Valner Valme: sügise plaadisoovitused

Ma ei usu tegelikult aastaaegade muusikasse. Hea muusika sobib igasse aastaaega. Aga mingid vaibid on sügisel ja mingid on öösel ja mingid masendusega jne, ja võibolla me ikkagi arvestame nendega, aegajalt.

Need plaadid on juba ilmunud või kohe ilmumas sel sügisel, mõni tulnud juba suvel, aga sobib praeguste päikseliste ilmadega ometi. Seega pisike, rangelt subjektiivne valik, mis pakub ehk avastamisrõõmu erineva maitsega inimestele.

Vaiko Eplik 9 – Kirevase (Mortimer Snerd)

Pärast „Nelke“ on Eplik tagasi sügavamates vagudes või tegelikult igal pool, sest nagu mingi lugu diibiks läheb, nii järgmine seda kergemas või ulakamas vaimus tasakaalustab. Üks on kindel: Eplik on jälle seikluslik, ettearvamatu ja väiksed paksud saundid töötavad igal inimaju sagedusel. Plaat on kohe ilmumas.

Hieroglyphic Being – The Disco’s Of Imhotep (Technicolour)

Hieroglyphic Being ehk Jamal Moss on meie päevade Sun Ra. Sellele sildistamisele ei viita ainult tema muusika: üks Mossi pseudonüüme on ka Sun God. Tema afrofuturismi tampivateks, vibreerivateks alustaladeks on enamikul plaatidel (ja projektides) Chicago house ja Detroiti techno, aga vaatamata jõngale ja enamasti suht konkreetsele löögile on HB muusika olemuselt jazz.

Tema seitsmes album (kui arvestada Hieroglyphic Beingi nime all tehtuid) on päikeseline, kosmiline visioon öiste liikumiste dünaamikast.

 Zomby – Ultra (hyperdub)

Zomby on briti elektroonik, kes läbi lõi 2008 albumiga „Where Were U in ’92?“, mis kõlab siiani eduka 90ndate alguse reivinostalgiana: hüsteerilised sämplirefräänid kepsaka hc breakbeat’i ja jungle’iga. Aga Zomby ei jäänud kuhugi kinni, vaid on liikunud aina edasi. „Ultra“ on mõnes mõttes tüüpiline hyperdub-reliis, kus pole ruumi naturaalsusele ning kus kalgid sündid kilisevad teravatel biitidel ning kõike hoiab oma metalses embuses jõhker bass. Aga avarama pilguga kuulates kõlab see nagu neoklassikaline tervikteos, milles leidub üllatavalt ohtralt päikest ja soojust.

Blood Orange – Freetown Sound (Domino)

Kellele süvaekskursioonid elektroonikasse võõraks jäävad, aga siiski armastab mängulist, katsetavat, avangardsetki popmuusikat, see leiab Blood Orange’i kolmandalt plastilise, aga iga nurga taga üllatava kombinatsiooni fungist, soulist, sündipopist ja muidugi elektroonikast, mida on piserdatud filmi- ja popajaloosämplitega ning jazziliku kompositsioonitunnetusega. Dev Hynes on A-liiga pop-produtsent, kes oma sooloalbumitel sulatab tabelipopi tegija teadmised ja otsiva vaimu.

Pastacas – Pohlad (Õunaviks)

Parimad artistid ei tee zhanrimuusikat, vaid teevad muusikat oma reeglite järgi ja meie, kriitikute asi on nad paika panna, sobitada, lahterdada – pulkadeks võtta ja kokku tagasi keevitada. Aga Viljandist pärit ja Soomes elavat Pastacat ei tahaks kuidagi paika panna, sest see on püsimatu muusika isegi plaadile jõudnuna. Me võime selle kohta öelda „folktroonika“, aga üritaks kuidagi teisiti.

Minu jaoks on see ühe elukogenud melomaani ideaalpop, mida on vormitud radikaalselt, aga südamega. Luuperivirtuoos Pastacas on vähemalt eesti muusikas erakordne nähtus, kes liidab Chick Corea Aphex Twiniga, ja tulemuseks on ikkagi tema ise.

Mala – Mirrors (Brownswood)

Mala on Lõuna-Londoni produtsent/elektroonik, kes 2012. Aastal pälvis tähelepanu debüütalbumiga „Mala In Cuba“, kus liitis traditsioonilise kuuba muusika dubstep’iga. Nüüd viib ta oma masinad Peruusse, kus tegi koostööd kohalike löökriistamängijate ja lauljatega, tulemuseks iidseid kajasid tänapäeva võngutav õhuline plaat, mille peaosas on varieeruvad biidid, ent mis kokkuvõttes kõlab kindla, tundliku käega loodud kõrgustesse pürgiva muusikana.

Valner Valme

Valner Valme

Valner Valme on ERR-i kultuuriportaali vastutav toimetaja, kes kirjutab Edasis muusikast ja/või sellest, mis tema arvates kultuurimaailmas tähelepanuväärset toimumas on. Loe artikleid (28)