Hannes Kuhlbach: õnnelik olemise oskusest

Foto: Thomas Long, Flickr, CC

Õnn naeratas. Tavaliselt seondub selline tõdemus vedamise, juhusega, milles inimese enda osa on tilluke või pole seda tunnetuslikult üldse. Õnn naeratab lotovõitjale, valituks osutunule, sotsiaalelamispinna saanud inimesele, ootamatult lühikese ooteajaga eriarsti juurde pääsenule. Kuid kui palju on neis pildikestes õnne – tunnet, mis kestab ja soojendab?

Üheks sagedaseks mõõdikuks eluga rahulolematuse, pinge ja frustratsiooni kuhjumisel on õnnelike hetkede kadumine. Inimene tuleb küll elus toime, läheb hommikul tööle, kooli või kuhu iganes peab, ent ei tunne end selle juures positiivse, rahuolevana. Parema-meelega-jääksin-koju-teki-alla-tunnet on aeg-ajalt kõigil, see ei pruugi kohe masendust või depressiooni tähistada. Õnnetunde defitsiit võib pikemaajalisel kuhjumisel aga eluisu ära võtta küll.

Mida siis teha, kui sotsiaalne kokkulepe nõuab eriti just jõulude paiku inimestelt õnnelikku olemist, lausa õndsust, kuid hinges on kaamos?

Üksinda on raske(m). Üksindus on eraldatus. Oma lähedusevajaduse saame rahuldatud oluliste inimestega olulistest asjadest rääkides, vahel ka lihtsalt koos olles, nautides küünalde põlemist või ahjutule praksumist. Soojus tekib kahe inimese vahele, mitte üksildusse. Kehvemal juhul saame meenutada endale armsaid inimesi, vaadata nende fotosid või videoid, kus nad veel siinpoolsuses olid.

Enamjaolt on meil kõigil sugulane, sõber või lihtsalt hea tuttav, kellega on hea koos olnud. Seda tunnet tasub usaldada, uuendada ning taassõlmida suhted, mida kiire elu on lõdvemaks kiskunud. Mõnedki meie seast ei suuda või julge enam istuda autosse, bussi või rongi ning on seeläbi sunnitud jääma enda koju, eraldatusesse,  üksindusse. Võib-olla aitaks just siis telefonikõne või kellegi külaskäik.

Jõulude aegu juhtub imesid, mõnede sünd sõltub õige vähesest.

Meie kõigi sees on võime kedagi õnnelikuks teha, puhtalt enda olemasolu, tähelepanu ja südamest tulevate sõnadega. Ja tihti jätkub siis õnne rohkem kui kahe inimese jaoks.

Sisemine rahu on kingitus iseendale

Aasta lõpp on tavapärane kokkuvõtete tegemise periood. Asises maailmas seondub see arenguvestluste, jõuluboonuste ja firmakingitustega. Tihti pole jõulupidude ja vastuvõttude saginas eriti aega mõelda, kuidas ma ennast oma argises tegutsemises ja toimetamises saaksin hoida ja hinnata. Ikka on veel tarvis mingi töö valmis saada, jõuda kõigile kingid osta, lastele jõulutaat tellida ning kuusk ehtida.

Jõuludeks peab kõik valmis saama, pidu olema perfektne ning kõik rahul. Mitte rahus.

Ehk mõtleks sellel aastal rohkem endale ja lähedastele? Mitte välise maailma kriteeriumite, vaid sisemise maailma, inimsuhete tähenduses. Kui kõik ei õnnestunud plaanide kohaselt, kui lapse tunnistusel ei ilutse ainult maksimumsooritused, kui oodatud puhkusereis kujunes suhete klaarimise nädalaks, selmet lõõgastuda ja elamusi nautida, siis poleks nagu selleks üldse õigust? Ikka jääb midagi ideaalist puudu, rahvuslik masohhisminoot kipub mürgitama edu ja suunama edasi uutele “võitudele”. Vaimse tervise maailmas tähistavad seda ärevuse ja meeleoluhäirete kasv.

Just jõulude ajal ilmneb kokkuvõtete tegemisel eriti teravalt üksilduse ja läbikukkumistunde kokteili põhjanirüüpamise õõvastav tulemus – enesetappude kasv.

Kui õige mõtleks natuke teises võtmes – mis läks hästi, millega olen rahul enda ja lähedaste juures? Kuidas me teineteisele saime abiks ja toeks olla, millest saime rääkida ja millest veel tahaks rääkida. Millised hetked tõesti korda läksid ja milline tunne oli sel aastal mind neil hetkil saatmas? Mis tunnet tahaksin uude aastasse ning kuidas aitan teistel enda sees hoida ja kasvatada seda, mis aitab hoida soojust ja lähedust meie vahel?

Jah, neist asjust, mis tõesti korda lähevad, on vahel ka pereringis raske rääkida, sõprade ja kolleegidega veelgi enam. Kuid need on kõige olulisemad asjad inimese hingele, natuke professionaalsemalt sõnastades: hea kontakt enese ja teiste tundemaailmaga on psüühilise heaolu ja tasakaalu hoidmise tugevaimaks aluseks.

Ning selle mõtte lõpetuseks – püüdke andestada. See, mis ei õnnestunud endal sajaprotsendiliselt; see, kus olin kade, äkiline või õel; see, kui tundsin endale ülekohut tehtavat või alandatavat. Las see jäägu lõppevasse aastasse.

Naeratades tänasele naeratad homsele

Meie ajatunnetusel on kolm mõõdet: eilne, tänane ja homne. Mälu, nii konkreetseid sündmusi meenutav kui ka tundeid salvestav, ühendab kaks esimest kolmandaga. Head uut aastat soovides lisatakse enamasti, et see võiks ikka parem olla kui lõppev. Taaskord on võti võrdluses. Kes liiga palju minevikku vaatab, kipub jääma eemale ja ilma tänasel päeval toimuvast ja kogetavast. Kes liialt tulevikku vaatab ja seal toimuvale loodab, on samamoodi võlgu tänasele.

Elada – füüsilise, tundelise, sotsiaalse olendina – saab inimene ikka ainult hetkes.

Seepärast võiks püüda tänases elamise proportsiooni suurendada. Meil läheb rahvuse, ühiskonna ja riigina hästi, ehk isegi paremini, kui seda kunagi oleksime osanud unistada. Õnn on meile naeratanud. Naeratagem ja lausa naergem siis vastu. Meil ei ole põhjust kibestunult nostalgitseda – just sellist Eestit me tahtsime. Kuigi enamik murdelistel 90ndatel elanuist ilmselt ei osanud täpselt kirjeldada oma fantaasiate sisu ajas ette vaadates.

Minu jaoks Eesti kodanikuna on üks olulisemaid väärtusi vabadus. Mõelgem kas või võrdluses meie peatselt 100-aastast riiki ja paljusid maailma riike kõrvutades ning ilmselt nõustute – meie aeg on juba väga hea. Tänases hetkes elamine ja selle tunnetamine aitab meie sees kasvatada kindlust, et homne jätkub samasugusena.

Ootamise võime on võrdeline naudinguvõimega

Kärsitus ja krahmamine jätab ilma millestki väga olulisest – teelolemise, kulgemise, muutumise sisestumise elamusest.

Ootus kasvab ja areneb lapse sees, saades tasapisi nauditavaks. Kui magus maitses lapsepõlvejäätis, kui seda toodi kodulähedasse kioskisse kord päevas ning etteteadmata ajal! Tihti oli juba kaks-kolm korda kioski juures luurel käidud, enne kui näkkas.

Merkantiilne maailm oma ihade tekitamise ja kohese rahuldamise soovis lörtsib ootust. Kuidas jaksab üks inimene olla jõulumeeleolus alates oktoobri lõpust? Miks on jõulutaat keset Raekoja platsi vihmamärjal sillutisel istumas juba novembris? Jõuludeks saab ennast hinges ja praktikas valmis sättida ka säästlikumalt, allumata kaubanduse diktaadile. Paljud on loobunud mõttetu träni ostmisest, heategu nõrgemale-kehvemale-haigemale on asendamas kinkimisesundi ja kauplusegaloppi. On ju jõulude tähendus iidse pööripäevana hoopis valguse võit pimeduse üle.

Meie hinges on ootus valguse väe suurenemisele, headuse ja läheduse kasvavale väele. Pöörakem siis pilk väliselt sisse ning loogem enda tähendus jõuludele.

Kas on selleks läheduse kinnitamine, endale ja teistele andestamine ning olemasolevale tänulik olemine või midagi muud, on iga inimese jaoks individuaalne. Õnnelik olemise oskust on alati võimalik juurde õppida.

Hannes Kuhlbach

Hannes Kuhlbach

Hannes Kuhlbach on kliiniline psühholoog ja psühhoterapeut. Tegusa elu jooksul on ta olnud erinevates ametites kinnisvaramaailmas, suhtekorralduses ja panganduses. “Kõiges, mida saab nimetada äriks, on sügav inimlik ja isiklik pool ning just see aspekt huvitabki mind oma tänastes tegevustes. Omades oma töös privileegi näha sügavale inimeste eludesse ja sisemaailma, äratab see ka endas varjatud tundeid ja mõtteid. Neid ongi heameel üldistatud ja põimitud kujul Edasi veergudel avatud ja mõtelda armastavale lugejale edastada." Loe artikleid (15)