Marko Mäetamm. Ameerika päevik: naabrid

Marko Mäetamm

Elu siin College street’il on ülimalt rahulik. Tänava see osa, mis ülikooli kampusest välja jääb, on ühelt poolt täis suhteliselt lihtsa arhitektuurilise vormiga ühepereelamuid, mis Eesti ja üldse Euroopa standardite järgi sobiks suuruse poolest vähemalt kahele rohkearvulisele perele. Tänava teine pool algab kampuse lõppedes samuti pirakate ühepereelamutega.

Neile järgneb hiigelmõõtudes spordikompleks, kus on hokiväljak ja ilmselt veel mingit sorti sportimise võimalused. Sellele järgneb Tallina Lauluväljaku kõlakoja mõõdus tribüüniga ameerika jalgpalli staadion, siis maahoki staadion. Siis paar mahajäetud tenniseväljakut ja tänava lõpus mingi kahtlast sorti hoone, mille ümber on tara ja mille taga laiub maisipõld.

Maisipõllu ümber on ka tara ja tara peal märgid sõnaga “Danger”.

Aeg-ajalt saabub maja ette mõni auto, aga üldiselt tundub, et põhitegevus käib majas sees. Aga mis tegevus seal käib, pole aimugi. Kõik see maja ja maisipõld ja hoiatavate märkidega tara nende ümber meenutavad mulle kangesti X-Files’is nähtud salajasi katsejaamu, kus tehakse ohtlikke geneetilisi eksperimente ja täitsa võimalik, et midagi niisugust see siin ongi. Loogiline ka – üks turvaline ülikoolilinnake oleks ju viimane koht, kust midagi niisugust otsima tuldaks. Kui tahad märkamatuks jääda, üüri endale korter otse politseimaja vastas üle tee.


Elu jalgpallistaadioni kõrval

Meie suuruse poolest mitmepere ühepereelamu asub juhuse tahtel täpselt tänava keskel otse ameerika jalgpallistaadioni vastas. Maja taga on natuke muru ja edasi algab massiivne ülikooli tudengite elamukompleks. Hommiku-pooliti on üliõpilased koolis ja siis on siin vaike nagu kusagil maal. Liiklus on hõre, ainult mõned üksikud autod. Sörkjooksjaid on küll palju, aga nemad kulgevad sisuliselt hääletult. Õhtuti ja hommikuti on aga hoopis teine lugu.

Jalgpallistaadion ärkab ellu hommikul kell 6. Mingit äratuskella meil vaja pole ja ega seda tegelikult ei kuulekski, sest publiku kisa ja röökimine on kõrvulukustav.

Selle üle pole muidugi ka midagi imestada, sest jalgpall, see ameerika oma, mida mängitakse natuke nagu ploomikivikujulise palliga, on siin ikka üle mõistuse populaarne. Imestada on aga siis, kui pistad pea aknast välja ja näed, et tribüünidel pole mitte ühtegi inimest ja kogu kisa tuleb hiiglaslikest kõlaritest.

Vahepeal pannakse kisa kinni, mäng peatatakse ja treener peab… ega ma muidugi ei tea, mida ta täpselt teeb, aga tundub, et peab poistele väikese epistli. Siis kostab taas vile, kisa pannakse käima ja mäng läheb edasi. Nii kestab see umbes poole üheksani hommikul. Siis vahepeal on see vaikne aeg, kui mängijad on koolis ja õpivad. Kella seitsmest õhtul algab aga uus round ja kestab üldjuhul kella 11-ni välja. Siis on korraks täitsa vaikne, umbes nagu päeval – saab televiisorit vaadata, toas normaalse häälega juttu ajada ja natuke isegi ümber maja käia.

Mõne aja pärast aga, n-ö öö saabudes ärkab elule teisel pool maja paiknev üliõpilaste koloonia. Üks üsna levinud hilisõhtune meelelahutus on laeni tudengeid täis linnamaasturiga ümber majade tiirutamine nii, et kõik aknad on alla lastud, muusika põhjas ja kõik autosolijad laulavad kaasa. Nii tehakse majade vahel tavaliselt mitu tiiru. Hilisematel öötundidel enam niiväga ringi ei rallita, aga majades kostab peomüra tavaliselt varajaste hommikutundideni välja. Vahel harva käib kohal ka politsei.

No ja kell kuus hommikul ärkab teisel pool maja taas jalgpallistaadion ning kogu tsükkel algab otsast peale.

Päevane vaikelu

Kui rääkida lähemalt sellest eelpoolmainitud vaiksest perioodist keset päeva, siis tegelikult on ka see üks päris omapärane ja põnev aeg. Et siin välisuksed lukku ei käi, siis juhtub tihti nii, et ootamatult jalutab sulle majas vastu meist paremal pool elavate naabrite kuueaastane laps. Või tunned köögis kraanikausi ääres nõusid pestes, et keegi vaatab sind ja selgub, et seljataga seisabki su naabrinaine, taas sellest meist paremale poole jäävast majast, kes soovib laenata näiteks mõnda potti või või panni või maitseainet. Viimati soovis seesama naabrinaine laenata näiteks jahu. Ka meeldib talle aeg-ajalt tulla meile teed jooma, sest ta mees on koolis loengut andmas ja lastel lõunauinak ja tal on üksi igav. Siis ta tulebki – astub lihtsalt välisuksest sisse ja ütleb, et joome nüüd teed.

Meist vasakule poole jääv maja on kogu selle pika College street’i peale ainus, millel pole Colgate University’ga mitte mingisugust pistmist. Jah – kõik teised majad siin tänaval (X-Files-i kohta ei oska öelda) kuuluvad Colgate’le ja nende asukad on nii-või-naapidi selle mammutinstitutsiooniga seotud. Kuidas Colgate kõik need majad nende omanikelt omal ajal kätte sai, pole õrna aimugi. Ja kus kõik need kunagised omanikud nüüd on…? X-Files!!! Mingi ime läbi on mu vasakpoolsetel naabritel – väärikal vanapaaril, õnnestunud oma eluase säilitada ja et see ei ole olnud mingi lihtne tegu, seda võib lugeda välja nende näost ja veel rohkem toonist, kuidas nad meile seda teatavad:

We are the only non-Colgate people on this street!

Ja kuidas nad oma uhke mererohelise 50-ndate kabrioga pühapäeva hommikul lõbusõitu tegema suunduvad! Ja kuidas mees, ametilt perearst, uhkelt oma laiaäärelist kauboikaabut kannab! Ja millise isaliku kaastundega ta sind vaatab kui kuuleb, et sul pole aimugi, kuidas käib American Baseball – rahvuslik spordiala, milles ta aastate eest tõelisi mehetegusid tegi!

Boy, I need to drag you to our house one day and tell you all about it!

Marko Mäetamm on hetkel Ameerika Ühendriikides resideeruv kunstnik. Tema töödes leiab kommentaare nii ta isiklikule elule kõige intiimsemal tasandil kui ka teda puudutavatele-mõjutavatele sündmustele meid ümbritsevas ühiskonnas laiemalt. Hetkel loob ja juhendab üliõpilasi Colgate University-s, kirjutab ning joonistab Edasile iganädalaselt kommentaare sellest, mis tundub tema arvates oluline ja mis võiks korda minna ka Edasi lugejatele.

Mäetamme senistest tegemistest saab ülevaate tema kodulehel: www.maetamm.net

Marko Mäetamm

Marko Mäetamm

Mäetamm Marko on kunstnik. Tema töödes leiab kommentaare nii ta isiklikule elule kõige intiimsemal tasandil kui ka teda puudutavatele-mõjutavatele sündmustele meid ümbritsevas ühiskonnas laiemalt. Hetkel tegutseb Tallinnas ja valmistab ette osalemist mitmetel grupinäitustel väljaspool Eestit. Marko kirjutab ja joonistab Edasile sellest, mis tundub tema arvates oluline ja mis võiks korda minna ka Edasi lugejatele.


Loe artikleid (71)