Kaidi Laur: eksimine päästab kannatusest

Foto: Pixabay

Mis on vea antonüüm? Täiuslikkus? Korrektsus? Täpsus? Miski on õigesti? Oled sellele mõelnud? “Täiuslikkus”, “õige” on subjektiivne hinnang millelegi või kellelegi. Kas korrektselt või ühiskonna normidele vastavalt käitumine muudab inimese tegevuse veatuks? Hea näide reeglite õigest järgimisest on bürokraatia, millel on tavaliselt üsna vähe tegemist inimlikkusega. Matemaatikas viga eksisteerib, kuid ka matemaatikal on inimeseks olemisega üsna vähe pistmist.

Mida siis tähendab viga või vea tegemine ühe inimese elus? Ebaõnnestumist? Millegi (kellegi) kaotamist? Aga need pole nimisõnad, vaid tegusõnad. Harutades mõttelõnga, kas siis viga kui sellist ei eksisteerigi inimeseks olemises, vaid inimene saab ainult oma tegevusega teha midagi, mis on ekslik? Eksimine on kõrvalekalle, oma teelt maha astumine, mis alati ei tähenda vale otsust. Vahel võib kõrvaltee viia sind kiiremini kohale, vahel pikema ringiga ja vahel tupikusse. Tavaliselt tuleb lihtsalt otsida võimalust, kuidas saada tagasi nn peateele, kogenenumana ja targemana, võib-olla skeptilisemana, kui järgmine kord uuesti valima peame.

Seega on eksimine justkui üks võimalus paljudest, mille läbitegemine muudab meid targemaks. Näiteks pakkudes kogemust, kindlust, teadmist, milline on meie tee. Me kõik teame tunnet, kui tuul puhub selja tagant ja me kõik teame tunnet, kui oleme otsetee lootuses sattunud järsku tundmatusse ja pimedasse tihnikusse, kartes eksida veel sügavamale ja kaugemale.

Vea tegemine (st eksimine) on üks inimese suurimaid hirme. Eksimine tundub olevat põhjuseks, kuidas sind saab tembeldada valeks ehk olemise veaks. Justkui vea tegemine teeks sind valeks. Mis omakorda viib meid subjektiivsesse nõiaringi, sest see, mis on ühele õige, on teisele vale ja see, mis on mõlemale vale, on õige kolmandale.

Ühiskond ja kultuur õpetavad meid maast madalast, et ka matemaatilised vead on märgid sinu inimeseksolu vigasusest, või et faktivead määravad sinu tarkuse ja täiuslikkuse. Õpetaja paneb 2 ja tembeldab sind rumalaks. Hirm olla vale paneb meid hooga eitama enda tehtud eksimusi, märkamata, et nende tegemine, seejärel omaks võtmine ja tunnistamine on hoopis võimalus areneda, liikuda tagasi teele, mis on meile mõeldud.

Kui mõtleme, et oleme valed, siis tunneme kahte sotsiaalset tunnet, häbi või süüd. Need on vaevalt kellegi lemmiktunded. Häbi ja süütunne aktiveerivad sümpaatilise närvisüsteemi, mis käsib põgeneda, võidelda või tarduda.

See on üks tänapäeva mõttevigadest.

Eksimine ei tee sind valeks, vaid esitab küsimuse käitumisele eelnenud otsusele või valikule – oled sa kindel, et see valik sind ka edaspidi teenib?

Läbi kogemuste saame teha enda jaoks õigeid valikuid. Kellele meist pole vanemad öelnud, et ära tee X, Y, Z ja me oleme ikka teinud ning pidanud nendega pärastpoole nõustuma. Sest meie aju on meie aju, mitte kellegi teise oma. Kunagi õpime ka ära, et mõningaid tarku inimesi tasub kuulata. Milles on oma oht, kui asume neid kahtlemata järgima, idealiseerides ilma isikliku analüüsita.

Eksimatust otsides oleme ära unustanud vanad lood. Kristluse põhiaksioomiks on, et inimene eksis ennast Maa peale. Müütides on alati loo alguses kangelased “veaga”, on see siis edevus, naiivsus, ahnus vms, mis hiljem sisemiste või väliste deemonitega võideldes transformeerub.

Elu või rännak saab alguse “veast”, niisiis on viga täiuslik võimalus. Eksimine on teelesaatja. Eksimine annab meile võimaluse õppida, kasvada, areneda. Pole vahet, kas vaatame seda evolutsioonilisest või spirituaalsest vaatenurgast. Spirituaalses vaates nähakse, et kui sa oled kõik oma asjad siin maamunal ära lahendanud ja õppinud, siis sind pole enam vaja. Sa saad nn edasi liikuda, uue õppetunni juurde (ehk uue eksimuse juurde). Evolutsiooniliselt sa loobud läbi kogemuste ebavajalikust ning kasvatad vajaliku, vastupidavama.

Selle asemel, et eitada oma eksimusi, võta need vastu. Loo neuronite vahele uus ühendus, et eksimine on elu ja lõpeta vana, et eksimine teeb sinust vale. Usu mind, sa säästad end päris suurest mõttetust energiakaost, kui õpid lõdvestuma eksimisse, sh teiste omadesse. Tülisid, süüdistamist ja üleüldist kannatust jääb päris palju vähemaks.

Kaidi Laur

Kaidi Laur

Kaidi Laur on praktiseeriv terapeut, aimekirjanik, blogija, joogaõpetaja, stuudio City Yoga üks omanikest ning unistajast tervemõistuslik hedonist. “Inimene ja inimeseks olemine siiralt huvitab mind. Eriti mahlase ja vaimuka elu ning elamise kontekstis. Kirg elu mõista, kogeda ning nautida väljendub mu mõtisklustes ja töös.” Kirjutan Edasi keskkonnas teemadest, mis mind parasjagu on endasse haaranud. Enamjaolt on need tähelepanekud inimestelt, kellega kohtun teraapiaruumides, infokillud meditatsioonidest või reaalne elukogemus, mis võiks Edasi lugejate argipäeva inspireerida või mõttetööd ergutada. Loe artikleid (23)