Peep Ehasalu: millist riiki tahame – konkurentsil või solidaarsusel põhinevat?

Foto: vikkiq, Flickr, CC

On kuradi riik – panevad raha vasakule ja siis kerjavad heategevuseks annetusi! Ma ei tea, kuidas teie, aga mina ei pane raha vasakule ega kerja. Mina olengi riik, kes lisaks maksurahale annab võimaluste piires oma osa ka heategevusse. Teinekord aitab keegi omakorda mind.

Millegipärast meeldib meile, hoolimata oma individualistlikust olemusest, suuri asju teha koos, talgute korras, olgu siis laulupidu või Teeme Ära. Kui miskit hinge puudutab, siis reageerime ja aitame. Jõuluajal ühenduvad need kaks, ja saame teha üheskoos hinge puudutavalt häid tegusid – olla see riik, millest unistame.

Artikkel heategevuse edetabelist osutas siiski, et eestlased olla kehvad annetajad. Ajendatuna sellest on mu üheks jõulusooviks, et järgmisel aastal oleks vähem edetabeleid ja võrdlusi stiilis „naabrist parem.“ Edetabelid on paraku uudisväärtuslikud ja neid käsitlemata ei jäeta. Teine soov uueks aastaks on, et edetabelite tausta süüvitaks rohkem, muidu tekitavad need kas tarbetut eufooriat või meeleheidet, kumbki pole kuigi edasiviiv.

1990ndate alguses olime olukorras, kus tuli defineerida oma taasvaba riigi arengusuund. Tagantjärele tark olles tundub, et samaaegselt hakati minema kolmes erinevas suunas: ühelt poolt oli eesmärgiks ameerikalik konkurentsiühiskond, teisalt seati suund põhjamaadele ja kolmandaks ei saanud nõukogude aega täielikult lahti raputatud. Solidaarne ühiskonnamudel, konkurentsiühiskond ja plaanimajandus on põhimõtteliselt erinevad. Nende kokkupanek on ideaalis küll ihaldusväärne, aga praktikas kaelamurdev ja aeganõudev ülesanne.

Ameerikalik elukorraldus on konkurentsitihe, kuid see tähendab ka konkurentsi kirikute ja heategevusorganisatsioonide vahel. Sotsiaalkindlustussüsteem on Eestiga võrreldes karm, ise maksad kindlustused ja kui ei maksa, siis kahetsed. Või siis aitab mõni heategevusorganisatsioon või kirik, kes on välja õppinud ja harjutanud annetuste kogumist. See on osa ameeriklaste sotsiaalkindlustusest.

Liis Klaar kirjutas veel Mõõdukate erakonda kuuludes: Heategevus ja heategevusorganisatsioonid on kõige paremini välja kujunenud maades, kus puudub riiklik sotsiaalabi, nagu nt USA-s. Sõjaeelses Eestis tegutsenud heategevusorganisatsioonid olid peamiselt kirikud, Punane Rist ja naisorganisatsioonid. Korraldati heategevusballe jm üritusi. Sissetulekust abistati vanureid, haigeid ja paljulapselisi peresid. — USA seadused on kindlasti kõige liberaalsemad ja lubavad maksusoodustusi neile, kes teevad annetusi heategevusele (Burlingame 1997). USA-s võib maksustavast tulust maha arvata annetusi kuni 50%, Prantsusmaal ainult 5%, viimane kehtib ka Eesti kohta. 10 ameeriklasest 7 annetavad heategevusele vähemalt kord aastas, 10 sakslasest ja prantslasest üksnes 4. Aastas kogutakse heategevuseks USA-s 850, Saksamaal 120 ja Prantsusmaal 96 dollarit inimese kohta.

Põhjamaade sotsiaalkindlustus põhineb solidaarsusel, nii nagu nende maksusüsteemgi. Kellel on võimalus, see annetab heategevusse, sest seegi väljendab solidaarsust. Sõja järel otsustati Soomes, et olgu valitsus milline tahes, tervishoid ja haridus on edu pant ning sellesse panustatakse solidaarselt. Tänapäeval kärbitakse ka teisel pool lahte, kuid vaesel sõjajärgsel ajal ehitati üles hoiak kaveria ei jätetä (sõpra maha ei jäeta).

Ja kolmandaks, nõukogude aeg on pärandanud tunde, et riik peaks kõik „tasuta“ andma ja meie maksame vaid 2 kopikat komsomolimaksu. Milleks heategevus? Kõigil on ju kõike ja annetusi kogub vaid kirik-hulluke, jäänuk kapitalismist-vereimejast.

Mu eesmärk ei ole kritiseerida neid, kes 1990ndate alguses riigi suunad seadsid. Nad olid sunnitud tegutsema ja tegid, mida oskasid ja võisid. See, et ideaalina nähti 1930ndate kuldaega, ei teinud elu kergemaks, aga viiekümne aastaga oli maailm kõvasti muutunud.

Võibolla oleks nüüd aeg valida kahe esimese süsteemi vahel ja lasta kolmandal minna?

Tasuta ei saa midagi, aga kuidas ehitada solidaarset konkurentsiühiskonda?

Praegu jutlustame mõne teema puhul solidaarsust, teise puhul unustame solidaarsuse sootuks ning tulemuseks on pettumine lubadustes. Ütleme siis ausalt, et raha pole ja nüüd kindlustage end ise? See ei meeldiks mulle, aga oleks vähemalt ausam kui praegune süsteemi kinnijooksutamine. Fondid ja heategevusorganisatsioonid leiaksid süsteemis oma koha ning ehk saaks isegi kirik rohkem liikmeid. Kui pakutaks heategevuse eest maksusoodustusi, ehk head tegemise eest tunnustust ja tänu, oleks samuti rohkem heategijaid.

Kõik taandub lõpuks küsimusele, millist riiki me tahame? Kui keskenduks järgmisel aastal rohkem just selle vastuse otsimisele, siis leiaks lahenduse nii mõnigi väiksem küsimus – näiteks kui suured peaksid olema aktsiisid või kes parajasti mõnda erakonda juhib. Seni pole sel eestlasel häda midagi, eriti jõulude ajal. Saame üllatavalt hästi kolme süsteemi vahepeal balansseerides hakkama.

Peep Ehasalu

Peep Ehasalu

Peep Ehasalu on kirjanik, kommunikatsiooniekspert ja toimetaja. Kord kuus jagab Peep Edasi lugejatega oma mõtteid ja tähelepanekuid ümbritseva kohta kommunikatsioonieksperdi vaatenurgast. Loe artikleid (10)