Johanna Maria Mängel: seriaalisoovitused

“Sarjad on uued raamatud”, on deklaratsioon, mida pärast Prisma jõulueelset tobetõhusat turunduskampaaniat ei julge ega tegelikult päriselt tahagi teha. Siiski tuleb tunnistada, et elame ajal, mil kõike eelistatakse tarbida kiiresti ja kohe, ning Netflixi meetod terved hooajad korraga välja anda teenib tänapäeva hektilist tarbimiskultuuri ideaalselt.

Samas, igavaid seriaale ei viitsiks keegi osade kaupa järjest sisse hingata, lihtsalt seepärast, et nad olemas on. Sarjad on eskapismi üks mugavamaid platvorme ning telekunst pole enam ammu filmide kõrval teisejärguline ja viimase aasta jooksul kogunes vaadatud seriaalide nimekirja nii mõndagi.

Alljärgnevalt valik sarju, millest vaimustusin möödunud aastal, mõned vanemad sarjad, mida endiselt edasi vaatan ning mõned uued tähelepanuväärsed seriaalid, mida olen avastanud viimasel kuul. Head vaatamist!

1. Millest vaimustusin?

Siin pole rangelt vaid 2017. aastal ilmavalgust näinud sarjad, kuid allolev list koosneb teostest, mis just siis minu ekraanile sattusid.

  • Easy (Netflix)

Easy esimene hooaeg on kimp 8 lühifilmist, mis vähemal või rohkemal määral omavahel läbipõimuvad. Mõni lugu kõnetab rohkem kui teine, kuid ükski ei valmista pettumust. Sari käsitleb värskendavalt, ausalt ja julgelt igivanu teemasid nagu seks, suhted ja armastus, režissöör Joe Swanbergile omases mumblecore stiilis. Kui see naturalistlik ja dialoogile keskenduv laad meeldib, soovitan soojalt ka härra tehtud filme nagu Happy Christmas ja Drinking Buddies ning teiste mumblecore’i viljelevate filmitegijate, nagu vennad  Duplassid ning Lynn Shelton, tehtud teoseid vaadata. Muuseas, just avastasin, et sarja teine hooaeg on detsembris välja tulnud, seega 8 uut lugu ootavad. Vaadata saab siit.

  • Glow (Netflix)

Mingi uus Netflixi sari naistemaadlusest hakkas mind sügisest netis kummitama. Suutsin kuni detsembri lõpuni tänu oma eelarvamustele ja ajapuudusele sellest eemale hoida, kuid jõulude ja aastavahetuse vaheline ebamäärane aeg andis mulle võimaluse uudishimust üks osa peale panna. Ilmselgelt ei piirdunud ma selle ühega ning vaadanud ära esimese hooaja 10 episoodi ootan uusi nagu jõule. Sari toimub 80ndate Hulk Hogani stiilis lavastatud maadluse taustal, mis on minu jaoks alati arusaamatu meelelahutus olnud, kuid Glow (mis on akronüüm 80ndatel tõesti väldanud maadlussarjast Goergeous Ladies of Wrestling) on kuramuse hea. Peategelane on inimlikult ebatäiuslik fuck-up ning koos ülejäänud osaliste ja tagasitulekut tegevatele 80ndatele väga omaste, küsitava väärtusega võimlemistrikoodega ja veelgi küsitavamate sonksudega, moodustavad suurepärased maadlusdaamid totaalselt sümpaatse ekstsentrikute kamba. Vaadata saab siit.

  • Dear White People (Netflix)

Mõned aastad tagasi tehtud indie filmil põhinev sari on teravmeelne, vaimukas, silmiavav ja aus kujutus mustanahaliste üliõpilaste elust (mitte nii väga) post-rassistlikus Ameerikas. Sari toob esile samu probleeme, mida eelmise aasta üks parimaid filme Get Out, kuid kui viimane tegi seda läbi peene allegooria, siis Dear White People teeb seda läbi satiiri. Seriaal tõstatab ebamugavaid, kuid ilmselgelt lahendusi vajavaid küsimusi, mida paljud pigem väldiksid. Vastused on vahel naljakad ja tobedad, vahel masendavad ja frustreerivad. Väga-väga väärt kraam. Vaadata saab siit.

  • Fleabag (BBC Three)

Briti dramaturgi, lavastaja ja näitleja Pheobe Waller-Bridge’i kirjutatud/näideldud monotükk Fleabag sai 2016. aastal ekraniseeringu, kuid minuni jõudis ta alles eelmise aasta kevadel. Parem natuke hiljem, kui mitte kunagi. Ka sarjas kehastab Fleabagi nime kandvat provokatiivset, otsekohest ja veidrat peategelast tema looja ise. Ärge ehmuge, sarjas astub esile ka teisi tegelasi ja kuiv briti huumor virvendab läbi Waller-Bridge unikaalse prisma oivaliselt. Kuulsin IMDBst mingeid jutte, et uus hooaeg tuleb 2019 aastal. Ootame. Vaadata saab siit ja, muide, esimene osa peaks olema nähtav täitsa tasuta.

  • Feud: Bette and Joan (FX)

Feudi esimene hooaeg räägib legendaarsetest Hollywoodi OG’dest, Joan Crawfordist (Jessica Lange) ja Bette Davisest (Susan Sarandon) What Ever Happened to Baby Jane võtetel. Siit käib läbi filmitööstuse telgitagune ussipesa; siiani rakendatav ebaõiglane süsteem ning sooline ja vanuseline diskrimineerimine, mis on hiljaaegsete sündumuste valguses loodetavasti muutumas. Visuaalselt pakub rohkelt naudingut vana kooli Hollywoodi glamuur, mille taustal annavad Sarandon ja Lange fantastilised etteasted. American Horror Story tegija Ryan Murphy tehtud sari toimib nii, et iga hooaeg võetakse ette erinevad inimesed ning nende vahel tõesti sündinud vaenud; teine hooaeg näiteks, mis peaks selle aasta sees ilmuma, räägib printsess Dianast ja prints Charlesist. Vaadata saab siit.

2. Vanad head sarjad

Siin sarjad, mida juba mitmendat hooaega vaimustusega edasi vaatan.

  • Broad City (Comedy Central)

2017. aastal välja tulnud 4. hooajas jätkavad BFFid Abbi ja Ilana seiklusi New Yorgis vana kooli hip-hopi rütmis ja kanepivines. Peategelasi kehastavad sarja loojad, koomikud Ilana Glazer ja Abbi Jacobson. Lisaks neile teevad Broad Citys kaasa muretut hambaarsti kehastav fantastiline Hannibal Buress, Ilana Guatemalast pärit gay toakaaslast mängiv Arturo Castro ning Abbi parasiidist korterikaaslase rollis John Gemberling. Iga osa on naljakas 20 minutiline trip. Vaadata saab siit.

  • Insecure (HBO)

Issa Rae loodud Insecure on ilmselt parim asi, millele viimasel ajal peale olen sattunud ja eelmise aasta teine hooaeg kinnitas sarja kohta isiklike lemmikute topis. Sari põhineb Rae populaarsel veebiseriaalil Awkward Black Girl, mille keskmes on Rae mängitud hilistes 20ndates Issa Dee ning tema elukaaslane ja sõbrad. Seeria juurdleb kaasaegsete sotsiaalsete ja rassiliste küsimuste üle. Imelised LA linnavaated ning ülemõistuse hea soundtrack, mille eest, muide, vastutab Solang Knowles ja peategelase peegliräpsi hetked on ainult boonused. Fantastiliselt naljaka ja teravmeelse stsenaariumi ning huvitava ja orgaanilise tegelaste arenguga on Insecure ülimalt nauditav vaatamine. Uued osad pidid ka see aasta tulema. Mega jee! Vaadata saab siit.

  • Girls (HBO)

Kui Lena Dunham 2012. aastal Girlsiga alustas oli see nagu sõõm kibemagusalt ausat värsket õhku. Läbi lumehelveste põlvkonna sündroomi põdevate tegelaste sünnib banaalsusest hüsteeriliselt naljakaid olukordi ning palju äratundmisrõõmu ja -valu. Girlsi tegelased on nagu päris inimesed, nad on isekad jobud ja halvad sõbrannad, kes 9 juhul 10st ei õpi oma vigadest. Samas on neil super sümpaatseid hetki. Nad ei ole halvad ega head, mis käib vastu sellele mida oleme sarjades harjunud nägema. Läbi seriaali tegelesid tüdrukud (ja poisid nende elus) suureks kasvamisega ning eelmise aasta kuuendaks ehk viimaseks hooajaks hakkasid nad, kui mitte kohale jõudma, siis vähemalt õiges suunas kulgema ja ma juba igatsen neid. Vaadata saab siit.

  • Grace & Frankie (Netflix)

Grace & Frankie on oma advokaatidest abikaasadega abielus olnud 40 aastat, kui härrad teatavad, et nad on armunud ning soovivad lahutust, et saaksid omavahel abielluda. Hipist kunstnik Frankie ja Martinide toimel funktsioneeriv ärinaine Grace on totaalsed vastandid ning on siiani teineteist semi-viisakalt talunud, kuid pärast ühist läbielamist saavad nad üksteise toel taas jalad alla. Nimitegelasi kehastavad 77-aastane Lily Tomlin ja 80-aastane Jane Fonda saadavad kõik vanusega seotud ebaõiglased stereotüübid p*rse ja teevad juba 4. hooaega sarjast võrratu ja hea energiaga tasemel komöödia. Vaadata saab siit.

  •  Better Things (FX)

Pamela Adlon oli mu girl crush juba Californicationis Marcy Runkle’it mängides. Siis tuli Better Things, Adloni enda elul põhinev komöödia/draama, millega ta võitis mu südame. Naise loodud ja lavastatud sarjas mängib ta peategelast Sami, kes kasvatab üksinda kolme tütart ning peab tegelema ka oma, pehmelt öeldes kummalise, naabermajas elava emaga. Adlon loob sundimatult olukordi üksikvanema igapäeva elust, mis panevad vaataja märkamatult naerma ja nutma ning maalib ausalt ilusa pildi maailma kõige tänamatust, kuid samas kõige tänuväärsemast rollist, milleks on emaksolemine. Vaadata saab siit.

3. Jaanuar 2018: põnevaimad sarjad

  • The Assassination of Gianni Versace: Americal Crime Story (FX)

Sarnaselt Feudile ja American Horror Storyle on Ryan Murphy American Crime Story ülesehitatud “lugu per hooaeg” printsiibil. 2016. aasta hooaeg rääkis loo OJ Simpsoni kurikuulsast kohtuistungist ning jaanuaris ilmuv uus roimalugu lahkab legendaarse moelooja Gianni Versace mõrva. Seriaali tegijad on maininud, et on fookusesse võtnud kuritööd, mille süükoorem on rohkem või vähem kaudselt ka kogu Ameerika õlgadel. Kui sellest sünopsisest ei piisa, siis Penelope Cruz Donatella Versace’i rollis tundub vähemalt traileri järgi piisav põhjus sari to-watch listi lisada. Esimene osa tuli välja 17/01/18. Kuna esimene hooaeg tuli ka Netflixi, siis eeldan, et sinna jõuab teiengi, kuid kes oodata ei jõua, peaks saama vaadata ka siit.

  • Waco (Paramount Network)

Waco räägib 1993. aastal toimunud  51 päeva kestnud vastasseisust FBI ja isehakanud prohveti David Koreshi juhitud ususeksi Branch Davidians vahel Wacos, Texases, mis teadagi lõppes hävitava tulekahjuga. Judinaid tekitav lühisari koosneb 6 osast, millest esimene avaldatakse 24/01/18. Vaadata saab siit.

  • Big Little Lies (HBO)

Okei. See on nüüd pisut sohi tegemine, sest krimi-draama tuli välja juba aasta tagasi, kuid jõudis uue aasta esimesel kuul kohaliku telemaastikuni Kanal 2 kaudu, kus sari igal kolmapäeval jookseb. Peaosades saab  lisaks teistele näha Reese Wetherspooni, Nicole Kidmani ja Aleksander Skarsgårdi meisterlikke sooritusi. Järelvaadatav siit.

Loomulikult vaevlen ka ülalmainitud ja mittemainitud käimasolevate sarjade uute hooaegade ootuses, ja on mida oodata.

p.s. Pean ära märkima ka Handmaid’s Tale, Stranger Things ja Master of None sarjad, mis oleksid kindlasti ka eespool figureerinud, kuid olen juba jõudnud oma vaimustust siin ja siin jagada.

p.p.s. Lisatud lingid vaatamiseks on tasulised, ning sarju saab vaadata ka teiste teenusepakkujate, nagu iTunes ja Google Play kaudu.

Johanna Maria Mängel

Johanna Maria Mängel

Johanna Maria Mängel on õppinud 3 aastat muusikaajakirjandust Huddersfieldi ülikoolis Inglismaal. Ta on teinud kaastööd Eesti Ekspressile, Sirbile ja peab isiklikku muusikablogi Saundeskeips. Edasis käib Johanna Maria mööda nii tuntuid ja värskeid kui ka varjatud ja ununenud heliradu; jagab ja lahkab huvitavaid filmide ja sarjade elamusi ning püüab valgust heita erinevate kultuurinähtuste allikatele, allhoovustele ja mõjudele. Loe artikleid (8)