Robert Linna ja Martin Laksberg “Lexsoul Dancemachine”: ükski kontsert pole meie jaoks sunnitud olukord või töö & see mõjub publikule ka hästi

Foto: Renee Altrov. Graafiline disain: Johann 3000, Kunst: Adele-Thele Robam

Kohtun Robert Linna ja Martiniga Laksbergiga Vaba laval, kuhu kohalik funkimasin Lexsoul Dancemachine oma teist kauamängivat, “Sunny Holiday in Lexico” on esitlema kogunenud. Laulja Robert, kes lisaks Lexsoulile figureerib teadagi ka Elevantide mikrofoni taga, ning ansambli bassimees Martin, kes korralikule funk bändile kohaselt seeläbi ka ansambli põhihelilooja ja majordomo, on enne peatselt algavat kontserti roosad ja rahulikud. Tegelikult pigem rouge’id ja rahulikud; Robertil on seljas punane kardigan, mille ühe lahtise nööbi Laksberg naerdes kinni kohendab.

Ühesõnaga on õhkkond asukohale sobivalt vaba ja muretu ning peatselt täismaja ette astumise üle hetkel kindasti üks parimaid laiv bände siinpool sood, ei pabista. Ja muide, ka sealpool sood, täpsemalt UK-s, kus aasta alguses tuuril käidi, läks härradel hästi. Uurin tüüpidelt, millest tantsumasin ehitatud on, mis selle käima paneb ning kuhu see suundub ja vestlusesse voolavad ka George Duke’i ning jaapanlaste, “nii hea, et see on juba imelik”, muusikamaitse jutud.

Lexsoul tekkis 2013. aastal, kuid Martin on maininud, et idee idanes juba  10 aastat, miks hoovõtt nii kaua kestis?

Martin: Idee teha funk bändi oli tõesti õhus juba natukene aega, aga elu tuli nagu vahele ja sai teistes bändides mängitud.

Robert: Selleks hetkeks oli see olukord ka, et kõik, keda sa tahtsid bändi kutsuda, olid nõus enam-vähem kohe tulema, eks?

Martin: Jah. Kui ma Jürgen Kütnerile, kes kitarri mängib, külla läksin sellest ideest rääkima, nägin ta väikest venda (Kristen Kütner) ja hüüdsin talle kohe, et tule meile klahve mängima ja ta ütles – “okei.” Ühel hetkel ta läks sõjaväkke ja pidime klahvimehe asendma, kelleks on nüüd Joonas Mattias Sarapuu. Trummari, Caspar Saloga, sattusid meil teed kokku Intsikurmus, kus ma teda nägin ja küsisin, kas ta ei tahaks tulla trummi mängima, mille peale ta ütles: “okei, vahva”. Tegime paar proovi ja siis mõtlesime, et keegi võiks ikkagi laulda ka ja kui hakkasime mõtlema, kes see võiks olla, siis kõik ütlesid ühest suust – Robi ja nüüd nii ongi.

Robert: Mäletan, et olime linnas kuskil baaris nädalavahetust veetmas ja nägin Casparit ja ta ütles, et kuule, Laksberg teeb mingit funk bändi ja kõik mõtlevad, et sa võiks tulla laulma …tavai. Eks kõigil on ju teisi bände olnud, on praegu ja ka edaspidi, aga see mingi ühine nimetaja oli siin olemas, mida kõik tahtsid katsetada.

Kõigi jaoks oli põhiline see, et oleks mõnus olla ja kõik oleks seda muusikat tehes õnnelikud, muud moodi ei saagi.

Olete maininud jah, et Lexsoulis mängimine on vabastav. Kas see bänd ongi vaid koos mussi tegemise mõnu või on see natuke nagu töö ka?

Martin: Ta on nagu mõlemat. Ta on siuke huvitav asi, et kuidagi on väga õnnestunud see seltskond. Me kõik jagame sarnast huumorimaailma ja meie vaated elule üldiselt on  üsna lähedaselt põimunud. See on selline sõpruskond ja kõige olulisem on bändi juures see, et kõik saaksid megahästi üksteisega läbi.

Robert: Minu jaoks on kõik, kes bändis on, ülihead ja andekad muusikud ning kuidagi just erilised, et ma olen ammu juba mõelnud, et tahaks näiteks Jürgeniga koos bändi teha.

Martin: Me ju tegime Jürgeniga keskkoolis bändi ja see läks laiali ja siis me mõtlesimegi 10 aastat, et millal me ometi jälle bändi teeme ja nüüd siis on olemas, jess!

Robert: See on nagu comeback, aga laiendatud koosseisus. (naerab)

Martin:  Täiesti, super!

Kui lõpuks Lexsoul Dancemachine oli realiseerunud, sündisid esimese plaadi lood vist üsna kähku? Kuidas teise plaadiga oli? Tuli ka ludinal?

Martin: Ideed ja lood tulid, jah, ka nüüd väga kiiresti, aga salve võtmine võttis pikalt aega. Nii minu kui Robi elus toimusid suured muutused (mõlemal mehel sündisid perre lapsed). Kõik see pisut aeglustas seda protsessi, kuid ei võtnud rajalt maha ja nüüd oleme jälle ree peal…vist (naerab)

Lexico plaat on üsna ilmselgelt troopilise vibe-iga, kuidas te latin-funki lainele sattusite?

Robert: Läbi loo Coconuts põhimõtteliselt. Lühidalt öeldes, kui Lexsoul hakkas muusikat tegema, siis oli mingisugune kaust, kus oli ülipalju Martini tehtud demosid ja lugusid ning sealt tekkis mingi valik, mis võiks olla esimesed lood mida teha. Nendest sai esimene plaat. Ülejäänute vahel oli selgelt eristatav troopiline vibe, millest tekkis see kontseptsioon. Mingid lood olid rohkem sellise souliliku laadiga, teistel oli tunda rohkem diskolikku värki, sealt edasi arendades sai see kontseptsioon kohe paika. Kogu see troopilise saare maailm võimendus tänu bändi managerile Henrik Ehtele, kujundaja Johann 3000-ndale ja kunstnik Adele Robamile.

Kõik asjad klappisid ja kerge oli igasugu ideid välja mõelda.

Martin: Ma mäletan, et selle teise albumiga oli see, et mõtlesime, et sellest saab nagu siuke vahepala enne kolmandat suurt albumit, aga lugusid tuli kogu aeg juurde ja oligi hoopis album koos.

Domingo postkaart I Disain: Johann 3000

Kas see, et lood kergelt tulevad on Lexsouli eripära või ongi mussi kirjutamine nii loomulik?

Robert: Mina arvan, et see on eripära, sest bändis on kõik võimelised muusikat kirjutama ja tegema. Isegi kui need on enamuses Laksbergi lood, siis on kõik võimelised kaasamõtlema.

Kui palju lood muidu muutuvad sellest hetkest, kui need Martini kaustast välja võetakse kuni plaadile jõudmiseni?

Martin: Üldraamid jäävad nagu paika, kuid kõik annavad oma panused. Soolodest tekivad vahel meloodiajupid, mis saavad hiljem olulisteks loo komponentideks. Coconutsis muutus päris palju, enne refrääni see koht oli alguses vaikne, mis muutus pärast seda, kui Caspar andis sinna juurde selle samba rütmi.

Robert: See nii, et on lugu ja sellest saab justkui mingisugune remiks sellest. Skelett ja tuum on olemas ning selle ümber tekib asju juurde.

Kuidas sul Martin heliloojana seda protsessi jälgida on? Oled sa oma loomingu muutmisega liberaalne või on vahel nii ka, et sa oled midagi hästi kindlalt ettekujutanud ja nii peab jääma?

Martin: See on alati nii ja naa. Mõni lugu, mis on tehtud kindla visiooniga, seda eriti ei taha jah lammutada. Kui ma tajun, et mingi asi hakkab täpselt niimoodi tööle, siis peab nagu teistele selgeks tegema, et miks ta hakkabki niimoodi tööle. Aga teised, mis on pigem ideed, need kasvavad nagu koostööks.

Robert: Mulle tundub, et Martini sihikindlust (mõlemad naeravad) saab kõigutada ainult mingi ülihea idee ja meil pole mingit probleemi ka sellega, kui keegi pakub midagi välja ja teised ütlevad, et kuule see pole üldse hea mõte – me liigume lihtsalt edasi. Kõik teavad, et mõnedest asjadest tuleb kinni hoida ja alati tuleb mõni uus lugu, millega tegeleda.

Martin: Meil nagu ei ole hõõrumist, sest meil on saanud harjumuseks see, et kõik ettepanekud peavad olema väga hästi argumenteeritud. Kõik peab olema hästi selge.

Kui keegi ütleb, et siia sobib see rütm, siis peab ta suutma selle muutuse väga hästi ära põhjendada.

Kui ei suuda väga hästi ja kuidagi lihtsalt “ma ei tea”, siis üldiselt ei lähe läbi, aga vahel läheb. (naeravad)

Teil on Lexico plaadil paar külalist ka, ma nendel praegu pikemalt ei peatuks, vaid küsiks hoopis sellise natuke juustuse küsimuse, et kes need bucketlisti külalismuusikud oleksid kellega tahaksite koos mängida?

Robert: Kuskil 1978. aasta Gunnar Graps võiks mõnes loos trumme mängida ja kaasa laulda. Laiast maailmast on muidugi palju. Valik on nii lai, kunagi ei tea kellega võib tekkida lahe klapp. Kui mõelda kellega bändis tahaks koos teha, siis sellised torumehed, vennad, Brecker Brothers. Üks neist suri just hiljuti, aga nad olid aktiivsed 70-80ndatel, Michael ja Randy Brecker, kes olid kõige nõutumad sessioonimuusikud üldse ja sellised dzäss-funk staarid.

Martin: Neid on palju jah…Vulfpeck, Bootsy Collins, George Duke.

Tahtsingi Duke’i kohta küsida tegelikult. Minu kõrv kuuleb Lexicos natuke justkui tema mõjutusi, on see väga mööda võrdlus?

Robert: Duke oli väga Brasiilia vibe-iga jaa.

Martin: Duke’iga oli see teema, et ta mõjutas väga Londoni broken beat skeenet ja mina kasvasin sellega veits üles. Kõik Box in the Atticud ja Kaidi Tathamid vaatavd Duke’ile alt üles ja läbi nende olen ma ise ka temaga kokku puutunud. Kindlasti on seal teda kuulda. Temaga teeks küll koos mussi, kui ta elus oleks. Aga kellega veel teeks on kindlasti Roy Ayers.

Robert: Jaa kindlasti ja veel Headhuntersi aegne Herbie Hancock. Aa.. ja Stevie Wonder võiks trumme mängida, ülihea trummar.

Martin: Mmm! Tead, et Minnie Ripertonil tuli välja duubel CD, kus Stevie Wonder lihtsalt laulab ühes kohas kaasa. Jaanuaris ilmub, tellisin ära juba.

Robert: Ei teadnud, äge.

Eesti ja funk on paljude jaoks üllatav kombo, kuidas see teil nii ehedalt välja kukub?

Robert: Minu vastuargument sellele muljele on see, et kunagi kui ma hakkasin rohkem vinüülidesse süvenema ja neid koguma, siis ma kohe kaldusin sinna, et saaks mingeid täiesti obskuurseid asju.

Umbes kolmandik minu plaadikogust on igasugune idabloki ja nõukogude funk. Seda on nii palju ja seda tehti ülikvaliteetselt, lihtsalt see ei levinud sel ajal võib-olla nii palju ja nüüdseks on palju ära unustatud.

Aga mingi veider fenomen selle juures on, et igasugused Ungari, Bulgaaria ja Tšehhi bändid seda mussi tegid, ma ei tea kust nemad oma mõjutusi said. Eestist ka, ma juba mainisin Gunnar Graps & Magnetic Band ja Radar ka, kuigi see oli rohkem selline fusioni värk, aga mingisugune pärand on olemas ja ma arvan, et see on meis vähemalt sees.

Martin: Ma arvan, et selle lääne mõjutustega funkiga, oleme meie see esimene põlvkond, kes on kasvanud üles seda juba lapsepõlves kuulates. Järjest kasvab neid bände peale ka, nüüd on lihtsalt see aeg kätte jõudnud. Soome näiteks hakkasid need asjad toimuma natuke varem. See on loomulik asjade kulg ma arvan.

Kui keegi alles hakkab funki maailmaga tutvuma, siis kelle kuulamisest te alustada soovitaksite?

Martin: Soovitaks kindlasti mitte kinni jääda funki, sest see ammendab end üsna kiiresti. See torude pläristamine paneb pea valutama, kui liiga kaua sellel peatuda.

Funkiga on see jama, et ta võib puhtal kujul ära väsitada. See on väga vinge ja tekitab suursuguseid emotsioone, aga ta on üsna lammutav.

Soovitaks kuulata jazz-funk ja siis vahepeal maitsta seda toorest funki. 

Aga sellist George Clintoni ja Funkadelicu moodi asja soovitaksite?

Martin: Jaa, kindlasti, see Funkadelicu remikside kogumik näiteks on väga hea. Veel, Headhunters, Leroy Hutson, James Mason, Don Blackman. Muidugi soovitaks kõiki Herbie Hancocki asju ka kuulata.

Robert: Sly and the Family Stone on ka hea üleminekuks, neil on palju sellist muud, popilikku värki ka.

Te olete muidu ise ka funkist natuke välja valgunud, mis suunas voolate?

Robert: Siin tuleb bändi koosseis mängu. Meil võib olla neid üldisi ühiseid punkte, aga igaühel on ka omaette rütm. Mina olen ju päris palju roki ja psühhedeelsema värgiga tegelenud. Eks igaüks veab seda saani oma suunas natukene. Kristen on siuke fusioni tüüp natukene ja klahvimees Joonas on täiesti klassikalise kooliga, see on lahe.

Martin: Joonas on siuke neo-souli mees, ta mängib ju Avoid Dave’is ka, mis on ka saanud inspiratsiooni broken beati ajast ja Jazzanovadest jne.

Robert: Jaa, ja Jürgen on progemees, mängib ju Põhja Konnas, eks see kõik mõjutab.

Ma hüppaks nüüd hoopis teise teema peale, teie UK minituur. Lugesin Ehte kirjutatud Rada 7-me artiklit ja teil oli seal vist üks Murphy seadus teise otsa, kuidas selle ära händlisite?

Martin: Lõdvalt! (naeravad)

Robert: Ma arvan, et Henrik Ehte ise ilmselt murdis pead ja valutas südant kõige rohkem, meie läksime lihtsalt vooluga kaasa ja ei muretsenud mingite asjade pärast, ja see õhkkond oli tegelikult üsna maandav kuidagi. Meil oli juba lahe see, et oleme Inglismaal ja lõpp hea kõik hea.

Martin: Lahe oli veel see ka, et me tutvusime Londonis, esimeses kohas kohe, ühe bassimehega ja siis paar kuud hiljem oli ta Jazzkaarel Yussef Kamaali bassimehena.

Maailm on väike!

Martin: Ongi noh, täiesti lõpp!

Te olete Eestis, eriti live-muusikas, täiesti omaette fenomen. Nagu teile endalegi, mõjub Lexsoul ka eesti publikule vabastavalt, aga kuidas UKs oli, on kuulajaskonnas mingi vahe?

Martin: Ei olnud väga. Eriti Bristolis ja Leedsis, mõlemas oli täiesti üks ühele publik Eestiga. Londonis võib-olla vahepeal oli selline kahtleva pilguga jälgimine, aga lõpuks tantsisid ikkagi kõik.

Robert: Ma ütleks ka, et pigem polnud. Eestis on tegelikult ka erinevatel õhtutel see vaib erinev. Bristolis muide oli see äge, et kui olime paar lugu mänginud ja rahvas oli täiesti sillas, siis vaatasin, et kõrvalt oli tulnud turvamees, kõige pikem mustanahaline kapp enam-vähem, kes täiega tantsis ja feelis kaasa.

Ma arvan, et vahet ei ole, mis riigist inimesed pärit on, töötab samamoodi.

Mis te arvate mis see on, mis paneb inimesed niimoodi reageerima?

Martin: Tead, mis see on!? See on see, et me tunneme ennast laval nagu homie’id. Ma just enne bäkkaris mõtlesin, et üks põhjus, miks ma ei tahaks võtta torusid juurde, on see, et ma ei tahaks seda koosseisu ajada nii laiaks, et seal võiks tekkida mingid mikrogrupid. Meil on laval see, et kui keegi teeb nalja, siis kõik saavad kõigest osa kogu aeg. See kohalolek on täielik ja see tuleb sellest, et me kõik saame muidu ka hästi läbi. Lavanärvi ka nagu pole.

Robert: Jah, ja ükski kontsert pole meie jaoks sunnitud olukord või töö ja see mõjubki publikule ka hästi.

Mis lugusid endal kõige ägedam teha on?

Robert: Ma arvan, et kõiki on mingis mõttes mõnus teha. Kui on mingid lood, mis kuidagi ei toimi ja ei saa seda clicki kätte, siis me lihtsalt ei tee enam neid. Uue plaadi lugudes mul nii palju vokaalselt koormust pole, kui eelmise peal ja ma saan ise rohkem kuulata ja nautida. Eelmiselt plaadilt on ka näiteks Get Up and Move On sellepärast lahe, et ma saan kõrvalt jälgida, kuidas bänd mängib ja nii lahe on sellest osa saada. Muusikat kuulates olen nii palju mõelnud selliste asjade peale, et selle loo laivil oleks nii lahe kasvõi mingit trianglit mängida või kaasa plakstutada laval, et olla selle sees. Mõnes mõttes need asjad realiseeruvad selle bändiga ja see on väga äge. Meil on kõigil lugude sees ka ruumi neid nautida. See pole selline ära tegemine või ülepingutus.

Oled ise ka nagu pooleldi kontserdil.

Robert: Jah, just. Palju on sellist värki ka, mis toimib publikuga kooskõlas, nagu Beef Grinder.

Igal lool on mingis mõttes nagu oma karakter, mõnda neist on puhtalt publiku najalt äge mängida. 

On lavale minnes ka mingi ümberkehastumismoment või võimendub Lexsoulis lihtsalt tahuke teist endist?

Robert: Ma arvan, et kerge ümberkehastumine on jah osa sellest. Mitte täielik ümberkehastumine, aga me nalja pärast kipume üksteise mingisuguseid nüansse võimendama ja ma arvan, et nendest on võib-olla tekkinud vahel mingid naljakad alter egod.

Martin: Jah, psüühiliselt terved inimesed ikka kehastuvad ümber (naerab). Me teeme päris palju nalja jah ja nali on tegelikult suur osa Lexsoulist.

Lugesin üht teie intekat Müürilehes ja seal olite alles Lexsouli alguses ja unistasite vinüülist ja Flowl esinemisest. Vinüül on nüüd saavutatud, kolme kordselt isegi (uue aasta alguses saab Sunny Holiday in Lexicot ka plaadimängija nõela alla keerlema panna) ja UK tuur on seljataga, kuhu unistuste piir nüüd nihkunud on?

Robert: Flowl tahaks ikka mängida.

Martin: Võib küll jah (naerab). See suvi vist ei saa, aga äkki järgmine?

Robert: Jah eks see unistus märgilised üritused ära mängida on ikka. Ma ise tahaks veel Jaapanisse minna esinema. Ma ei kujuta ette, kas see on reaalne üldse või mitte.

Martin: Ma ei tahaks enne minna, kui mul on hästi palju raha, siis ma saan käia seal nendes plaadipoodides, muidu pole mõtet minna.

Miks just Jaapan?

Robert: Ma ei teagi, minu jaoks on see niivõrd eksootiline koht. Mind on alati õudselt huvitanud Jaapani ja selle piirkonna ajalugu, kunst ja esteetika ja see, et olles kohtunud mõnede inimestega, kes sealt pärit, ei saa ma neile pihta, et kuidas nad mõtlevad. See tundub kuidagi nii põnev mu jaoks. Olles jälginud esinemisi ja artiste, kes seal on käinud, siis tundub, et seal on selline lahe atmosfäär. Võib- olla pole üldse, võib olla on täiesti lamp.

Martin: Mulle meeldib näiteks see, et Underground Resistance esines Jaapanis ja Hi-Tech Jazzi  live-versioonist on youtube’is video ning seal on mingi jalgpalli väljaku täis jaapanlasi. Haiglaselt hea muusika maitse on sealsetel inimestel. See on juba natuke veider kui hea see on.

Oskasite oodata, et Lexsoulil nii hästi läheb?

Robert: Mina ei osanud (naeravad). Selles mõttes, ma lihtsalt ei mõelnud sellele, kuigi, kui ma paar aastat enne Lexsouli, plaate hakkasin mängima ja just souli ja funki siis nägin, et see toimib.

Martin: Jah, sellest tekkiski ka mul see teadmine, et see toimib üli hästi, sellist muusikat aktiivselt siin väga lihtsalt ei tehtud.

Robert: Need Lexsouli asjad läksid suht kiiresti käima jah, ja see on tore, et see mõjub niimoodi inimestele.

Ja tõesti, see mõjub. Eufooria, millega Lexsoul Dancemachine Vaba Laval nii vastu võetakse kui lõpuks minema lubatakse on säärane, mida kohalikus publikus naljalt ei teki ja on selge, et puhkus Lexicos tegi kõigi novembrist külmadele kontidele head. Kes Tallinnas toimunud laivile ei jõudnud saab veel 1/12 Tartus toimuval kontserdil Erinevate Tubade Klubis saba keerutada ja noh – plaat ju ka väljas, nii et suusabaasis on tantsupidu!

Lexsouli muusika ja tegemistega saab end kursis hoida nende soundcloudi ja facebooki lehtedel.

Johanna Maria Mängel

Johanna Maria Mängel

Johanna Maria Mängel on õppinud 3 aastat muusikaajakirjandust Huddersfieldi ülikoolis Inglismaal. Ta on teinud kaastööd Eesti Ekspressile, Sirbile ja peab isiklikku muusikablogi Saundeskeips. Edasis käib Johanna Maria mööda nii tuntuid ja värskeid kui ka varjatud ja ununenud heliradu; jagab ja lahkab huvitavaid filmide ja sarjade elamusi ning püüab valgust heita erinevate kultuurinähtuste allikatele, allhoovustele ja mõjudele.


Loe artikleid (5)