Raimond Kaljulaid: selleks, et teha oma tööd hästi, tuleb kuulata teisi inimesi

Kui viimastel kohalikel valimistel esimest korda kandideerinud 35-aastane endine ettevõtja, tänane Põhja-Tallinna linnaosa vanem Raimond Kaljulaid saavutas üleriigiliselt teise tulemuse, imestasid paljud: “Kuidas on see võimalik?” Intervjuus oma kunagisele kolleegile räägib ta oma eeskujudest, juhtimispõhimõtetest ning tema jaoks olulistest väärtustest.

Mis sind motiveerib?

Tulin tõsiselt poliitikasse. Mitte lihtsalt selle pärast, et midagi peab ju elus tegema ja kuskil töötama. Tulin sellise tundega, et võib-olla tuleb kunagi tulevikus aeg, kui saab oma riigile kasulik olla. Kui Heido Vitsur kutsuti presidendi kantseleisse tööle, siis ütles ta, et kui president helistab, et tule ja tee, siis tuleb minna. Praegu omandan kohalikul tasandil teadmisi ja oskusi selleks, et liikuda siit riiklikule tasandile ja loodetavasti avaneb mul kunagi võimalus olla oma riigile kasulik.

Kes on sinu eeskujud?

Ma ei vaata televiisorit ega kuula raadiot, aga loen väga palju raamatuid. Viimased kümmekond aastat ei huvitu ma ilukirjandusest, kuna mind ei liiguta väljamõeldud tegelaste mured. Loen peamiselt ajaloo-, kaasaega käsitlevat poliitika- ning julgeoleku- ja välispoliitikaalast kirjandust.

Eeskujusid on tegelikult palju. Näiteks teiste riikide või meie peaministrid, aga ka näiteks Ameerika Ühendriikide kunagine kaitseminister Robert Gates. Ta on kirjutanud ausad memuaarid selle kohta, kuidas tegelikult ülemaailmsel tasemel otsuseid vastu võetakse. Eeskujusi võib leida ka palju kaugemast ajaloost. Kõik, kes on sarnast tööd enne teinud, on mingis mõttes eeskujuks olemas.

Sulle tõenäoliselt pakuti ka abilinnapea kohta, aga otsustasid sellest loobuda. Mis on linnaosavanema ameti plussid ja miinused?

Tulin linna tööle, sest nägin, et Põhja-Tallinnas olid sügavad probleemid, mis päädisid sellega, et eelmine linnaosa vanem ja tema asetäitja vabastati päevapealt ametist. Tänaseks on linnaosa juhtimine korda tehtud. Praegune amet on mulle isiklikult kõige huvitavam positsioon kogu linnasüsteemis. Pluss on see, et oled väga lähedal linnas olevatele inimestele ja tegeled ühe konkreetse piirkonnaga.

Abilinnapea vastutab konkreetse valdkonna eest, olgu selleks siis koolid ja lasteaiad, teed ja tänavad või keskkond ja linnaplaneerimine ning vaatab ülelinnalist pilti. Mind huvitab eestkätt see, mis toimub Põhja-Tallinnas ja ülelinnalised küsimused niivõrd, kui palju see puudutab meie piirkonda.

Aga mis on miinused?

Suuri otsuseid Tallinna linnas ei tee linnaosa vanemad. Selleks, et linnaosas midagi korda tehtaks või rajataks, pead neid päris otsustajaid veenma, et see on mõistlik ja arukas. Mis ei tähenda, et ma oleksin kriitiline asjade korralduse suhtes. Tegelikult on see loogiline, et olulisi otsuseid tehakse Tallinna suuruse linna puhul tsentraalselt.

Oled korduvalt kiitnud oma meeskonda. Millega neid motiveerid?

Esiteks on oluline kogu meeskonnaga välja töötada, mida tahame saavutada ja leida võimalus igaühel sellesse eesmärki panustada. Halvad juhid on pidevalt rahulolematud ja ootavad inimestelt midagi sellist, mis ei ole neile omane. Väga oluline on aru saada sellest, millised on iga sinu meeskonnaliikme tugevused ja nõrkused ning anda neile võimalus teha just seda, milles nad tugevad on. Mitte sundida neid tegema midagi sellist, mis ei ole neile loomuomane ega tule hästi välja. See tekitab ainult rahulolematust.

Teiseks peavad need eesmärgid, mis koos üritatakse saavutada, olema päriselt motiveerivad.

Tänapäeval on andekatel noortel inimestel nii palju võimalusi ennast rakendada, et mitte kellelgi ei ole aega teha mõttetut tööd.

Eesti juhid ei konkureeri tõesti andekate inimeste pärast mitte ainult Räpina, vaid ka Londoni, Berliini, Hongkongi ja Dubai tööandjatega. Tõesti heale spetsialistile, kellele kogu maailm on avatud peab andma põhjuse, miks seda vagu künda.

Milliseid väärtusi pead riigi juhtide juures oluliseks?

Esikohale tuleb seada riigi huvid, mitte enda omad. Teiseks, nii kohalikul kui ka kõige kõrgemal tasemel on juhtide ülesanne huvigruppe kaasata ning tagada, et kõik saavad otsuste kujundamises osaleda. Väga mugav on teha otsuseid suletud uste taga kusagil töökabinetis, aga üldjuhul kipuvad just sellised otsused olema kõige problemaatilisemad.

Tuleb olla piisavalt julge ja päriselt välja öelda, milline on sinu seisukoht ühes või teises küsimuses. Kui ühiskonnas on tõusetunud mõni oluline küsimus, siis tuleb võtta aega, mõelda see enda jaoks läbi ja kujundada oma seisukoht. Väärtus on ka mõistmine, et alati ei ole me ise kõige targemad. Selleks, et teha oma tööd hästi, tuleb kuulata teisi inimesi. Kuulata ka neid, kes ei ole sinuga nõus. Väitlusega tegelenud teavad, et sellest on väga palju kasu, kui me sunnime ühele ja samale küsimusele ennast lähenema mõlemalt poolt.

Millised soovitused annad kaasa Tallinna uutele linnaosa vanematele?

Kõige parema soovituse andis Tallinna Nõukogus Jüri Ratas: mida vähem olla oma kabinetis ja mida rohkem olla seal, kus on päris inimesed, päris elu ja päris probleemid, seda parem. Väga oluline on oma linnaosa kogeda ja tunnetada mitte ainult läbi autoklaasi, vaid käia võimalikult palju jala ja sõita oma piirkonnas ühistranspordiga.

Hea linnajuht mõtleb ka selle peale, kuidas on siin kõndida inimesel, kellel on raske liikuda või kuidas on siit läbi minna lapsevankriga emal või isal. Nädalavahetustel käisin süsteemselt linnaosa asumid läbi ning siiamaani püüan tööle tulla pigem ühistranspordi või rattaga. Nii saab paremini aru, mis probleemidega inimesed igapäevaselt linnaruumis kokku põrkuvad ja kuidas neid lahendada. Väga oluline on ennast kurssi viia, milliseid sotsiaalteenuseid linnaosa pakub, milleks inimestel neid vaja on ja mida teha, et need avalikud teenused oleksid paremad.

Milliseid nutikaid töövahendeid igapäevaselt kasutad?

Kui olin ettevõtluses, siis kasutasin rohkem igasuguseid tarkvaralahendusi müügiprotsesside ja rahavoogude jälgimiseks. Tänaseks olen ma avastanud, et mida vähem erinevaid rakendusi kasutada, seda lihtsam elu on. Hoian enamikku asju oma kalendris ja kui ma midagi teen, siis eraldan selle jaoks kalendris aja. Unistan sellest, et kunagi oleks aeg, kui ma ei peaks lugema ega vastama e-mailidele. Paraku tuleb neid sellises koguses, et nende lugemine röövib väga palju aega.

Üldse olen lähiajal püüdnud vähem igasugu rakendusi kasutada. Näiteks viskasin oma magamistoast välja nutiseadmed ja ostsin endale äratuskella, sest enne magamajäämist tekkis kiusatus järgmise päeva kalendrisse paar mõtet kirja panna ja ekraanide vaatamine ei ole kuigi kasulik. Ma ei ole kindel, kas rakendused teevad inimesi õnnelikumaks ja tootlikumaks, võib olla, et see on vastupidi.

Ma käisin hiljuti ühel RMK matkarajal ja seal oli infostend mardika kohta. See mardikas suudab 50 kilomeetri raadiuses infrapunakiirguse abil tuvastada, kus on olnud metsatulekahju ja siis sinnapoole liikuda. Mõtlesin, et tooge mulle idufirma, kes on võimeline tootma paar grammi kaaluva mõnemillimeetrise seadme, mis 50 kilomeetri kauguselt ütleks, kus on metsatulekahju. See oleks rakendus, mis paneks kulmu kergitama.

Millised harjumused on sulle tähtsad?

Hea ajajuhtimine on tähtis.

Nendeks tegevusteks, mida sa päriselt hästi teha tahad, tuleb päriselt aega võtta. Ei saa paralleelselt teha mitut asja.

Näiteks kui ma valmistun mõneks ettekandeks või tegelen linnaosa järgmise aasta eelarvega, siis tahan tegeleda ainult sellega. Või kui ma kohtun mõne inimesega, siis tahan ainult sellele inimesele keskenduda. Ma ei taha, et samal ajal toimuks veel kümme muud protsessi, mis eksitaks ja segaks.

Ma lugesin Rein Taaramäe hiljutisest intervjuust, et võib-olla see on kurb, aga tema elu koosneb 100% rattasõidust. Vähemalt sel aastal on minu elu paraku 100% koosnenud poliitikast. Eriti viimasel ajal, kui toimusid kohalikud valimised. Nii ta paraku on. Kui tahta teha midagi väga hästi, tuleb sellele pühenduda. Muuhulgas tähendab see, et tuleb paljust muust loobuda, sest kõike ühes elus ei jõua.

Milline on parim investeering, mida sa elu jooksul oled teinud?

Kohe tuleb meelde, mis olid kõige halvemad (muigab). Kõige parem investeering on raha, mille ma olen kulutanud kvaliteetsetele matkasaabastele ja vaba aja rõivastele. Kui Eesti vabaks sai, tekkis tohutu tarbimiskultuur, mis jätkus 2000ndatel ning tundus, et mida rohkem mul on asju, seda parem on mu elu. Täna ma ei taha kaks korda suuremat kodu või kallimat autot. Kõige rohkem tahan, et mul oleks rohkem aega ja võimalust olla värskes õhus ja elada lihtsat elu. Jah, matkasaapad, veekindlad riided, termos. Mul on väga kallis termos. Ja loomulikult ma loodan, et pole oma aktsiaostudega teinud dramaatilisi vigu, aga eks seda näitab aeg.

Kas meil on midagi välisriikidelt õppida?

Eestis on olnud kujunev poliitiline kultuur. Üheksakümnendad olid küllaltki kontrollimatud ja stiihiline periood, mille poliitilisest kultuurist polegi eriti põhjust rääkida. Kuigi üheksakümnendaid iseloomustas see, et toonastel juhtidel oli tugev vedru sees. Taheti teha reforme ja taheti uuendada, mida järgmisel kümnendil oli märksa vähem. Andrus Ansipi kogu valitsuse mõte oli see, et ärme igaks juhuks tee midagi.

Kui võrrelda brittidega, siis Briti peaminister ei saa eeldada, et kõik valitsuse plaanitu läheb läbi ka esinduskogust. Otsustajad peavad nägema kurja vaeva selleks, et oma eelnõudele ja algatustele esinduskogus hääled tagada. Eesti Riigikogu ei ole selles mõttes suutnud ennast piisavalt kehtestada. Kuni veel viimase ajani oli sellist nomenklatuurset suhtumist, et Riigikogu ülesanne on tagada valitsuse eelnõude võimalikult sujuv menetlus ja õigeaegne vastuvõtmine.

Kohtusin hiljuti ühe kõrge Briti riigiametnikuga, kes on 15 aastat olnud seotud erinevate suuremahuliste riigihangete menetlustega ja pole selle selle aja jooksul kordagi tunnetanud poliitiliste otsustajate poolt mingisugustki survet või suunamist. Tema sõnul on Inglismaa saavutanud selle, et avalikku raha kulutatakse võimalikult efektiivselt.

USAga on keeruline võrrelda, kuna see protsess, mis pärast viimaseid presidendivalimisi vallandus, on liiga määramatu. Seda enam, et järgmise aasta novembris on USAs ka senati valimised ja vahetub suur hulk osariikide juhte. Siis läheb see olukord veelgi kaootilisemaks.

Milline probleem on sinu jaoks kõige hingelähedasem?

Eestis saavad väga paljud probleemid ikkagi alguse sellest, et oleme riigina vaesed. Seetõttu on mulle oluline majanduskasv. Keskmise eestlase heaolu on 70% keskmise eurooplase heaolust. Enne, kui me ei ole jõudnud normaalsele Lääne-Euroopa tasemele, on palju muresid, mida polegi võimalik lahendada. Kui millelegi keskenduda, siis sellele, et inimeste sissetulekud suureneksid, majandus jätkuvalt kasvaks ja et see jõuaks võimalikult paljudeni. Sellepärast mulle Jüri Ratase kaasava majanduskasvu kontseptsioon väga meeldib. Valitsuse maksupoliitika on pigem ikkagi õiges suunas. Need, kes teenivad rohkem, nagu mina näiteks, saavad ka panustada rohkem. Neid, kes tulevad vaevu ots otsaga kokku, ei ole mõtet täiendavalt maksustada.

Kui ma ei oleks Eesti sisepoliitkas, siis tegeleksin võib-olla hoopis keskkonnakaitse, ökoloogia ja ohustatud loomaliikide küsimustega. Päeva lõpuks ei ole erilist vahet, milline on Eesti SKT kasv reaalhindades järgmise kümne aasta jooksul, kui see kõik lõppeb sellega, et meie planeet muutub elamiskõlbmatuks. Ja mitte ainult inimeste, vaid ka teiste liikide jaoks, kes siin elavad. Selles mõttes on kliimamuutused ja inimeste mõju loodusele märksa teravam probleem, aga võib-olla saan sellele keskenduda mõne aja pärast.

Kea Kruuse

Kea Kruuse

Kea Kruuse on Tartu Ülikooli õigusteaduskonna magistrant ja riigihalduse ministri nõunik. Varasemalt on ta juhtinud Tallinna noortevolikogu, Tallinna Üliõpilaskondade Ümarlauda ja Tallinna Tudengimaja ning töötanud Põhja-Tallinna Valitsuses Raimond Kaljulaidi meeskonnas. Loe artikleid (1)