Raimo Ülavere: 4 enam levinud & täiesti kasutut uskumust

Sündmus või teine inimene pole see, mis meis emotsioone tekitab. Närvi ajavad, ärritavad või siis rõõmustama panevad meie enda mõtted ja uskumused sellest sündmusest või inimesest.

Olen seda tõdemust alati võtnud kui toredat mõttetera, mida on hea endale ja ka teistele aeg-ajalt meelde tuletada. Ent siiani pole ma adunud selle tõdemuse sügavamat sisu. Kuni lugesin Albert Ellise raamatut “How to keep people pushing your buttons” ja see lõi pildi palju selgemaks. Albert Ellise nimi oli mulle enne raamatu lugemist tundmatu, ent seda pole ta kahtlemata nendele, kes on vähegi sügavamalt psühholoogiasse sisse vaadanud. Ellis on valitud USA ja Kanada psühholoogide poolt olulisuselt ja panuselt maailma nr 2 psühholoogiks (võrdluseks, Sigmund Freud asetati kolmandale kohale). Teda peetakse üheks kognitiivse psühhoteraapia rajajaks. Täna juba üle 10 aasta tagasi manala teele läinud mees sai omal ajal sünnipäevaõnnitlusi presidentidelt, senaatoritelt, Dalai- laamalt.

“Sa ajad mind närvi” ei kehti

Alustuseks lihtne mehanism, kuidas meie emotsioonid tekivad. Ehk nn ABC mudel. A on sündmus, juhtum, teine inimene. Ja hüpates korraks üle B, siis C on emotsioon, mis meis tekib. Viha, rõõm, joovastus, äng, frustratsioon, jõuetus, ärevus jne. Ning sageli – et mitte öelda enamasti – kipume omistama just A-le “süüd” oma emotsioonide tekkimise eest. “Sa ajad mind närvi”, “Ma lihtsalt ei suuda seda taluda, kui ta…”, “Iga kord, kui SEE juhtub, siis ma …”. Ehk me tõmbame automaatselt seose sündmuse A ja emotsiooni C vahel. Ent see pole tegelikult see, kuidas emotsioonid tekivad.

Emotsioonid tekivad uskumustest.

Ellis väidab, et tegelikult tekivad meie emotsioonid sellest, kuidas ja mida me sündmuse kohta mõtleme. Veel täpsemalt, millised on meie uskumused sündmuse või inimese suhtes. Ehk sündmus või inimene A käivitab uskumuse B, mis omakorda tekitab meis emotsiooni C. Sündmused ja inimesed pole head ega halvad, sama inimese puhul või sündmuse juhtudes võivad erinevad inimesed kogeda väga erinevaid emotsioone. Ja seda Ellis ka korduvalt tõestas. Ja ta tõestas ka, et rääkides just negatiivsetest emotsioonidest: päris suurel osal meist on vähemal või enamal määral olemas n-ö tüüpuskumused, mis meie emotsioone tugevasti mõjutavad.

Kolm viisi asjade õudsaks mõtlemisel

Enne uskumuste nimekirja juurde minekut korraks ka sellest, kuidas me mingi sündmuse enda jaoks negatiivseks mõtleme. Teeme seda kolmel viisil, ütleb Ellis (ja oh kui tuttav see järgnev tundub.

  • Esiteks, katastrofaalne mõtlemine. Paljudel juhtudel algab see sõnadega “Mis juhtub siis kui…”. Näiteks ootab sind ees esinemine ja peas keerlevad mõtted nagu “Mis juhtub siis, kui mul sõnad sassi lähevad…” või “Aga kui ma ei meeldi neile” jne.
  • Teine tüüpiline viis on “peaks olema” jutt. “Ma peaksin tublim olema” või “Ta peaks viisakamalt käituma”.
  • Kolmas viis on ratsionaliseerimine. Ehk “Ah, see ei lähegi mulle üldse korda” või “Noh ja mis siis?”. Ehkki see tundub mõnikord isegi mõistlik, siis kui asi on piisavalt oluline, lükkab selline ratsionaliseerimine probleemi ainult edasi. Ja edasi lükatud probleemid kipuvad sagedasti kasvama, mitte kahanema.

Mõjukaimad irratsionaalsed uskumused

Nüüd siis uskumused, mis meie emotsioone mõjutavad. Ellis väidab, et on olemas n.ö Suur Nelik, millega saab seletada suure enamiku meie negatiivsetest emotsioonidest. Niisiis, irratsionaalsed, ent väga tugeva mõjuga uskumused:

1. “Seda ei tohi juhtuda!”

Sündmused ja inimesed peaksid alati juhtuma ja käituma nii, nagu mina seda ette kujutan.Ja kui seda ei juhtu, siis see on lihtsalt hirmus, õudne, ebameeldiv ja ma ei talu seda! See uskumus on ka konkurentsitult mõjukaim negatiivsete emotsioonide tekitaja. Alates lihtsatest asjadest, nagu muie kellegi suul, kellegi hääletoon kuni tähtaegadest ja kokkulepetest mitte kinnipidamiseni – ja muidugi sobib hästi liiklusummik või nipsakas müügiinimene – see kõik ajab närvi. Õigemini, täpsustan veelkord – närvi ei aja sündmus, inimene ise, vaid uskumus, et maailm ja inimesed peavad käituma minu ettekujutuse järgi.

2. “Ma pean olema täiuslik!”

Liigne muretsemine seepärast, mida teised minust arvavad. Selle uskumuse taga on hirm eemaletõukamise ees. Ma ei tohi teha midagi, mis sunniks teisi inimesi arvama, et ma olen kuidagi veider, imelik, saamatu vms. Sest kui see juhtub, kui ma pole enam nende sõber, kui nad ei pea enam minust lugu, siis ma lihtsalt ei tule sellega toime…

3.  “Ma ei tohi läbi kukkuda!”

Ma ei tohi olulistes asjades, ülesannetes läbi kukkuda. Lihtsalt öeldes on see üleliigne muretsemine läbikukkumise pärast. Kui me ikka oleme ennast veennud, et “mina pole selline, kes läbi kukub”, siis hirm selle juhtumise ees võib olla lausa halvav. Ehk me ei võta väiksemaidki riske, ei katseta uusi asju, viise, lahendusi. Häda on muidugi selles, et päriselt pole võimalik 100% kõike vältida ning kui see juhtub, siis ka väikseimgi tagasilöök tundub elu lõpuni kestev katastroof.

4. “Keegi peab süüdi olema!”

Kui ükskõik milline eelnevast kolmest juhtub, siis ma alati süüdistan kedagi! Lihtsalt öeldes – see on maailma ja teiste süüdistamine oma viletsana tunduvas elus. Süüdistamist, ka enda süüdistamist on igapäevaelus lihtne segamini ajada vastutusega. “Sina tegid” või ka enese piitsutamine on justkui vastutusele osutamine. Ent sel pole inimese enda vastutusega suurt midagi pistmist. Vastutamine tähendab antud kontekstis eelkõige oma tunnete ja emotsioonide ning ka elu eest vastutuse võtmist, mitte teiste (ja/või ka enda) süüdistamist.

Muuseas, selle uskumuse mõju saab hästi hinnata ka gruppides, meeskondades – düsfunktsionaalsetes meeskondades arutatakse probleemi tõusetudes 80% ajast seda, kes on süüdi. Funktsionaalsetes meeskondades aga läheb 80% ajast lahenduse leidmisele, süüdlasi ei otsita ning 20% ajast pühendatakse sellele, et fikseerida vastutaja nii probleemile kui lahendusele.

Ja ehkki Suure Nelikuga saab seletada suure osa negatiivsete tunnete tekkimisest, lisaks siia tagatipuks veel ühe toreda uskumuse Ellise nimekirjast (kuna olen seda sageli näinud ja ka ise kogenud):

5. “Selles on süüdi minu minevik!”

See, milline ma praegu olen, tuleneb minu minevikust. Ja mingis mõistlikuse piirides on see tõsi. Ent see on ka põhjendus, mis sobib imeliselt hästi, kui meil on vaja põhjendada oma negatiivset suhtumist mingisse sündmusesse või inimesesse. “Ma ei saa, mida teha, ma juba olen selline, kuna lapsepõlves…või eelmises suhtes… või eelmisel töökohal…” Jah, mõned asjad võivadki olla lapsepõlve traumadest tingitud. Ent kindlasti kaugelt mitte kõik – meil on kalduvus aga viidata oma raskele minevikuelamistele ka siis, kui tegelikult on meie võimuses muuta oma käitumist, mõtlemist.

Unusta “peaks” ja “peab”

Ehkki irratsionaalseid uskumusi, mis mõjutavad meie emotsioone negatiivses suunas, on veelgi, on ainuüksi nende viie teadvustamine ehk juba sammuke edasi õnnelikuma ja rahulikuma elu suunas. Ja muuseas, kui tahad alustada millestki konkreetsest, siis unusta oma sõnavarast sõnad “peaks” ja peab”. Albert Ellis enda sõnul vihkas neid sõnu, sest need põhjustasid inimestele liiga palju kannatusi.

Raimo Ülavere

Raimo Ülavere

Raimo Ülavere on koolitaja ja coach, kes aitab edukatel inimestel teha oma käitumises positiivseid ja püsivaid muutusi. Loe artikleid (10)