Janek Mäggi: 100-aastane hüpaku aknast alla & kadugu!

Foto: pixel2013, Pixabay, CC

Väga ohtlik on arvata midagi kodumaa kohta välismaal. Mitte seepärast, et tunnetus võib olla keskkonnast nihkes, vaid seepärast, et märkad asju, mida sa kodus ei pruugi, ei taha või ei julge näha. Need võivad teha valu, põhjustada ängi ja meelelist nõrkust isamaa hüvanguks uute tippude vallutamisel.

Ometi võtan ette tee, mis suure tõenäosega ei lõpe hästi. “Kuningas Ylil, kes valitses umbes 897–873 e.m.a, oli piisavalt võimu, et lasta surnuks keeta Ai vürst, kuna see oli teda väidetavalt kritiseerinud.” (A History of China, J.A.G. Roberts, 1999). Eestis on see praktika levinud siiani, just võimu kriitikute igaveseks vaigistamiseks. Kuid kui mind ka keedetakse, tean, et ma olen alati öelnud seda, millesse ma ütlemise hetkel olen jäägitult uskunud.

Millised on Eesti viimase 100 aasta tähtsamad saavutused? Eesti keel on alles. Eesti maa on alles. Eesti riik kestab. Eesti inimesed on saavutanud edu välismaal. Mõned inimesed ja nende perekonnad on saanud jõukaks. Oleme rahul? Ei ole!

Eesti on väga tavaline, igav ja keskpärane maa, kus on hunnitult palju vaesust, laiskust ja saamatust. Lämmatavat rahulolematust iseenda ja oma riigiga, mida kaitseb kogu piiri ulatuses kõrgepinges okastraataed – emotsionaalsed ja seadustega loodud barjäärid, mis hoiavad meist eemale sisserändajad, investorid ja turistid. Me kardame maailma, me kardame inimesi, me kardame rahvusi, eriti venelasi.

Meil ei ole mitte kellelegi midagi ette heita, sest me oleme loonud sellise kultuuri: Eestis on tähtis silma paista (eelkõige iseendale), mitte luua silmapaistvat, mida tunnustakse ka siis, kui me ise seda tunnustust ei luni.

Kõik on paremad kui Eesti

Eestit juhivad tavalised, keskpärased inimesed, kelle ambitsioon ei ole mitte ühine edu, vaid isiklik sooritus ja heaolu. Sageli jäävad saavutamata ka need. Jutt või pilt, et ma kohtusin selle või teise maailma vägevaga… Aga mis selle tulemusel juhtus?

Terve maailm on Eesti-suguseid tühiseid maid täis, kes lähevad korda vaid iseendale, kui sedagi. Soome on parem kui Eesti, sest seal on paremad palgad. Rootsi on parem kui Eesti, sest seal tehakse äri. Venemaa on parem kui Eesti, sest seal on võimalusi ja mastaape. Läti on parem kui Eesti, sest seal on mõistlik alkoholipoliitika. Euroopa Liidu südamik on parem kui Eesti, sest seal on võimalik teha karjääri.

Vingumine ei vii edasi. Tuleb mõelda: mida me tahame saavutada? Kuhu me tahame jõuda? Kas koos või igaüks eraldi? Kas jõudmisel on mingi mõte? Võimalik, et ei olegi.

Üha rohkem on perekondi, mis surevad välja. Lapsed pole olulised, elud on ummikteed – lõpp saabub viimase järeltulija surmaga. Laste saamise vajaduse jutt on tüütu ja vanaaegne, kohatu ja vastik.

Kas riigiga võiks olla teisiti? Vaevalt. Eesti on nagu Lõuna-Eesti küla, kus elada on võimalik, aga mis elu see on? Kõik lahkuvad, hangeldajad on maad kokku ostnud ja portsudena välismaalastele edasi müünud, infrastruktuur on olematu, külapood on käibepuudusel ammu kinni, aga vallavanem kuulutab: meil on e-riik! Imetlege! Mitäs nyt?

Kas Eesti on ikka riik? Hiinast vaadates ei ole. Venemaalt vaadates ei ole. Brüsselist vaadates ei ole. Oleme kõrge enesehinnanguga ühiskond (loe: eliit, valdavalt poliitiline eliit), kes on ostnud endale iPhone Xi ja hõiskab: me kasutame ainult telefonide viimast sõna!

Mulle meeldib mõelda hoopis vastupidi, et teised on paremad kui meie. See aitab pürgida ja õppida.

Rolex & Prada päästavad vaesusest

Kui Eestis elaksid inimesed sama asustustihedusega kui Hongkongi saarel (mis on Ruhnu võrra väiksem kui Vormsi – saarel elab 1,3 miljonit inimest), kus on nii rannad kui ka surunuaiad, elaks Eestis 1,3 miljoni inimese asemel 725 miljonit inimest. Või teisisõnu: kui kõik Eesti inimesed elaksid Vormsil (miinus Ruhnu), suudaksime palju paremini ja efektiivsemalt hakkama saada.

Hongkonglaste haldussuutlikus paneb minestama. Riik ei ole mitte ainult e-riik riigijuhtide jutupunktides, vaid Hongkong räägib edust ja teistest parem olemise soovist iga oma tänavakiviga. New York on pilvelõhkujate arvult viletsam linn kui Hongkong. New Yorgis on 237 pilvelõhkujat, Hongkongis aga 303, mis on maailmarekord.

Milles meie oma töö tulemusel oleme paremad Lätist, Leedust, Soomest, Rootsist, Venemaast? Isegi kui mõnes vallas oleme, tahaksin ma olla neist kõigist parim igas vallas. Tulumaks olgu väikseim, käibemaks olgu madalaim, teed olgu parimad, firmad ja töökohtade loojad kätel kantud.

Hongkongis on Rolex ja Prada kohal ning nõutud. Eestis halvustatud “edukultus” on Aasias edasiviiv mootor. Prada kingad kinnitavad, et oled tegija. Ka Vietnami tänavatel vuravad Porcshe ja Lexus. Vaesuse kõrval aitab iga käibesse läinud dollar kedagi absoluutsest vaesusest välja. Euroopalik raha kulutamise hukkamõist ja mõnitaminegi sunnib silmakirjatsema, kuid vähendab ka töö pakkumist. Sest igaüks, kes midagi ostab, annab kellelegi tööd. Eestis tahame, et keegi ei tarbiks, aga tööd oleks palju! Halloo!

Lõpuks oleme kõik üks suur ühine pere

Ka eesti keeles on avaldatud rootslase Jonas Jonassoni raamat “Saja-aastane, kes hüppas aknast väljas ja kadus”, millest tehti ka Eesti kinodes jooksnud film. Kui me ei suuda leida üles oma kohta maailmas, tahan ma aknast välja hüpata ja kaduda. Kui me ei suuda leida üles kollektiivset kirge midagi ühiselt saavutada, tahan ma aknast välja hüpata ja kaduda. Kui me hoidume oma riigi juhtimisest ühiselt, aga nõuame seda tööd neilt, kes seda väga teha ei taha, ei suuda ega oska, tahan ma aknast välja hüpata ja kaduda.

Muidugi ma saan aru, et 1,3 miljardi hiinlase jaoks on Eesti väikelinna linnaosa, Kopli või Lasnamäe, Kalamaja või Õismäe. Kuid mis on Eesti meie jaoks? Kelle külge me ennast kleebime ja kelle sabas sörgime?

Minu meelest on Eesti paljude jaoks lehm, mis laudas ammub ja on aher, juba pikki aastaid. Sest siis, kui oli pulli vaja, teda kunagi ei olnud. Ka kunstlikku seemendajat mitte.

Donald Trump on nõme? Venemaa on “seesmiselt surmani haige” (Jaan Tõnissoni kujund)? Maailmas on kümmekond riiki, kes otsustavad, kuidas asjad käivad. Eesti nende hulka ei kuulu. Kõik nad ei ole sugugi nii “ilusad”, kui Eesti tuleviku loojad püüavad Eestist teha, ega saa ka kunagi selleks. Nende jaoks ei ole Eesti riik. Eesti on nt “meretagune” territoorium, eriti peale Jeruusalemma hääletust.

Maailm ei piirdu Eestiga. Maailm ei piirdu Euroopaga. Mõlemad on väikesed ja tähtsust kaotavad. Euroopa ei võitle mitte kasvu nimel, vaid selle eest, kuidas kestlikult kahandada ilma kapitali kaotamata.

Tööl on suur jõud luua uut kapitali. Erakordses tempos. Euroopa on nagu baltisaksa aadel 1918. aastal, kes kas on juba maad ja mõisad kaotanud või jäävad neist peagi ilma. Uus maailm sünnib tänu saavutusvajadusele, ambitsioonile ja tuleviku ennastsalgavale ehitamisele. Selle nimel töötab palju nimetuid töömesilasi, kes kõik on õnnelikud, kui saavad ööpäev läbi töötada, et pääseda absoluutsest vaesusest välja. Nende trendidega kaasas käimiseks on vaja aasialikke juhte, kes on laiskuse, lodevuse, saamatuse, omakasu, eneseimetluse jms suhtes halastamatud.

Kokkuvõtteks sõnad Daodejing’ist ehk “Kulgemise väe raamatust” (IV sajand e.m.a):

ärgu ülendatagu võimekaid
ning rahvas ei võistle
ärgu hinnatagu haruldusi
           ning rahvas ei varasta
ärgu nähtagu ihaldatavat
           ning rahva süda pole rahutu
Sellepärast õnnis inimene valitsedes
           jätab tühjaks südamed
ent paneb täis kõhud
jätab nõrgaks püüud
teeb ent kõvaks kondid
ning rahvas ei mõista ega ihka
mõistja aga ei söenda toimida
          toimi toimimata
          ning ei ole nii
          et ei oleks juhtimist

Kulgemiseks on vaja väge. Mida vähem juhid rahvast tema toimimisel segavad, seda õnnelikum rahvas on. Hiinas oli tänase ühe riigi asemel kunagi 170 väikest ja 15 suurt riiki – nüüd on üks. Eesti on üks 170 väikeriigist, millest lõpuks saab üks suur “Hiina”.

Kuid kas me suudame oma maa, keele ja riigi ka järgneva saja aasta jooksul säilitada? Lühiajaliselt võib individualism veidi edasi aidata, kui pikaajaliselt aitab meid ainult kollektiiv. Mida ühtsem, suurem ja targem, seda parem.

Detsember 2017, teel Taiwani, selja taga on Hiina, Venemaa, Hongkong, Vietnam.

Janek Mäggi

Janek Mäggi

Janek Mäggi on kommunikatsioonibüroo Powerhouse juhataja ja konsultant. Loe artikleid (1)