Rein Pakk: karmast

Rein Pakk I Foto: Lauri Kulpsoo

Mõte sellest, et ei Eesti rahva ega üksikisiku hingele ei kogune mingit püsivat hea ja halva bilanssi, mida taevased jõud viimsel tunnil oma Excelites vaataksid ja hinge selle põhjal menetleksid, tundub korraga nii kurb kui ka lootustandev, leiab Rein Pakk Vikerraadio päevakommentaaris.

Mõtlesin siin ükspäev karmast.  Karma on ju laialt tuntud idamaine idee, mis meile siin läänes samuti võluv tundub. Idee ise seisneb siis selles, et igal asjal, mida sa teed, on tagajärjed. Sõna karma tähendabki tõlkes tegu. Heategudel on head tagajärjed, pahategudel pahad. See käib nii suurte kui ka väikeste tegude kohta – kusjuures tegu võib olla ka sõna.

Karma idee järgi sõltub inimese olukord ja käekäik tema varasematest tegudest ja inimese tulevik hakkab sõltuma tema tegudest olevikus ehk sellest, mida ta just nüüd, parasjagu antud hetkes ette võtab. Karma pidavat olema mitte ainult üksikiskutel, vaid ka kollektiividel, mis on ju loogiline, sest inimeste teod ja tegude tagajärjed liituvad ning võimenduvad.

Sel moel olevat ka rahvastel oma karma. Näiteks võib olla, et Eesti rahvas on minevikus teinud midagi – ma tõesti ei kujuta ette, mida täpselt –, mis ei lase meil rahulikult ja rõõmsalt oma riigi juubelit pidada. Et piltlikult öeldes tahame hakata üheskoos laulma uhket ja rõõmsat sünnipäevalaulu Eesti sajale, aga välja tuleb nagu „Eesti sajatamine“ (mis kõlab nagu Veljo Tormise „Raua needmine“).

Võibolla, aga mitte sellest ei hakanud ma mõtlema. Sellest mõeldakse ja räägitakse niigi palju. Mina hakkasin hoopis kahtlema, et kas ikka on päris nii, et see karma niimoodi koguneb, talletub ja salvestub.

Mulle hakkas tunduma, et see pole loogiline. Et kui inimene on palju head teinud, siis võib ta vahel endale natuke halba ka lubada. Näiteks teisele inimesele jalaga tagumikku lüüa. Teinekord võib tunduda, et lausa peabki natuke halba tegema, et valitseks tasakaal, et kaasinimesed saaksid rahulikumalt hingates ja sisimas tunnustavalt noogutades omaette mõelda, et „näe, hea küll, aga ikkagi inimene“.

Ebaloogiline on siin see, et sel tagumikul on ju ikka sama valus ja alandav löödud saada – vaatamata sellele, kui õilsa inimese küljes on jalg, mis teda lööb. Tegu on tegu ja tagajärjed on sel ikka. Võibolla veel hullemadki, sest võibolla teades, et see on väga hea ja lugupeetud inimese jalg, puruneb tagumiku omanikus midagi hoopis suuremat kui mõne teada-tuntud teisi taguva jala puhul.

Muidugi saab karmat koguda oma mälusse, seda saab teha inimene ise ja ühiskond laiemalt. Pidades meeles kõike head, mis tehtud on, et kasutada siis seda meelespeetavat enda motiveerimiseks teha head edaspidigi. Aga mulle hakkas tunduma, et ega vist keegi selle põhjal sinu üle lõpuks kohut mõistma ei hakka. Hinge peale ei kogune mingit püsivat hea ja halva bilanssi, mida taevased jõud viimsel tunnil oma Excelites vaataksid ja hinge selle põhjal menetleksid.

Kui nii peaks olema, siis on see natuke kurb uudis.

Aga hea uudis on siis ju see, et ka kõik halb ei kogune. Ümbritseva vastu pidevalt eksiva inimese peale ei kogune sellist taaka, mis ta pöördumatult ja pääsmatult mülkasse vajutaks. Ikka saab võtta kätte ja proovida teha paremini. Lunastus on iga kell võimalik.

Kui karma ei kogune, siis ei ole me ei head ega halvad, me ainult käitume parasjagu hästi või halvasti ja seega võime alati ka teisiti. Võime paremini, aga peab olema ettevaatlik, sest võime ka halvemini!

Mõte sellest, et oleviku tegudest hakkab sõltuma tulevik tundub aga seda olulisem.

Olenemata sellest, mida me siiani kogunud oleme, võime me alati vabalt valida, mida me edaspidi teeme. Nii üksikisiku kui rahvana.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

Rein Pakk

Rein Pakk

Rein Pakk on näitleja ja lavastaja. Loe artikleid (1)