Allar Jõks: “hümn kaagutavale kanakarjale”

Foto: brightside.me

Nädal on möödas justiitsministri umbusaldushääletusest Riigikogus. Opositsioon ja koalitsioon vaidlevad, kes kellele ära tegi. Naiste õiguste eest seisjad rõõmustavad, et nädala märksõna oli naistevastane vägivald. Meedia loeb rahulolevalt kokku klikke. Kas suurim kaotaja oli opositsioon, minister või valitsus? Ei. Kaotajad oleme meie sinuga. Ja arvamusvabadus. Juba teist korda alanud aastal.

Saluudisära polnud veel hajunud, kui hümn, täpsemalt selle puudumine aastavahetusel muutis õhu tiineks etteheidetest. Võistlus käis selle üle, kes väljendus reljeefsemalt. Kuulata ja ühisosa otsida polnud mahti, sest positsioonidele kaevumine nõudis oma. Küll ennustati iseseisvuse kadu, küll manati ohte, kui riiklike sümbolite ja tribalistliku mõtteviisiga hakatakse manipuleerima avalikkust. Tegelik veelahe oli väiksem. Küsimus ei olnud ju, kas riiklike rituaale sh hümni tuleb hoida, vaid kuidas.

“Kaagutava kanakarja” juhtum sai alguse üleskutsest, et karistuse kandmine või vabandamine ei ole piisav. Kui süüdlast ei olnud kividega surnuks loobitud, siis järelikult ei olnud ta paranemise teele asunud. Kahetsus kivi viskamise pärast või kahtlus, kas kord patustanu tuleks ikka ajaloost välja lõigata, kvalifitseeriti viivitamatult kaasosaluseks. Pärast seda, kui teema kaaperdati poliitika poolt, oligi arutelu vägivallaga võitlemisest lootusetult külglibisemisse läinud. Millises seisus on Vägivalla ennetamise strateegia 2015-2020 täitmine, mille osaks ka soolise vägivalla ennetamine? Millised on edusammud, kus (kes) on pidurid? Miks viimane kättesaadav lühikokkuvõte strateegia täitmise kohta on 2015. aasta kohta? Mida igaüks meist saaks teha strateegia eesmärkide saavutamiseks? Need küsimused ei köitnud kedagi. Mitte kedagi.

Mida räägib “hümn kaagutavale kanakarjale” arutelukultuurist?

Peajoonest eristuv seisukoht toob kohtunikutalaari maskeerunud sotsiaalmeedia entusiastide poolt kaasa hukkamõistu, mida filtrita ja konteksti loomata võimendab klikijanune ajakirjandus. Teadmist asendab veendumus ja argumenti kaigas. Sildistamine toob enam tähelepanu kui põhiküsimuse sõnastamine. Avalik arvamine on seetõttu muutumas kangelasteoks. Artur Alliksaare sõnadega: peab kandma rauda südames, et aja kukkuvad kivikamakad ei kisuks teda tükkideks.

Kui häälekas vähemus võtab võimu, siis muutuvad vaikijad kaasvastutajaks, et kodumaa juubeli eel on arvamuste turuplatsi hõivanud teemad, millel on vähe seost Eesti tulevikuga.

Allar Jõks

Allar Jõks

Allar Jõks on advokaadibüroo Sorainen partner ja vandeadvokaat. Loe artikleid (2)