Raamatusoovitusi: sügis 2016

Mathias Enard „Varaste tänav“

Tõlkinud Heli Allik
Sari „Moodne aeg“
Varrak 2016

Prantsuse moodne kultuskirjanik Enard on saanud kõvasti rohkem auhindu kui tal on ilmunud teoseid, ja mitte asjata. Ta tabab sotsiaalset närvi tänapäeva inimestel, kelle elu killustavad ühelt poolt isiklikud eksistentsialistlikud kriisid näiliselt lõputute võimaluste maailmas, teisalt pingelised suhted ühiskonnaga omavahel sõjajalal olevat moraalide risttules. „Varaste tänav“ viib meid koos peategelase, alul teismelise Lakhdariga Maroko eri paigust Barcelonasse, ning laseb ta teele langeda ühel rängal valikul teise järel.

Kas ta võidab sel retkel takistused? Oo ei, ses romaanis puudub õnneks totter õhin nii autori kui tegelase poolt, aga ometi see üks kasvamisromaan on. Tegelane leiab oma koha, oma mõtte kõige jama kiuste. Elu minimalism on see. Sa pead kõrvaldama mitte takistused, aga välistama kõik mõttetu ja liigse. Et kokkuvõttes olla ikkagi rämeda moraalse dilemma ees.

Meisterlik süzheesõlmitus ja eriti osav jutustamislaad. Ma nagu vaataks dokfilmi, kus on säilinud elu poeesia, ja poeesias on omad varjuküljed ju õitsvalt esil.

Titus Livius „Linna asutamisest alates“

Esimene raamat
Tõlkinud ja kommenteerinud Kristi Viiding, Mart Noorkõiv ja Tuuli Triin Truusalu
Tallinna Ülikooli Kirjastus 2016

Juhuse tahtel ostsin Viljandi Lossi tänava antikvariaadist Robert Gravesi topeltköite „Mina, Claudius“ ja „Claudius, jumal“ Hardi Tiiduse tõlkes, mis mul noorena lugemata jäi. Seal vaidlevad mõningatel lehekülgedel Vana-Rooma ajaloolased Pollio ja Livius ajalookirjutamise üle. Pollio süüdistab Liviust ilukõnes ja ajastutruudusetuses, mis tähendab muuhulgas seda, et sajanditetagused tegelased räägivad nagu tolle aja moodsad roomlased. Livius jällegi vastu, et Pollio on igav ja kuiv ja inimestele ei jõua niimoodi ajaloo ilu ja valu kohale. Samal ajal tuli eesti keeles viimaks välja Liviuse tähtteose esimene raamat kolme targa tõlkija ohtrate kommentaaridega, mis annavad konteksti Liviusele, kes ei ole midagi nii ilukirjanduslik ega pulbitsev, nagu Pollio Claudiuse „memuaarides“ Gravesi sulega süüdistab.

See on pigem voolavalt kui lopsakalt kirjutatud linnast sündinud riigi ja verise impeeriumi, Euroopa kultuurihälli number kaks lugu kuningate ja sõdade kaudu, ent piisavalt ka Rooma arengut ja pisut ka rahvaelu valgustav ajalookirjeldus.

Djuna Barnes „Öömets“

Tõlkinud Krista Mits
Loomingu Raamatukogu 2016

Dekadentlik ja rüve armastusromaan, mille peategelaseks pole triiviv pummeldusnaine, eks tegelikult ikka usku, tõde ja armastust otsiv Robin Vote, temasse armunud Nora Flood ega keegi inimkujuline, vaid öö.

Väljend „millegi mingi arv varjundit“ on ära lörtsitud, aga aeg oleks see tagasi võtta ja öö on siin kõigis oma pooltoonides kõigi kõrg-, all- ja poolilma nurgatagustes välja sirutatuna.

Teiseks tähtsaks tegelaseks ja läbivaks teemaks (kuulsad kriitikud on siit küll muud leidnud, aga sest õhukesest romaanist ongi palju kihte ja tähendusi leida) on siin minu jaoks kommunikatsioon. Kuidas see, kes räägib kogu eetri täis (dr O’Connor) ja see, kes pea üldse ei kõnele (Robin) jäävad mõlemad hüüdjaiks tumeduses, kuhu päevade rämpsu tulemusena on kogunenud kogu inimkonna üksteise mittemõistmine. Seejuures oskab Barnes lugejaga hästi dialoogi astuda, ilma mingite lihtsustavate vastutulekuteta.

Norman Manea „Huligaani tagasitulek“

Tõlkinud Riina Jesmin
Sari „21. sajandi klassika“
Varrak 2016

Kirjanik jutustab romaani vormis omaenda dramaatilisest elusaatusest, mille jooksul ta on üle elanud fašistliku ja kommunistliku režiimi, küüditamise, kodutuks jätmise ja kõige selle põhjustatud identiteedikriisi, mis hakkas teda eriti vaevama emigratsioonis Ameerika Ühendriikides, kust ta siis pärast jõhkraid kõhklusi tagasi kodumaale visiteerima saabus. Kus ma olen oma ja kus võõras, see sisekaemuslik arutelu läheb pisut, nagu moekad kolumnistid kirjutavad, lappama, aga samas annab raamat tabava ja valusa pildi 20. sajandi Rumeeniast ning paeluvamaid leheküljed on päeviku vormis kirjeldatud Rumeenia külastuse päevad kevadel 1997, mille jooksul autor näitab seda, milles ta parim on:

portreteerida inimesi ja paiku mõne tõmbega, pannes aga kogu ümbruse tähendusrikkalt elama.

Peeter Sauter „Sa pead kedagi teenima“

Tuum 2016

Sauter on võtnud lähtekohaks, et ehedat kirjandust ei mõelda välja, vaid et sellest pole elus pääsu, see haarab autori ja kaovad piirid elu ja kirjanduse vahelt. Kirjanikule jääb voli kujutada olukordi reaalsete inimestega täpselt nii, nagu tema kirjanikusilm neid asju tagantjärele oma katusekambris seletab. Kui mõni sõna kellegi suust valesti kirjas, siis alati jääb kunstiline tõde ja juhutegelased peavad leppima sellega, et priskeima sahmaka saab enda kaela ikkagi nimitegelane Peeter Sauter ja pea samavõrra tema muusa Laura.

Kirjutamine kuulub Sauteri põhivajaduste hulka ja kuigi teoses rohkelt ka teistest põhivajadustest juttu, on siin teoses tabatud olemise peenimaid keeli. Kuidas seda üldse kinni püüda on õnnestunud, mõtlesin tihti lugedes. Arvestades veel neid alkoholikoguseid, mida neilt lehekülgedelt tilgub ja mis ausalt öeldes jooma ajavad. Ei, mu jutt on mingi teoreetiline jura praegu.

See raamat puudutas täiesti mingeid olemise sala- ja tagapõhju ja ma ei oska rohkem mitte midagi öelda.

Elizabeth Strout „Olive Kitteridge“

Tõlkinud Jana Linnart
Sari „Punane raamat“
Tänapäev 2016

Muutuv maailm. Justkui eilsed inimesed, kes seda tunnistama peavad. Millal keegi meist ajale jalgu jääb? Romaan pensionärist õpetajast tegelase silme kaudu. Võib-olla on sellel, kes on näiliselt „endislane“ (minu väljend), just teravam pilk, vahetum, rollikomplikatsioonideta, distantseeritud, ent samas puurivam pilk toimuvale?

Pulitzeri vääriline Strout kirjutab omadega puntras olevatest või end puntras olemas arvavaist tegelastest huumori ja empaatiaga.

Valner Valme

Valner Valme

Valner Valme on ERR-i kultuuriportaali vastutav toimetaja, kes kirjutab Edasis muusikast ja/või sellest, mis tema arvates kultuurimaailmas tähelepanuväärset toimumas on. Loe artikleid (32)