Poliitaasta kokkuvõte: arengud maailmas & Eestis. Käegalöömine on asendunud konkreetsete tegevustega

Aasta tagasi, detsembris 2016 kokkuvõtteid tehes ja tuleviku osas soove sõnastades, soovisid paljud vaid mööduva aasta kiiret lõppemist. Läänemaailm tundus olevat allakäigukursil, räsitud rändekriisist, terrorirünnakutest ja etteaimamatutest poliitilistest otsustest, nagu Brexit ja USA presidendivalimised. Soovide tagasihoidlikkus tundub tagasi vaadates igati loogiline ja mõistetav. Peaasi et hullemaks ei Iäheks. Vaatame aastale tagasi, kuidas siis läks.

19. sajandi keskel räägiti kommunismitondist, Karl Marx ja Friedrich Engels koostasid sel ajal kommunistliku partei manifesti ja kehtiv maailmakord oli muutumas. 2016. oli aasta, kui üks teine tont – populismitont· – mööda lääneriike hoogsalt liikuma hakkas. Räägiti tõejärgse ajastu saabumisest ja liberaalse demokraatia hääbumisest. Kuigi on veel vara kindlalt väita, siis mõnes mõttes on ka 2017. aasta maailma muutunud, piiritledes uued mängureeglid nii poliitikas, meedias kui ka näiteks soolistes või religioossetes võimusuhetes.

Välisvaade: maailm meie ümber

Aprilli lõpus ja mai alguses toimusid Prantsusmaal presidendivalimised. Juunis valisid prantslased ka uue parlamendi alamkoja. Presidendivalimiste eel oli kuni aprilli alguseni kõige populaarsem kandidaat paremäärmusliku Front Nationale’i juht Marine Le Pen. Ometi võitis nii esimeses voorus kui ka teises, siis juba 2/3 vs 1/3 häälte jagunemisega vasaktsentristlike vaadetega Emmanuel Macron. Kuigi Macroni võit, kes keskendus liberaaldemokraatlikele väärtustele ja tõi positiivsena sisse Euroopa dimensiooni, võiks tähendada n-ö tagasi normaalsusesse pöördumist, siis juunis toimunud parlamendi alamkoja valimised muutsid drastiliselt Prantsusmaa poliitikat. Viienda vabariigi domineerivad jõud – konservatiivsed vabariiklased ja sotsialistid – said hävitavalt lüüa, Le Peni juhitud paremäärmuslased saavutasid vaid üheksa kohta 557-st. Macroni En Marche! saavutas parlamendis enamuse. Populistid olid tagasi löödud, uus poliitika sai võimaluse.

Pärast brittide 2016. aasta otsust lahkuda Euroopa Liidust on saareriigi poliitika olnud keev ning parteisid ja ühiskonda lõhestav. Konservatiivne peaminister David Cameron astus pärast rahvahääletuse tulemust tagasi, tema asemel asus riiki juhtima Theresa May. May alustas märtsis ettevalmistusi EL-ist lahkumiseks ning kuulutas välja erakorralised üldvalimised, soovimaks saada “oma tegevusele tugevat rahva mandaati” ning traditsiooniliste vasakpoolsete väärtustega Jeremy Corbyni juhitava ja seetõttu lõhenenud tööpartei positsioone veelgi nõrgendada. 8. juunil toimunud valimiste järgselt juhtus aga hoopis vastupidi – May juhitavad konservatiivid kaotasid parlamendi alamkojas enamuse ja tööpartei osutus suurimaks üllatajaks, kusjuures viimase tõusu taga on noorema põlvkonna hääled. EL-ist lahkulöömise kampaaniat kõige häälekamalt vedanud Iseseisvuspartei (UKIP) jäi aga hoopis tühjade pihkudega. Tulemusest võiks järeldada, et Brexiti pohmellist kainenenud ühiskond võttis end kokku ning soovis tekkinud kaoses uuesti selgust ja kontrolli saada. See ka õnnestus, kuid sarnaselt Prantsusmaale, on ka Suurbritannia poliitiline olukord kardinaalselt muutunud.

Lääne-Euroopas on populistlike jõudude ja poliitika neutraliseerimiseks pingutanud nii valijad kui ka valitud.

Näiteks Hollandis saavutas parempopulistlik Vabaduspartei (PVV) üldvalimistel küll 13,1% teise koha, kuid jäi oluliselt alla valimiseelsetele prognoosidele. PVV-ga välistasid valimisjärgse koostöö peaaegu kõik erakonnad. Saksamaal osutus pärast 1949. aastat esimest korda Bundestagi valituks paremäärmuslik erakond – Alternative für Deutschland (AfD) –, mis saavutas valimistel 12,6% toetuse. Vaatamata esialgse katse nurjumisele moodustada valitsus valimised võitnud konservatiivide ning liberaalide ja roheliste vahel, otsib saksa ühiskond võimalust moodustada valitsus ilma erakorralisi valimisi esile kutsumata. Peljatakse nii tekkivat ebakindlust Saksamaa majandusele ja rollile Euroopas kui ka paremäärmuslike jõudude veelgi suuremat võimalikku esiletõusu. Mõlema riigi valitsused peavad arvestama poliitika kujundamisel paremäärmuslike ja populistlike jõudude olemasoluga ning leidma lahendusi just nende valijaid kõnetanud küsimustele nagu globaliseerumine ja immigratsioon.

Uude aastasse ja ehk ka aastakümnetesse ulatuva kultuuri (ka poliitilise kultuuri) muutuse tõi kindlasti #metoo. Kampaaniaks on seda nimetatud, aga tõenäoliselt on meelelahutustööstusest skandaalidega pinnale pulbitsenud pingetest välja kasvamas midagi sellist, mis puudutab edaspidi lisaks filmitööstusele ka kõiki teisi valdkondi.

Sisevaade: Eesti niidistik

Eestis juba enne emadepäeva lahvatanud “aasta ema” skandaal haakub otseselt sügisel jätku saanud #metoo-ga: need väikesed tüdrukud, kes täna jõuluvanale Naised köögis “Aasta ema” laulu (re)tsiteerivad, ei suuda loodetavasti kümne-kahekümne aasta pärast ettegi kujutada oma suguõdede tänast dilemmat: töötus või käperdamine.

#metoo laine levikut just praegu ja nüüd saab seostada ülemaailmse mõjutusega, mis sattus soodsale pinnasele ja kohalike skandaalide kompostihunnikusse: juba mainitud aasta ema, mis lõi soodsa pinnase, lisandusid skandaaliga lahkunud RKASi juht, keegi käperdav Tartu psühhiaater, lisaks külmkappide lugu ning kaudselt on sama teemaga ju seotud ka Annika Laatsi juhtum – ka temale joonistati kenasti klaaslagi peale teatega “kuidas on võimalik, et EELK vaimulikud ei kuuluta oma kiriku õpetusega kooskõlas olevat sõnumit”.

2017 tõi täiesti uued nähtused, mis ei kao aastavahetusega kusagile: Rooma-Katoliku kiriku sõnumeid vahendab väga aktiivselt nende pressiesindaja – paavst on ju tulekul – aga silmnähtavalt meedialembeseks on muutunud ka EELK (kes otsis omale vahetult pärast “Suud puhtaks” skandaali samuti avalike suhete juhti). Ei möödu nädalat, kui EELK-st või kirikute nõukogust ei ilmu uudist, sõnavõttu, arvamusavaldust või ka viimase mõne nädala näitel: põhiseadusmuudatusettepanekut või rahanõuet. Tõenäoliselt ei hooma ka EELK eesotsas peapiiskopiga, et meedia tööriistkasti sobib tema võrdsetel alustel Igor Mangi ja Anu Saagimiga: polariseerima ja intriigi tootma. Viimatine Eesti Kirikute Nõukogu hõise, et nad peavad vajalikuks abielu sätestamist ühe mehe ja ühe naise liiduna Eesti Vabariigi põhiseaduses, näitab, et asjaosaliste endi ambitsioonid on suured. 

Sisevaade: poliitplats

Eesti kohalikud valimised tõid lääneriikidele sarnase vastandumise parempopulismiga. Tõsi, n-ö kahe suure – Keskerakonna ja Reformierakonna – omavahelises vastasseisus andis endiselt tooni rahvuslikul pinnal positsioneerimine, liiga madalamal toimus maailmavaateline polariseerimine sotsiaaldemokraatide ja EKRE vahel. Kummalegi see erilist statistilist edu ei toonud.

Kõige edukam on olnud aasta Jüri Ratasele.

Hoolimata sellest, et Keskerakonna kongress valis erakonna esimeheks Jüri Ratase juba 6. novembril 2016, tõstes ta ühtlasi ka peaministriks, ei olnud jõujooned sellega Keskerakonnas veel paika loksunud. Jüri Ratase proovikiviks olid nii kohalike omavalitsuste valimised Tallinnas kui ka Edgar Savisaare katsed erakonna juhi autoriteeti kahtluse alla seada. Lõplikult on Jüri Ratas end erakonna juhina kehtestanud alles pärast läbirääkimisi Yana Toomi ja Mihhail Kõlvartiga: n-ö vene tiib jätkab Keskerakonna koosseisus ka Ratase juhtimise ajal ning pärast õnnestunud kohalikke valimisi Tallinnas, kus Keskerakonnal avanes võimalus moodustada taas linnavalitsus ilma tõsiseltvõetavate koalitsioonipartneriteta.

Samal ajal mõjutab otseselt järgmist aastat ja ehk ka aastaid praegu Reformierakonnas toimuv: 2017. jaanuaris valis Reformierakond peale valitsusest opositsiooni jäämist ja Taavi Rõivase taandumist uueks esimeheks Hanno Pevkuri, kes ei suutnud aasta jooksul end juhina kehtestada. 2018. aprillis valitakse suure tõenäosusega Reformierakonna uueks juhiks senine Euroopa Parlamendi saadik Kaja Kallas, kes tõuseks ühtlasi erakonna peaministrikandidaadiks ja opositsiooniliidriks.

Mööduva aasta alguses esitas toonane IRL-i esimees Margus Tsahkna theresamaylikult väljakutse ning tegi ettepaneku muuta erakonna põhikirja ja juhtimismudelit. Need ettepanekud aga ei leidnud erakonna juhtorganite heakskiitu ning esimehega konfliktis oleva erakonna reitingud hakkasid jõudma stabiilselt valimiskünnise lähistele. Mitmed analüütikud ennustasid IRLi kadumist poliitika areenilt kohalike valimiste järel – see IRLi surmakuulutus osutus aga enneaegseks. 13. mail valis IRLi üldkogu erakonna esimeheks Helir-Valdor Seederi, kes on suutnud erakonnas end kehtestada (tegi korrektuurid valitsuskoosseisus ning on asunud julgemalt konservatiivseid väärtuseid kaitsma) ning on toonud IRLi kohalike valimiste järgselt stabiilsemate toetusnumbrite juurde. Erakonnast lahkusid endine erakonna esimees Margus Tsahkna ja silmapaistev välis- ja kaitsepoliitika ekspert Marko Mihkelson. Viimase puhul spekuleeritakse, et ta on liitumas Reformierakonnaga.

Kuna valimistulemused ei toonud otsest läbikukkumist ühelegi valitsuserakonnale, siis valitsuskoalitsiooni jõudude vahekordasid see sündmus ei mõjutanud. Suure tõenäosusega jätkab Jüri Ratas peaministrina vähemalt kuni 2019. parlamendivalimisteni. Arvestades Keskerakonna nappi ülekaalu Tallinna volikogus, käivad juhtivad keskerakondlased opositsioonisaadikutelt lisahääli kauplemas – säilib ka teoreetiline oht, et nad peavad lähitulevikus asuma siiski koalitsioonivalitsust moodustama. Tartus traditsiooniliselt võitnud Reformierakond moodustas koalitsiooni mugavaima partneriga – Keskerakonnaga. See, et võimu juurde lasti peaministrierakond, on tõenäoliselt kasulik Tartu arengule – see soodustab kahtlemata riigi tuge Tartu linnale.

Tallinna ja Tartu elu pärast KOV valimis suurt ei muutu, aga 2017. aasta läheb ajalukku suure muudatuse aastana Eesti kohalike omavalitsuste korralduses. Ehkki haldusreformiga kaasnevad protsessid ei ole lõppenud, jätkuvad omavalituste liitmisega kaasnevad funktsioonide ühendamised ja paikaloksumised, siis muudatus on toimunud: pikalt ettevalmistatud reformi käigud toimusid 2017. aastal omavalitsuste ühinemised, mille tulemusena jäi alles 79 omavalitsusüksust.

Eesti elu 2018. aastal

Näeme kolme põhimõjutajat, mille lainevahus Eesti algaval aastal toimetab.

  • Esiteks: Jüri Ratas liigub edasi inertsi mõjul, tema juhitud valitsus kestab edasi hoolimata iganädalastest pisitulekahjudest. Praegusele koalitsioonile puudub usutav alternatiiv ning suurim opositsioonipartei on liialt keskendunud sisevalimistele.
  • Teiseks: ettevõtjate poliitiline palve kõigile, nii suurtele kui väikestele, nii võimu- kui opositsioonierakondadele, on 2019. aasta riigikoguvalimiste kontekstis üks – lubage meil palgata välistööjõudu. Tööjõupuudus Eestis pole ettevõtjate jaoks enam üksnes tööjõukulu. Küsimus on selles, kas investeerida, uusi töökohti luua või mitte. Kui pole inimesi, pole ka äritegevust. #eestivajabtöökäsi.
  • Ja kolmandaks: keskkonnaküsimused on tulnud selleks, et jääda. Mahukate taristu- ja tootmisvõimsuste rajajaid peavad veelgi enam äriplaani riskitegurina arvesse võtma loodussõprade vox popul’it. Probleemiks on pehmelt öeldes inforohkus: tõejärgsele ajastule kohaselt napib keskkonnaalases avalikus diskussioonis laialdaselt aktsepteeritud autoriteetset ning faktipõhist arvamust. See teeb aga seisukoha kujundamise keeruliseks.

Skandaalid annavad tihti tõuke mõtestada, seletada ning õnneks ka lahendada probleeme ja pingeid. Need teemad, mis olid kuumad enne 2015. aasta riigikogu valimisi – sisseränne, samasooliste kooselu, aga ka liberaaldemokraatlikud väärtused laiemalt – enam või siis kohalikus kontekstis Eestis valijaid ei kõnetanud, küll aga hakkasid need pealtnäha toimivad õmblused muudel põhjustel kärisema. Õnneks on 2016. aasta lõpus vallanud jõuetus ja käegalöömine asendunud inspireerivate näidete varal konkreetsete tegevustega: maailm polegi allakäigukursil. Kuigi kartused uue aasta hakul olid halvimaks, ei juhtunud Eesti, Euroopa, ega USA poliitikatandril midagi hullu.

Populismi defineerimisel on lähtutud Princetoni ülikooli professori Jan-Werner Mülleri kolmest kriteeriumist: kriitilisus eliidi suhtes, vastasus mitmekesisusele ja seotus identiteediga.

Miltton Nordics

Miltton Nordics

Miltton Nordics on valitsussuhete ja korporatiivkommunikatsiooni agentuur Eestis, mis on osa Miltton Grupist, kuhu kuuluvad kommunikatsiooni ja valitsussuhetega tegelevad agentuurid Soomes, Rootsis ja Brüsselis. Loe artikleid (1)