei ole teatris kohta illusioonidel ja fantaasiatel või kui ka on, siis on nad vaid tööriistad − kammi ülesandeks on endiselt metsa teeselda, kuid enam mitte selleks, et iga vaataja näeks temas midagi teistsugust, mõtleks kokku oma tõe, vaid selleks, et iga vaataja saaks temast aru ühtmoodi ja ainult ühtmoodi. Ei ambivalentsile! kõlab teatrisaalides üha sagedamini. Ei kunstilise kujundi mitmetimõistetavusele! Mitte täna! Mitte siin ja praegu! Täna elame liiga äreval ajal, et mängida mustas kastis tõega! Kamm olgu ükskõik, mis ta tahab olla, aga sellel veiderdamisel peab nüüdsest olema eesmärk − ja see on tõe kuulutamine.

Küsimus ei ole siinkohal enam ideoloogiates. Ühtviisi tahavad tõde näha teatris nii konservatiivid kui ka liberaalid. Kriitilist moraalset hinnangut, mida saaks mõista ainult ühtmoodi − seda soovitakse. Kunstilist kujundit, mis vastuvaidlematult kehtestab laval millegi, millele kõik saalisolijad ühtviisi kaasa noogutavad − seda tahetakse. Selget autoripositsiooni, mis ei kahtle, vaid väidab − seda nõutakse.

Kus on teatri seisukoht integratsiooni osas?

Aga pagulaskriisi? Miks ei mõista teater hukka geisid, natse, populiste, võõraviha? Miks teater mängib pulli ajastul, mis ootab vastuseid, ootab Tõde? Milleks hämarad kujundid, abstraktne mäng, segased olukorrad? Miks väited, millega on võimalik vaielda? Abstraktsus tuleks asendada sotsiaalse uuringuga, hämarus moraliteega, ümberkehastumine autentsusega. Näitleja tulgu lavale iseendana, mitte rollis. Või kui ta tuleb rollis, siis olgu veider kostüüm ja naljakas intonatsioon vaid abivahendid, mille abil vaatajale moraali lugeda. Ja mis on teatris seetõttu juhtunud?

Teatraalsed vahendid on taandatud sotsiaalsete või moraalsete väidete illustratsiooniks. Teater ei küsi enam küsimusi, vaid kibeleb andma vastuseid. Igasuguse lavalise tegevusega on hakanud kaasnema koheselt ka hinnang. Teatrid on muutumas kasvatusasutusteks, kus kehtestatakse normatiivseid mustreid. Teema on olulisem kui kujund ja kunsti võõrandamatu õigus olla mitmetimõistetav on vahetatud konjunktuurse ideoloogilise sõnumi vastu. Nii on see läinud, nii see läheb.

Ootamatult leiame ennast olukorras, kus isegi negatiivseid kangelasi on keeruline lava peale panna, sest kui keegi väljendab laval ideid, mis tunduvad nõmedad, peab ta need ka kohe hukka mõistma. Ükskõik kuidas: tehes oma tegelase rumalaks (silmade pööritamine, nilbe keele suust väljaajamine, rõveda grimmi kandmine, mis ei jäta vaatajasse kahtlust) või öeldes kohe, et tema, näitleja, ei ole oma karakteri sõnadega nõus. Kui Anthony Hopkins võis kunagi “Voonakeste vaikimises” pidada terve monoloogi Hannibal Lecterina, paisata inimese ette kohutavaid ning hirmutavaid mõtteid, siis tal on ka tänapäeval olemas see vabadus, kuid ta peaks mingil moel koheselt lisama: ma ise ei mõtle tegelikult üldse nii. Sest kui teater ei mõista üheselt ja selgelt lavalt kostuvaid mõtteid hukka, siis küsitakse, väike sõrm kohkunult teetassi sanga juures õieli: kas teater päriselt arvabki nii? Kas see oligi lavastuse sõnum? Kas teatri arvates on tõesti Hannibal Lecteri mõtted okeid?

Juhul kui lavale jäetakse hirmutavad mõtted kõlama võrdväärsetena õilsatega, võib teater kuulda süüdistusi näiteks ksenofoobias või paduliberalismis.

Nagu öeldud, ideoloogilisest vaatenurgast ei ole vahet. Teatrilt nõuavad Tõde nii liberaalid kui konservatiivid, laval peab esitama väiteid kas võõraviha poolt või vastu, aga need peavad olema üheselt ja selgelt mõistetavad väited. Improvisatsioon, lavaline maagia, hetkes olemine, mängulust ja muud säärased teatri igimõisted võivad ju olla, kuid nad on vaid tehnoloogiline vahend, mida seetõttu ei pea enam ka hästi valdama. Alles hiljuti juhtusin nägema ühe auhinnatud Saksa lavastaja uusimat lavastust, mis käsitles “õigeid teemasid” (mustlaseid ei ole okei taga kiusata), kuid tegi seda säärase teatraalse kohmakusega, niivõrd räpaka mängustiili ja sedavõrd banaalsete ning klišeelike kujundite kaudu, et lahkusin pärast esimese tunni möödumist. Sarnane kogemus oli hiljuti ka ühe teistsuguse lavastusega, mis luges kaks tundi vaatajale konservatiivset moraaliloengut, olles täiesti kõrvale jätnud näitlejate võime mängida keerukalt, vastuoluliselt. Negatiivseid kangelasi naeruvääristasid needsamad inimesed, kes neid kehastama pidid, moraliseerija oli aga pidevalt meeldivas valguses ning sümpaatse munka meenutava kostüümiga.

Küsimus ei ole siin estetismis. Ma ei pabista selle pärast, et lavakujundused ei ole enam nii kaunid kui vanasti ning ma ei saa seetõttu teatrist esteetilist kogemust. See on palju fundamentaalsem problemaatika, mille südames on küsimus, milleks teatril on üldse vaja teatraalseid vahendeid? Kas ainult selleks, et illustreerida mingit sõnumit? Või selleks, et juhtida vaataja tähelepanu sõnumilt eemale näitleja “huvitavale” mängule? Ei üht ega teist.

Teatraalseid vahendeid on vaja selleks, et nii poliitiline kui esteetiline sõnum oleks mitmekihiline, vastuoluline ja problemaatiline.

Neid on vaja, et teater säilitaks oma positsiooni paigana, kus tõel on võimalik ilmneda tuhandel erineval moel ning igal inimesel oleks šanss avastada, et ta ei ole siin maailmas üksinda. Isegi mõrvar, liigkasuvõtja ning šarlatan peaksid leidma teatris osaduse. Aga millise osaduse sa leiad, kui sulle öeldakse lavalt: sinu tõde ei ole olemas, on ainult meie − teatri − tõde.

Nii sumpamegi teatriõhtuti üha enam lavade poole, kus tõotatakse meile probleemivaba ühest hinnangut. Riputame oma mantli nagisse ning teame, et järgmise paari tunni jooksul tõstatakse meie ees mingisugune teema ning antakse meile ka koheselt vastus, mida me sellest teemast arvama peaksime. Mitte kunagi varem ei ole olnud teater niivõrd kängitsetud moraalsete hinnangute ette, teda ei ole eales ajaloos sunnitud inimesi kasvatama, mitte iial ei ole vaatajat koheldud sedavõrd nõrgamõistuslikuna, kellele tuleb toppida sisse õigesti elamise vastuseid.

Teatritegijate ülbus kasvab iga päevaga: ehk me olemegi targemad kui ülejäänud ühiskond, küsitakse proovisaalides. Ehk elame me tõesti paremat ja moraalsemat elu kui need teised seal väljas, kinnitatakse üksteisele puhvetis maksumaksja raha eest makarone tellides. Ehk ongi just meie asi inimesi õpetada, kuidas nad elama peavad ja mida nad maailmast arvaku, usutakse teatrites, mis end uhkelt kõigist sõltumatuteks nimetavad. Ja juba valmistataksegi lavadel ette Sõnumiga Lavastusi, Moraaliga Teist Vaatust. Juba hakkabki teater kehtestama uusi norme, uusi rääkimisviise. Juba näidataksegi näpuga sellele, mis on vale, vangutatakse pead, krimpsutatakse nina. Teater, mis aastasadu tagasi suutis vastu pidada isegi Vana-Roomas, kus näitlejad ei saanud kodanikuõigusi, kuna nad ei olnud usaldusväärsed, nad asusid väljaspool tõesfääri, on hakanud vankuma. Koht, mis pidi põhinema suurimal inimlikul usul − usul inimese võimesse ilma ettehoolduseta muuta maailma paremaks, leida ise vastuseid, unistada ise unistusi −, on tasapisi muutumas sameteesriietega lasteaiaks, ning näitlejad võtavadki juba vaataja käekõrvale ja viivad ta pudrukausi juurde, ise aga korrates: “Süüakse parema käega, süüakse matsutamata, süüakse seda toitu, mida sulle antakse.”

Allikas: Teater NO99

Eero Epner

Eero Epner

Eero Epner on kunstiteadlane ja Teater NO99 dramaturg. Loe artikleid (1)