Kristjan Port: krüptorahast on saanud keskkonda saastav investeerimisobjekt

Tehas I Foto: Noël Zia Lee, Flickr, CC

Inimlik ahnus muutis krüptoraha käibevahendi asemel investeerimisobjektiks, millest pole kasu muuks kui investorite spekuleerimisnälja kustutamiseks ja keskkonna saastamiseks, leiab R2 tehnikakommentaaris Kristjan Port.

Nutikamatest nutikamaks investoriks peetud Warren Buffet avaldas saladuse, kuidas Wall Streetil rikkaks saada – “Püüa olla ahne, kui teised kardavad, ja püüa olla kartlik, kui teised ahnitsevad”.

Jube raske on olla ratsionaalne ja kartlik ajal, kui krüptoraha bitcoin maksis täpselt aastapäevad tagasi 757 dollarit ja hetkel selle artikli ilmumisel on selle väärtus peaaegu 13 000 dollarit. Ajal, kui kunagise kaasüliõpilase Zuckerbergi üle saavutatud kohtuvõidust 11 miljonit krüptoraha alla pannud vendades Winkelvossidest on saanud bitcoini-miljardärid. Ajal, kui bitcoini järel populaarsuselt teine krüptoraha ethereum väärtus kasvas poole aastaga 40 korda jne.

Huvi tekitavaid edulugusid jagub. Sellisel hetkel paistab Warren Buffeti jutt haleda hirmutondina. Seega elame ahnuse ajastul edasi. Sellele lisandub veel ebatavaliselt suur saastemäär.

Krüptoraha saab hankida seaduslikult kahel viisil. Ostes seda nagu Winkelvossid ja makstes kehtiva kõrge kursi põhjal lootusega, et teiste ahnus kasvatab selle väärtust või siis raha “kaevandades”. Krüptoraha puhul tähendab see äärmiselt töömahukate matemaatiliste ülesannete lahendamist.

Kaevandamise suund on põnevam ja eeldab suuri investeeringuid arvutusvõimsusesse. Hinna ja tootlikkuse suhtes on parimaks platvormiks graafikaprotsessorid, mida kasutatakse tavamaailmas arvutiekraanil digitaalse pildi kuvamiseks. Protsessori jaoks pole vahet, kas see teostab samaaegselt tohutus koguses arvutuslikke tehteid arvutimängu videopildi detailide loomiseks või krüptoraha kaevandamiseks.

Teisalt on võrdlus ka kõige ressursinõudlikuma arvutimänguga ebakohane. Korralik krüptoraha „kaevandus“ ehk arvutipark koosneb umbes 25 000 protsessorist, neist igas umbes 10 miljardit transistori. Võrdlusena on arvuti protsessori tuumas kuni paar miljardit transistori. Raha kaevandavad ettevõtted kasutavad ja lisavad esimesel võimalusel töösse nii palju graafikaprotsessoreid, et kokkuostu tõttu tekivad tarnekriisid ja mängurite kurvastuseks need poodidesse ei jõuagi.

Üks suuremaid ethereumi kaevandusega tegelevaid ettevõtteid tarnib graafikaprotsessoreid otse Nvidia ja AMD vabrikutest sellistes kogustes ja rutuga, et neil on otstarbekas kasutada transpordiks Boeing 747-d. Merekonteinerites võiks olla transport odavam, kuid see ei tasu end ära!

Kui päevas on võimalik kaevandada 7,2 miljoni dollari eest ethereumi krüptoraha, siis võrdub nädala pikkune saadetise ootamine miljonitest ilma jäämisega. Selles võrdluses on lennuki rentimine tühine kulu. Kui krüptoraha kallineb ja samal ajal graafikaprotsessorite hinnad püsivad muutumatutena, on mõistlik taolist kapitali hankida kohe ja palju ning see ülima kiirusega töösse rakendada.

Loomulikult vajab taoline kaevandus veel kahte ressurssi – elektrit ja inimesi. Inimressurssi ei pea tootmisvõimusega paralleelselt kasvatama. Küll aga kasvab iga uue protsessori lisandumisega elektrikulu. Pelgalt bitcoinide kaevandamisele kulub hetkel aasta arvestuses peaaegu 32 Twh. See vastab Serbia riigi energiatarbele. Seejuures hinnati veel kuu aega tagasi aastaseks kuluks 25 TWh. Seega lülitus kuuga bitcoinide kaevandustesse peaaegu Eesti ühe aasta elektritarbimise jagu protsessorivõimsust. Ethereumi kaevandamisele kulub aastases arvestuses 11 TWh, kasvades iga kuu umbes 20 protsendi võrra.

Suur osa krüptoraha loomiseks kuluvast elektrist toodetakse fossiilsete kütustega.

Suure tarbimise tõttu on oluline võimalikult odav elekter. Nii asub pea kaks kolmandikku ettevõtteid Hiinas, kus toodetakse elektrit kivisöest. Seetõttu kasvab keskkonnale avaldatav koormus ning nullitakse puhaste taastuva energiaga saavutatud ja kogu maailma jaoks kasulik efekt.

Juhtuva põhjuseks pole miski muu kui inimlik ahnus. Kuid hoolimata pöörasest elust krüptoraha maailmas, ei kohta seda argise elu käibevahendina. Põhjus on paradoksaalne. Kuigi krüptorahast on räägitud kui pankade ja riikide poliitikast sõltumatust käibevahendist, käsitletakse seda investeerimisobjektina. Muutumine käibevahendiks mõjuks kursile negatiivselt. Järelikult polegi loota, et krüptorahast sünnib muu kasu, kui investorite ahnusel mängimine ja keskkonna saastamine.

Kristjan Port

Kristjan Port on spordibioloog ja Tallinna Ülikooli õppejõud. Loe artikleid (70)