Marko Mäetamm. Ameerika päevik: kampus

Meie uus kodu siin väikeses Hamiltonis asub tänaval, mille nimi on College Street. See algab Lebanon Streedilt, millel ei ole mingit pistmist päris Liibanoniga, ja lõpeb täpselt keset Colgate University kampust kõrgel mäe otsas ilusa kullast torniga maja juures, mille nimi on Chapel. Ehk siis Kabel. Ja millel omakorda ei ole mingit pistmist sellega, mida mina olen harjunud kabeliks pidama – külm, pime ja niiske kivist ruum, kus hoitakse surnuid. See kabel siin on pigem nagu Estonia kontserdisaal.

Hamilton, NY
Hamilton, NY

Lugematu rida mugavaid klapp-toole tahapoole tõusvas joones, lava kohal hiigelmõõtu viledega kontsertorel, seintel ja laes rohked kullast nikerdused. Ja muidugi lühtrid! Kõik natuke nagu vanaaegse moega, aga nagu ei ole ka. Kabelis toimuvad kontserdid ning etendused, ja sinna mahub sisse peaaegu, et kogu Hamiltoni kommuun või vähemalt kõik need, kes on viitsinud kohale tulla. Tulek sinna kabelisse polegi tegelikult nii lihtne, sest mägi, mille tipus see imeline ehitis asub on peaaegu, et püstloodis. Sinna lähevad ka trepid, aga ka need on peaaegu, et püstloodis ja isegi mina, kes ma armastan käia tunniajalistel jooksutrippidel ja mida palavama ilmaga, seda parem, olen kohale jõudes tavaliselt läbimärg.

Lõputuna näivad trepid I Foto: Marko Mäetamm
Lõputuna näivad trepid I Foto: Marko Mäetamm

Niisiis on see kõrgel mäe tipus asuv kabel keskpunktiks kogu Colgate University kampusele, mis koosneb väga suurest arvust täiesti eripalgelistest ehitistest üle kogu selle hiiglasliku mäe. Kui tuua Tallinnaga mingisugunegi võrdlus, siis meenutab kogu kupatus mõnevõrra Toompead. Palju sinka-vonkalisi autoteid, treppe ja salapäraseid kaarjaid väravaid.

Siinne mägi on aga kõvasti suurem ja kõrgem ning ka autod, mis siin pargivad, räägivad inimeste märgatavalt paremast elujärjest kui Toompeal. Põhiliselt on need kõik tudengite autod. Erinevalt Toompeast ei ole siin muidugi ka mitte ühtegi turisti.

Ja ka see erinevus on, et absoluutselt kõik teretavad omavahel, isegi kui ei tunne.

Ja autod sõidavad nii ettevaatlikult, et peaaegu ei saagi aru, et nad üldse liiguvad. Need, kes jala kulgevad, on aga väga vilkad ja võtavad neid püstloodis radu ja treppe praktiliselt joostes.

Igal majal siin kohalikul Toompeal on oma nimi ja ka oma funktsioon. Nii nimi kui funktsioon on kirjutatud valgete tähtedega suurele tumepunasele (Colgate University korporatiivvärv) sildile maja kõrval koos arhitekti nimega, kes on vastava hoone projekteerinud. Nii meenutab kampus nagu mingit omamoodi arhitektuuri ülevaatenäitust, kus kõik objektid on päris.

Püüdes mingilgi moel kirjeldada kogu selle hiiglasliku ansambli stiili, ei oska ma paraku muud öelda, kui et kõik on tehtud igavesti püsivatest materjalidest nagu graniit, betoon, marmor ja klaas ning näeb sarnaselt eelpool kirjeldatud kabeliga välja justnagu vanaaegse moega, aga samas nagu ei ole ka.

Kabel üleval paremas nurgas I Foto: Marko Mäetamm
Kabel üleval paremas nurgas I Foto: Marko Mäetamm

Mäe jalamil laiuvad ideaalselt pügatud muruväljakud, kus parasjagu tundidest vabad üliõpilased mängivad mulle täiesti tundmatuid kollektiivseid mänge.

Üks on näiteks niisugune mäng, kus neli-viis üliõpilast seisavad ringis ümber tibatillukese batuudi ja põrgatavad üksteisele väikest erkkollast kera nii, et see vahepeal batuudi peale põrkaks. Batuut teeb kera liikumise etteaimamatuks ja keegi ei tea, kelle juurde see batuudi pealt edasi põrkab. Mängijate ringi ümber seisavad suures ringis pealtvaatajad ja elavad sellele hirmsa kisaga kaasa.

Teine huvitav mäng on niisugune, kus üliõpilased seisavad pikas rivis väljaku ühes servas näoga väljaku teise serva suunas ja üks üliõpilane seisab eraldi rivi kõrval. See, kes rivi kõrval seisab, viskab väljaku teise serva suunas tavapärasest suuremat valget lendavat taldrikut ja reas kõige esimene peab sellele järele jooksma ning kinni püüdma enne, kui see väljaku teises servas kasvavate puude vahele jõuab. Kahel pool visketrajektoori seisavad tiheda spaleerina pealtvaatajad ja teevad jooksja möödudes kõrvulukustavat lärmi.

Siis on veel üks kummaline trügimismäng, kus üks võistleja peab murdma jõuga läbi suurest hulgast teda kogu jõust takistada püüdvatest kaasmängijatest. Lärm selle tegevuse juures on taas kõrvulukustav.

Veel allpool mäe jalamil asuvad jalgpalliväljakud. Kõigepealt need tavalise euroopa jalgpalli omad, seejärel ameerika jalgpalli väljakud. Sealt edasi korvpalliplatsid, võrkpalliplatsid, maahokiplatsid ja niisama staadionid,

kõik hommikust õhtuni rahvast täis.

Ja igal pool kuju vaatad, jalutavad ringi tähniliste tagumikkudega kitsed, need päris õiged Bambid. Ning heas toitumuses oravad, kes on nii paksud, et ei jõua enam puu otsa ronida. Pea kohal vuristavad üliõpilaste eralennukid ja vahel sekka ka mõni väiksemat sorti luksuslik reaktiiv, millega saabub New Yorgist mõni kuulus kirjanik või näitleja, et pidada üliõpilastele üks sütitav loeng oma huvitavast karjäärist peale aastatetagust Colgate University lõpetamist.

Marko Mäetamm on hetkel Ameerika Ühendriikides resideeruv kunstnik. Tema töödes leiab kommentaare nii ta isiklikule elule kõige intiimsemal tasandil kui ka teda puudutavatele-mõjutavatele sündmustele meid ümbritsevas ühiskonnas laiemalt.

Hetkel loob ja juhendab üliõpilasi Colgate University-s, kirjutab ning joonistab Edasile iganädalaselt kommentaare sellest, mis tundub tema arvates oluline ja mis võiks korda minna ka Edasi lugejatele.

Mäetamme senistest tegemistest saab ülevaate tema kodulehel: www.maetamm.net

Marko Mäetamm

Marko Mäetamm

Mäetamm Marko on kunstnik. Tema töödes leiab kommentaare nii ta isiklikule elule kõige intiimsemal tasandil kui ka teda puudutavatele-mõjutavatele sündmustele meid ümbritsevas ühiskonnas laiemalt. Hetkel tegutseb Tallinnas ja valmistab ette osalemist mitmetel grupinäitustel väljaspool Eestit. Marko kirjutab ja joonistab Edasile sellest, mis tundub tema arvates oluline ja mis võiks korda minna ka Edasi lugejatele. Loe artikleid (70)