Hedvig Hanson: maskide langemise aeg

Inimene sünnib siia ilma puhtana, ta on nagu ta on, alasti. Igas mõttes. Lapsena alasti käimine on loomulik, avatud hingega maailma vastuvõtmine ja suhtlus samuti. Aga kui ühel hetkel, ja tihti õige varakult, laps tajub, et teda ei võeta vastu täielikult sellisena nagu ta on, et ta käitumine tekitab teistes ebamugavust, et tema väljendused võivad olla häirivad, hakkab ta end kiht-kihihaaval peitma. Kuni ühel hetkel võib ta olla kaotanud iseenda. Kuidas saada tagasi iseendaks?

Vaadakem ringi oma tuttavate seas. Kui palju on neid, kes on tõeliselt tasakaalus ja õnnelikud inimesed? Igaühel meist tundub olevat mingi jama, millega ta peab tegelema. Või siis jama eest põgenema. Mida teevad ka paljud.

Jamad on suures osas seotud suhetega. Olgu selleks siis elukaaslane, lapsed, vanemad, tööandja…aga enamik jamadest on tulenevad ikkagi suhtest iseendaga. Kõik muud suhted vaid peegeldavad sind ennast. Kergem näib olevat siis suhelda võõrastega, kellelt leiad meeldivamaid peegeldusi, kuna võõraga oleme reserveeritud, näidates vaid oma helgemat mina. Ent just suhetes lähedastega, kus oled saanud ennast rohkem avada, ilmnevad asjade tegelikud seisud. Ja kui ka teisel su vastas on oma varjatud või varjamata valud, siis seda keerulisemad need seisud on. Selles suhte sasipuntras on üsna raske orienteeruda, eriti kui emotsioonidega peale lennata.

Segaduses rapsides võime sasipuntra nii lootusetult sassi ajada, et jääb üle vaid võtta käärid ja lõigata lõngad katki, katkestada ebamugavust tekitavad suhted.

Ometi ei lahenda me nõnda miskit. Ainsaks tõeliseks lahenduseks saab olla rahuga vaatamine, harutamine. Teadlik ja armastav suhtumine, nii enda kui teise jamadesse. Keegi pole sündinud keerulise isiksusena, küll aga võib pidevate kaitsekihtide pealkasvatamine elus moondada ära meie tõelise mina ja hella hinge, mida ma usun meis kõigis olevat. Ja nii hakkame kandma maske. Mask on kaitse. See võib avalduda hoopis äraspidises käitumises, kui on meie sügavam sisu, välises maskeerimises, n-ö. jälgede segamises, et meid ei saaks liiga kergesti haavata. Maski taga on aga valu, mida mask aitab varjata.

Kõige õrnem aeg inimese vastuvõtlikkuses on muidugi lapsepõlv, kust saadud mustritega me edasi läheme. Seisan lapsevanemana pidevalt selle küsimuse ees, kui palju võin ma oma väärtuste ja maailmanägemisega lastele peale käia, et mitte öelda sisse sõita. Me võime küll arvata, et just meie äranägemine on kõige õigem, ent samas on igaühel oma unikaalne tee ja õppetunnid käia. Kõik on iseenda omad ja võiksid siis olla isepäised? Ometi peame ka õppima arvestama teistega.

Võtame või viisakuse. Kuigi on neid, kes ütlevad, et lapsi pole vaja kasvatada, nad kasvavad ju ise, ei poolda ma siiski vabakasvatust. On selge, et elementaarsed viisakused peaksid olema inimlapsele maast madalast arusaadavad. Aga mis saab siis, kui su oma tahe läheb vastuollu selle “elementaarse viisakusega”? Kui su vanemate, õpetajate ja lõpuks ühiskonna ootus ei vasta sinu huvidele.

Või vaadakem lapse avastamisvajadust. Vanemad teavad, kuipalju segadust, korralagedust ja lärmi tekib avastamise käigus. See võib olla tüütu, sest koristamine, talumine jääb ikka vanemate hooleks. Nii võib kergesti juhtuda, et lapselt võetakse see mäkerdamise ja käkerdamise rõõm sootuks, üldise korra ja mõistlikkuse eesmärgil. Milline lust oleks joosta läbi porisest loigust, aga ema ütleb juba enne selle proovimist, et riideid ei tohi ära määrida!

Või võtame jonni. Jonn olevat arengu osa. Kui meil lastaks lapsena turvaliselt jonnida ning vanemad oskaksid sellega teadlikult hakkama saada, äkki siis ei oleks me nii jonnakad suurena? Vanema ootus lapsele, et ta oleks alati tubli, võib maha suruda arenguks vajaliku – enese tundmaõppimise. Kui me tohime väljendada vaid oma positiivseid tundeid, jääb suur osa meist suletuks. Meid võetakse vastu poolikult.

Hea lapse kasvatamine võib olla eos vale eesmärk. Selge see, et jonni on raske taluda. Ka teise inimese kurbusega ei oska me hakkama saada, tihti tahame ka täiskasvanutena selle eest pigem põgeneda, sest üldine arvamine on, et inimene peab ise oma valudega hakkama saama. See ootus suleb meid omakorda – me ei taha, et teisel oleks meie pärast ebamugav ja me peidame end. Lõpuni end peita aga ei suuda end keegi.

Või vaatame, kuidas poisse on ajast-aega kasvatatud. “Tõeline mees ei nuta!” on olnud peamiseks hirmutavaks juhtlauseks. Andes lapsele mõista, et tema valu on tähtsusetu või vajab varjamist, ei pea me imestama, et just meestel on empaatia väljendamisega raskusi. Kinnise olekuga ei suuda me luua avatud suhteid, me jääme iseendasse kinni. Me ei usalda kedagi, sest kardame, et meie tunded ei ole olulised. Nii võib tekkida kahtlus, kas need tundmused üldse ongi tõesed, kas ma ise olen tõeline või olen tõeline vaid siis, kui olen näiliselt tugev. Nagu need filmide superkangelased, kes on poistele eeskujudeks – maskitatud, rüütatud, relvastatud. Paradoksaalne. Väline tugevus võib pöörata ja tihti pöörabki Su enda vastu. Vahel on vaja tunnistada endale ka oma nõrkusi, kui õrnust ja vastuvõtlikkust saab nii nimetada.

Isiklikult arvan, et tõeliselt tugev inimene on see, kes julgeb olla haavatav.

Me võime olla kasvatatud varjama oma tõelisi tundeid ja tahtmisi, ent tõsi on see, et tunded ja väljendused ei saa alati olla vaid positiivsed.

Mida siis inimene teeb oma negatiivsemate tunnetega, mis võiks teisi segada?Olenevalt isiksuse arengust võivad lahendused olla kas arengupotensiaaliga või vastupidi, järjest sügavamale kaevumisega enesepettuse, enesepeituse suunas. Me võime abi otsida asendustegevustest – hobidest, meelelahutusest, uutest suhetest või halvimal juhul leida unustust meelemürkidest. See on tupiktee. Avardumise tee aga nõuab vaprust. Julgust minna kartmatult läbi pimeda tunneli, teadmata kui pikk on see tee ja mis meid ees ootab. See tähendaks enese avamist lähedaste ees ja parimal juhul ka nende vastuavanemist oma valude tunnistamisel. Andestamist, mõistmist.

Kui aga teine pool ei ole valmis avatult suhtlemiseks, mistahes põhjusel, tuleb ka seda austada ja püüda leida lahendusi iseendas. Vabastades valu endas, peaks energeetiliselt vabanema palju ka teises. Maskeerides võime püüda elada terve elu, ent päriselt õnnelikud ei saa me olla, ehk vaid hetketi. Maski kandmine on enesepettus, mis tekitab loogiliselt ka suhetes segadusi.

Osad püüavad vältida valuolukordi, ent mulle tundub, et valu on justkui suunanäitaja, mis võiks viia selguse ja helguse poole, kui me usaldame elu ja valime nii uskuda. Keegi ei peaks elama pidevas valus, see on oskamatuse tulemus. Aga valust läbiminemist ei tohiks karta. Suhetes peaksime olema tähelepanelikud, et me oma maailmanägemisega ei haavaks oma kaaslast, erilist inimest. Sest erilised oleme me kõik! Vahel on seda raske märgata, sest võime küll toimida oma parima äranägemise järgi, aga ei ole nõus nägema, et teisele ei pruugi sinu valikud sobida. Siinkohal aitab ikka vaid avatus. Tundeid ei tohiks alla suruda, neid tuleb välja näidata, et partnerid saaksid teineteist, üksteist tundma õppida. Õppida teise vajadusi nägema, neid austama ja võimalike erinevustega enda arusaamadest leppima. Ainult nii oleks võimalik avatud ja toetavad suhted.

Olen ise suhtes sellisel teelahkmel – aastaid kantud maskid on langetatud.

Purunenud on illusioon teisest inimesest, vaja on vaadata teist sellisena nagu ta tegelikult on, vaadata teda uuesti. Täiesti uue selge pilguga. Vaadata huviga. Püüda jätta maha isiklik egovalu, mis tõde moonutab ja tekitab süüdistamist, pettumust. Püüda leida ka selles pimeduses valgust, uut algust. Tõelist lähedust. Olla jälle kui lapsed. Maskideta. Puhtad ja alasti. Andestada teineteisele, et me ei osanud targemini. Sest me ei näinud või ei osanud näha maskide taha.

Kui langetame maskid, hakkame taas väärtustama iseennast iseendana ning suhtlema avatult, püüdes samas teistele mitte haiget teha. Siinkohal tahaks vaid küsida, miks keegi pole meile seda õpetanud, mis on kõige olulisem –  teadlikku suhtlemist. Aga jah, kunagi pole hilja õppida. Kui maskid langevad, saame elada tões ja leida tõelist kosutust inimsuhetest.

Hedvig Hanson

Hedvig Hanson

Hedvig Hanson on Edasi kaasautor. Tuntud peamiselt tundliku muusikuna, kuid viimastel aastatel tegelenud üha enam ka kirjutamisega, ta on teinud kaastööd Postimehele, ERR Kultuurile, ajakirjale Sensa. Kel huvi rohkem Hedvig Hansoni maaelu kohta teada saada, siis tema raamat “Kirju mandrilt” räägib suures osas just aastaringist maal, tegevustest ja tundmustest, kergustest ja raskustest, mis maaeluga seotud.


Loe artikleid (23)