Anders Härm: EKRE & kultuurivälja autonoomia küsimus. Meil on kaotada kõik

Foto: sovereignukraine.net

EKRE tegi 16. novembril riigieelarve II lugemisel ettepaneku, milles muuhulgas nõudis teatrilt NO99 riigitoetuse ära võtmist, kuna too “tegeleb kultuuritootmise asemel vasakradikaalse propagandaga, mille vajalikkus ja esteetiline tase on Eesti maksumaksjale raskesti põhjendatav”. See on ohtlik tee.

Kõnealune ettepanek sisaldas hulgi muidki “huvitavaid” ettepanekuid, muuhulgas raha ära võtmist telekanalilt ETV+, Inimõiguste Instituudilt, Keskkonnaministeeriumi kliimamuutustega võitlemise programmist jms. Võiks arvata, et selline õõvastav poliitilise sekkumise katse kultuuriasutuste ja kolmanda sektori töösse ja sõltumatusesse riigivõimust vallandab arvestatava pahameeletormi, kuid seda ei järgnenud. Tundub, et oleme selliste avaldustega, mida me veel mõned aastad tagasi oleks pidanud mitte lihtsalt rumalateks, vaid lausfašistlikeks või vähemasti stalinismi-brežnevismi pärandisse kuuluvaiks, juba nii harjunud, et laseme juhmusel ja nürimeelsusel, millest Putin, Orban ja Kaczinsky on teinud uue normaalsuse, rahumeeli õilmitseda.

Kui veel mõned kuud tagasi pidas Martin Helme nende sidumist Varro Vooglaiu kui parteisse mitte kuuluva isiku ja seega ka Vooglaiu NO99 vastase avaldusega meelevaldseks, siis praeguste arengute kontekstis ei ole muud võimalust kui tõdeda, et Helme toona lihtlabaselt valetas. On selge, et oluliselt rohkem kui NO99 või ETV+’i kohta ütleb see avaldus EKRE enda kohta.

EKRE tõendas veenvalt, et nad ei ole võimelised aru saama mitte üksnes kultuuri ja kolmanda sektori rahastamise printsiipidest, vaid kultuurivälja toimimisest tervikuna.

Kultuurivälja keskmes on sama põhimõte, mille alusel ka EKRE pidevalt nõuab oma õigust välja öelda oma kõige jaburamaid ja vägivaldsemaid poliitilisi teese, nimelt – sõnavabadus. Meie ühiskonnas ei otsusta poliitilised parteid selle üle, mis on kunst ja mis ei ole, millest kirjanikud kirjutavad ja millist kunsti kunstnikud teevad või ei tee. Samuti ei ole kunstiväli täielikult identne rahvusliku või riikliku poliitilise agenda mõistega: selles mõttes kuulub ühiskonna ja selle väärtuste suhtes kriitiline kunstiakt selle sisse samal viisil nagu afirmatiivne monument. Sama hästi võiks riik öelda EKRE kohta, kelle tegevust, nagu ka teiste poliitiliste parteide oma, ta rahastab, et “EKRE tegeleb poliitika sildi all kahtlase paremäärmusliku natsipropagandaga, mille ühiskondlik adekvaatsus on küsitav ning maksumaksjale raskesti põhjendatav.”

Kultuurivälja autonoomia genees

Siinkohal oleks ilmselt vajalik korraldada väike ajalooline ekskurss kunstivälja autonoomsuse kujunemislukku. Romantismi ajal, paralleelselt revolutsiooniliste muutustega Euroopa ühiskondlikus korralduses 18. sajandi lõpus – 19. sajandi alguses kujunes Euroopas välja täiesti teistlaadne kunsti- ja haridussüsteem koos uute avalike institutsioonide võrgustikuga nagu muuseumid, raamatukogud, kunsthalled, galeriid, teatrid, kontserdimajad jne. Võiks öelda isegi, et tekkis täiesti uuelaadne käsitlus avalikkusest, avalikust ruumist ja avalikust hüvest, mis pidi ideaalis olema kättesaadav kõigile kodanikele sõltumatult nende klassikuuluvusest.

Kohe võib öelda, et selline kodanlik ideaal ei realiseerunud kunagi täielikult, kuid hoolimata sellest kujundas see mõtteviis pikemas perspektiivis ümber nii poliitilise kui kultuurivälja. Koos nende nihetega toimus oluline muutus ka kunstnikupositsiooni käsitluses tervikuna. Kui 1648. aastal asutatud Prantsuse Kunstiakadeemia tahtis kohe hakata korraldama ka salonginäitusi, põrkus see alguses tugevale kunstnike vastuseisule.

Seda põhjusel, et endast lugupidav 17. sajandi kunstnik ei pakkunud ennast ise väljanäitusele “nagu prostituut”, vaid töötas üksnes tellimuste alusel. Seevastu 19. sajandi lõpu radikaalsem kunstnik oli kindlasti pigem veendunud, et väärikas kunstnik töötab sisemise vajaduse sunnil, mitte tellimusi täites ning pidas loomulikuks, et publik hindab tema töid nende idiosünkraatiliste omaduste pärast, subjektiivse maailma pärast, mida nad loovad ja mitte selle järgi kui osavalt on saavutatud tellijale meelepärane tulemus sisus, stiilis ning representatsioonis. Ja et isegi tellimuse korral on tal vabad käed loomaks seda, mida tema õigeks peab, et tellija on kutsunud tema sellepärast, et ta usaldab tema nägemust ja mitte sellepärast, et ta oskab kõige osavamalt teostada tellijale meelepärase toote.

Ehk siis, kunstnik eeldas, et publik laiemalt järgib pigem tema nägemust ja käsitlust maailmast, mitte vastupidi.

Loomulikult ei olnud see võrrand ühe õige vastusega. Kunstnikke läbisid mitmed erinevad kahtlused: kas minna kaasa ühiskondlikke protsessidega ning luua kunsti, mis vastaks uuele ühiskondlikule korraldusele või keskenduda universaalsele ja igavikulisele (ehk siis sellele, mida nemad pidasid universaalseks ja igavikuliseks) ühiskondlike tormide keerises ja distantseeruda reaalsetest poliitilistest sündmustest. Kas ja kuidas olla ühiskondlike protsesside suhtes kriitilises positsioonis ning kuidas peaks või ei peaks see suhe väljenduma kunstis? Kuid põhiprintsiip – kunsti autonoomia— jäi alati samaks.

Veelgi enam, Euroopas käivitati laiaulatuslikud riiklikud ja munitsipaalsed toetussüsteemid nii riiklikele, munitsipaalsetele kui ka mittetulunduslikele eraettevõtmistele, et seda kunstivälja autonoomiat garanteerida ning tekitada olukord, kus kunst ei peaks sõltuma ilmtingimata kapitali suvast, kes on alati rohkem huvitatud iseenda kultuurilisest kaubastamisest kunsti kaudu kui ka poliitilistest jõududest, kes ihkavad seda et kunst ülistaks neile meelepäraseid väärtusi: seda finantseerimist korraldavad valdkonnaeksperdid ja tegijad, mitte ministrid või parlament.

Eesti Kultuurkapital on selles suhtes ideaalne näide, kuidas rahastus ei sõltu ministri või valitsuse poliitilisest suvast, vaid maksulaekumistest ning ekspertide nõukogu otsustest, kelle tõsi küll kinnitab ametisse minister valdkondlikelt institutsioonidelt saadud soovituste põhiselt. Aga minister ei otsusta, millised on sihtkapitalide tööpõhimõtted või kellele vahendeid eraldatakse ja kellele mitte.

USA mudel toetab riiklikult kultuuri väga vähesel määral (kui üldist eelarveprotsenti silmas pidada) erinevalt Euroopast, kus valdav osa kultuuriinstitutsioone on riiklikult või lokaalselt finantseeritud, kuid kultuurisponsorlus kuulub USAs olulise osana ärikultuuri juurde nii nagu tegelikult ka Lääne-Euroopas.

Eestis võib arvestatavast erakapitali toest rääkida üksnes spordi puhul ja nagu sportlaste näod ja tulemused räägivad, siis sealgi pole toetused kunagi piisavad. Erinev on olukord ehk üksnes Venemaal, kus oligarhid võivad kohati väga jõuliselt Läänemaailma kapitaliste või Saudi šeike imiteerides kultuuri raha kühveldada, samas oodates sageli viisaka tänu ja mõningase sümboolse kapitali asemel ohjeldamatut allaheitlikust ning lipitsemist.

Seega printsiip jääb samaks nii riikliku kui ka erarahastuse juures: rahastaja ei sekku kunsti sisusse põhimõtteliselt, sest eesmärk ei ole saada endale meelepärast kunsti, vaid tagada kultuurivälja autonoomia ning suhteline sõltumatus turujõududest.

Teisalt ei õnnestu ka seda alati tagada, sest nt Saksa pangandushiid Erste Bank toetab kultuuri seal, kus neil on ärihuvid, luues ühtlasi ka kultuurikontakte nende piirkondade vahel soosides koostööprojekte. Samuti ei ole ka näiteks riiklikud institutsioonid poliitilise manipuleerimise eest lõpuni kaitstud: Põhjamaade ühisrahastusel loodud ja kümmekond aastat tagasi sootuks hingusele läinud NIFCA (Nordic Institute for Contemporary Art) fookus nihkus 90ndate Baltimaade kesksuselt 00ndate alguses Balkanile koos Põhjamaade välispoliitiliste ja majandushuvide nihkumisega sinna.

Meil on kaotada kõik

Seega tuleb meeles pidada, et kultuurivälja autonoomia on suhteline ja habras, kuid kindlasti oluline ja möödapääsmatu väärtus kaasaegsetes ühiskondades. Veelgi enam, see on ühiskonna teatud vabaduse- ja demokraatia määra indikaator ja kõik katsed sellesse sekkuda on tõlgendatavad ühtlasi katsetena seda vabadust ning demokraatiat küsimuse alla seada.

Loomulikult ei ole EKRE seda ideoloogiat ise välja mõelnud, samuti pole nad seda laenanud üksnes Putinilt, Kaczinsky’lt või Orbanilt. Sellise mõtteviisi juured ulatuvad sügavalt totalitarismi ajalukku: nii Natsi-Saksamaa kui ka stalinismi kultuuripoliitilisse pärandisse. Kui esimesed kuulutasid Euroopa modernismi juudibolševistlikuks vandenõuks ning ebamoraalseks mandunud kunstiks, põletasid ebasobivat kirjandust, siis stalinism kuulutas sellesama modernismi mandunud kodanlikuks formalismiks, keelates ühtlasi ka neile ideoloogiliselt ebasobiva kirjanduse.

80ndatel USA-s kerkis see mudel esile nn kultuurisõdade kontekstis, kus konservatiivsed senaatorid eesotsas Jesse Helmsiga võtsid ära riiklikud toetusrahad institutsioonidelt, kes julgesid näidata Robert Mapplethorpe’i või Andres Serrano fotosid, kuna Helmsi arvates oli esimese puhul tegemist “homopropagandaga” ning teine solvas religiooni.

Juba 2012. aastal sai Ungari poliitilisi arenguid analüüsides kirjutatud, et praegu veel suurte reservatsioonidega konservatiivseks nimetatav võimupartei Fidesz on teinud “radikaalse pöörde paremale, mis väljendub sisuliselt konstitutsioonilise korra lammutamises, kultuuri- ja sõnavabaduse piiramises ning avalike institutsioonide „sundrahvuslikustamises”/…/ Nii on Orbáni režiim segu autoritaarsest juhtimisest ning rahvuslikest ja kodanlikest ideaalidest. Igal juhul on Fidesz suurpärane näide, kuidas Eestiga võrdlemisi sarnase sotsiaalse ja ajaloolise taustaga riigis on ühel parteil piirid sassi läinud. Ei saa välistada, et see ei või juhtuda ka siin või kus tahes mujal.” Koos EKRE esiletõusuga kohalikul poliitikaareenil, mida toona veel kusagil ei paistnud, me olemegi sinna jõudnud.

Nii Ungaris kui Poolas on “konservatiivsed“ valitsused vallandanud teatridirektoreid ja kunstiinstitutsioonide juhte ideoloogilistel põhjustel ning nõuavad kultuuriväljalt üsna sarnast kuulekust ja normatiivsust nagu stalinismi ja natsismi parematel päevadel. Meil pole EKRE veel valitsusse jõudnud ning kui see isegi peaks kunagi toimuma, on suhteliselt keeruline eeldada, et nad saaksid moodustada enamusvalitsuse ilma koalitsioonipartneriteta, mis võimaldaks neil oma ideid sellisel moel ellu viia. Vähemalt praegu mitte. Kuid 2009. aastal ei peetud ka toona  üksnes meedia marginaalias valitsenud natsionalismi epideemiat, saati siis Trumpi laadset presidentuuri USA-s, tõenäoliseks hoolimata hoiatavatest sümptomitest Euroopa poliitikas.

Lõpetuseks

See mida EKRE esindab ei ole enam isegi mitte vargsi hiiliv totalitarism, vaid väga ühemõtteline natsionalistlik totalitarism ning kõigi poliitiliste ja ühiskondlike jõudude asi on sellele tähelepanu juhtida ning selle suhtes valvel olla. Selline poliitika ei ole aktsepteeritav ja seda tuleb väga selgelt ja ühemõtteliselt väljendada, vastasel juhul leiame ennast üsna kiiresti Natsi-Saksamaalt või Putini Venemaalt.

Anders Härm

Anders Härm

Anders Härm on kunstiteadlane ja kuraator, Eesti Kunstiakadeemia lektor ning doktorant. Ta oli kümme aastat kuraator Tallinna Kunstihoones,viis aastat juhtis Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumit ning praegu õpetab kuraatoreid EKAs ning uurib kureerimise ja kuratoorse mõtte ajalugu Ida-Euroopas. Kord kuus kirjutab Anders Edasis kultuuri, kunsti ja ühiskonna teemadel.


Loe artikleid (7)