Kaja Kallas: kohtumine inspireeriva naisega

Kaja Kallas, Sheryl Sandberg I Foto: Kaja Kallase blogi

Üks hea sõbranna soovitas mul lugeda Facebooki tegevjuhi Sheryl Sandbergi kirjutatud raamatut „Lean in“ ja tõepoolest – see oli nii mõneski osas silmiavav. Mäletan, et seda lugesin, kirjutasin teatud kohtades äratundmisega servale – „Täpselt!“ või „See olen ju mina!“ Eriti, kui ta kirjutas nn petja sündroomist.

Selles raamatus on ka üks peatükk, kus ta räägib sellest, et kui tahta karjääri teha, on oluline omada toetavat kaaslast – „make your partner a real partner“. Ta räägib seal väga soojalt oma mehest ja on tunda, kui väga ta teda armastab, hindab ja austab.

Paar aastat tagasi lugesin õudusega uudistest, et ta mees oli hukkunud. Paar kuud hiljem kirjutas ta leinast ja oma üleelamistest postituse. Kui ma seda lugesin, olin tööl ja pidin just minema koosolekule. Nutsin lahinal ja ei suutnud peatuda. Nii kurb ja nii kahju oli. Selles postituses on palju tähelepanekuid selle kohta, kuidas kaotuse üle elanud inimest toetada ja leinaga toime tulla. Ta räägib, kui oluline on tähistada elu ja kutsub elama seni, kuni olete elus.

Tähistage sünnipäevi, sest teil on sünnipäev! Tähistage pulma-aastapäevi, sest teil on partner.

Kaks suve tagasi käisin tööalasel visiidil Ameerikas ja siis oli mul peaaegu võimalus Sheryl Sandbergiga kohtuda, kuid viimasel hetkel jäi see siiski ära. Seda suurem oli minu rõõm, kui sain ühel päeval teate, et ta tuleb Euroopasse ja soovib kohtuda kolme Euroopa Parlamendi saadikuga: Eva Maydelliga EPP-st, Catherine Stihleriga S&D-st ja minuga liberaalidest. Olin põnevil.

Kohtumine oli töine ja sisukas

Foto: Kaja Kallase blogi

Rääkisime Facebooki (FB) tegevusest libauudistega võitlemisel. Sellest, kuidas nad on kasulikud väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele, sest nad saavad Facebookist oma auditooriumi. Kuidas FB võitleb libakontodega (ma leidsin, et lahendus oleks see, kui oleksid digitaalsed identiteedid, kus inimesed peaksid oma isikut tõendama mitte meiliaadressi, vaid digitaalse identiteediga, mille annab välja riik samamoodi, nagu annab riik välja passe).

Üks suur teema, mida arutasime, oli maksundus. Ta ütles, et nad on valmis maksma makse kõikides riikides, kus neil tekib tulu, aga praegu on reeglid sellised, et nad ei pea maksma. Tehke reeglid ümber ja me maksame. Tema väitel nad maksavad isegi praegu rohkem, kui seadused ette näevad.

Rääkisime ka konkurentsist. Ta väitis, et nende tulu on langemas, sest inimesed ei viitsi enam tekste lugeda, vaid tahavad ainult pilte vaadata ja siin on näiteks Snapchat neile ära tegemas. Vihakõnest rääkides ütles ta, et nad tegelevad sellega ja 99% juhtudest võetakse videod enne maha, kui keegi neid isegi näeb. Hetkel peavad nad selleks järjest enam inimesi tööle võtma, kuigi tema arvamus oli, et ainuke lahendus tulevikus on automatiseerimine. Ma küsisin, et kuidas sellisel juhul on väljendusvabadusega, kui automaatselt asju ei lasta üles laadida. See, mis ühes kohas on ebasobiv, võib olla teises kultuuriruumis tavapärane. Ta ütles, et nad peavad paraku enda seljatagust kaitsma – see tähendab, kui nemad vastutavad, siis nad pigem võtavad kahtluse korral maha. See muidugi toetab minu hirmu seoses autoriõiguse reformiga, millest olen kirjutanud siin.

Üks teema, millega FB viimasel ajal aina rohkem pildis on, puudutab algoritme. Sandberg ütles, et nad on oma algoritme muutmas nii, et rohkem oleks nähtavad need postitused, kus inimesed saavad kommenteerida ja arutleda (teemapüstitused). Nad püüavad vähendada videoid, sest see on koht, kus tekivad passiivsed kasutajad – kes ainult vaatavad sisu, aga ise ei kommenteeri. Facebookil olla ka uuringud, millest selgub, et passiivne FB kasutus teeb inimesi õnnetumaks, samas kui aktiivne osalemine – postitamine, kommenteerimine, laikimine – teeb inimesi rahuolevamaks ja annab tunde, et nad kuuluvad kuhugi.

Rääkisime ka naiste suuremast kaasamisest otsustusprotsessidesse ja ta arvas, et see on järjepidev töö naiste enesekindluse tõstmisel.

Naiste suurem esiletoomine on teema, mis on ka mulle isiklikult oluline. Pean tunnistama, et kui sõidan Eestimaa peal ringi, siis kohtun paljude väga inspireerivate, tarkade ja edasipüüdlike naistega erinevatest eluvaldkondadest. Ometi on nad ühiskondlike protsesside juhtimisel tagaplaanil ja see käib ka poliitika kohta. Meil jäävad naised sageli pidama keskastmejuhi tasemel ning avaliku ja erasektori absoluutses tipus on naisi liiga vähe. Sheryl Sandberg kirjeldab oma raamatus, kuidas nad nelja keskastmejuhist naisega hakkasid üksteist toetama ja selle tulemusena jõudsid kõik tippu.

Ma näen sedasama, et naised üksteist toetamas on väga võimas jõud, millest võidavad kõik. Ma näen ka seda, et üha enam on organisatsioonides naiste koosviibimisi, kus nad oma tööalastest (või ka töö- ja eraelu tasakaalustamise) väljakutsetest omavahel räägivad ja saavad abi teistelt, kes maadlevad samade muredega. Tihti on sellised nn koosolekud ühendatud lastega mängimisega, et ei peaks peredest eemal olema. Sageli kutsutakse esinema esinejaid väljastpoolt organisatsiooni, kes saavad mingis osas maailmapilti avardada.

Kogukondade olulisest rollist

Muide, natuke teisest teemast, aga siiski – minu teada näiteks Taanis pannakse poolkohustuslikus korras kokku äsja sünnitanud naiste kogukondi, mis hakkavad koos käima ja oma kogemusi vahetama. Ikka selleks, et ära hoida probleeme, millega noored emad maadlevad. Olgu see siis sünnitusjärgne depressioon või mured lapse hooldamisel. See väike kogukond ei lase kellelgi musta auku kukkuda.

Julgustan üha enam naisi selliseid kogukondi looma, olgu siis emaduse või töötamise või hobidega seoses. Naiste kogukonnad, kus ollakse teineteisele toeks ja eeskujuks, ongi jõud, mis meid edasi viib. Kunagi võis tunduda, et kui üks naine on tipus, siis justkui ongi kvoot täis ja teistele enam ruumi ei ole. See ei pea enam nii olema.

Mingi aeg tagasi kirjutasin laiemalt kogukondadest blogis – “Üksinduse kohutav haigus”. Kogukonda kuulumise tunne on hea tunne, mille vastandiks on üksindus. Arvestades, et tehnoloogia triivib meid üha enam individuaalsuse suunas, siis on kogukondade olemasolu selle tasakaalustamiseks üha olulisem. Kurt Vonnegut kirjutab oma raamatus “Palm Sunday”, et noored võivad teha tänapäeval mida iganes, kuid kõige julgem ja tähendusrikkam asi, mis nad saavad teha, on luua püsivaid kogukondi, kus üksinduse kohutav haigus saaks välja ravitud.”

Kogukondade olulisusest kirjutab ka Sheryl Sandberg oma teises raamatus „Option B“. See kirjeldab eluga edasiminekut peale suuri kaotusi (olgu selleks siis inimese surm, lahutus, töökoha kaotus või miskit muud). Pean tunnistama, et pole ammu ühtegi raamatut lugedes niimoodi pidevalt nutuga võidelnud  ja mul oli kahju, et ma seda raamatut enne temaga kohtumist ei lugenud. Ka sellest raamatust sain häid mõtteid, kuidas teisi toetada, aga ka ise enesekindlust kasvatada.

Allikas: Kaja Kallase blogi

Kaja Kallas

Kaja Kallas

Kaja Kallas on Euroopa Parlamendi saadik. Loe artikleid (1)