Alan Adojaan: vestlus nõiaga lennujaamas

Lennujaam I Foto: Giuseppe Milo, Flickr, CC

Olin täna hommikul jälle lennujaamas. Omapärased kohtumised algasid juba koduuksest välja astudes, nii nagu ikka reisidel tavaks on. Pisikese Taxify auto ukse avas tõmmu mees, kes kätkes endas taolist kummastavalt õõvastavat segu sõbralikust ja ähvardavast olekust, mida tihti lõunamaise päikese poolt suudeldud meeste puhul täheldada võib.

Hellõõu mai frieeend, hüüdis Hassan ja rebis paljukannatanud Toyota Yarise tagaukse kutsuvalt avali. Viskasin kohvri ees ja sukeldusin ise järgi. Kuigi elan põhimõtteliselt lennujaama taga, jõudsime lühikese sõidu jooksul läbi käia teemaderingi tema Egiptuse-Prantsuse topeltkodakondsusest kuni selleni, et miks eestlased pelgavad välismaalasi. Õigemini ma ise ässitasin teda natuke, küsides, kuidas eestlased suhtuvad võõramaalastesse nagu tema. “Ooh”, ütles Hassan, “pooled katkestavad tellimuse kohe ära kui mind näevad”. Vähemalt pooled! Ahnii, imestasin mina, lausa nii hull on asi? Kas siis kohe üldse ei salli võõramaalasi või milles asi, uurin täpsemalt, ise kerin tagaistmel kiirelt telefonis, et mis siis mehele antud keskmine hinne on ja mis on sõitjate kommentaarid. Kummaline, hinne on väga hea – 4,96,  väga tihti ei näe mehe kohta, kel tuhandeid sõite selja taga.

“Oi ei, ma ei usu, et tegu on sellega, et inimesed ei salli välismaalasi, eestlased on väga toredad ja sõbralikud,” naerab Hassan. “Aga vaata, mis kuradi pilt mul seal on – ma näen välja nagu mõrtsukas, nagu mingi vägistaja ja psühhopaat! Vaata-vaata, no kas see on sinu arust pilt meesterahvast, kelle autosse täie mõistusega naine tahaks istuda?”

Vaatan pilti, millele enne tähelepanu polnud pööranud ning tõepoolest. Ah sa raisk, tegemist on tõesti ebaõnnestunud, isegi õudustäratava fotoga. Valgus on otse ülevalt, joonistades tontlikud varjud silme alla, suu on väändunud vihaseks irveks, prillid on sellised nagu mingitel 70ndate filmide mõrtsukatel ning juuksed püsti, pea ähvardavalt ettepoole naaldunud. Kui keegi mäletab, siis kunagi jooksis selline film nagu “Hull pommipanija”, vot täpselt selline vend vaatas sealt fotolt vastu nagu see, kes seal peaosas inimesi tappis. Ühesõnaga, oleks ma ise taibanud hommikul kiiruga seda fotot lähemalt vaadata, mis tellimuse allnurgas mind ähvardavalt jõllitas, oleks ma kindlasti samamoodi tellimuse katkestanud. Naeran kõva häälega, see ülestunnistus ning mehe olek on nii kontrastsed ja koomilised.

Egiptlane naerab kaasa ning korraga tundub ta väga sõbraliku ja toredana. Kujutad ette, noh, pooled tellijad, ehk siis kõik naised vajutavad tellimused kinni. Mul on pidevalt probleeme selle pärast. Mina ei suuda naermist lõpetada ning kui pidama saan, siis küsin, et miks kurat sa seda pilti ära ei vaheta siis ometi?

Mulle meeldib see pilt, ütleb egiptlane ja mõlemad naerame jälle täiest kõrist.

Ei, tegelikult see pole nii lihtne, ma pean selleks minema kontorisse ja seal vahetama. No aga miks sa ei lähe, küsin mina? No see pole nii lihtne põikleb egiptlane. Ei no kuule, kui sa pooled sõidud kaotad, siis on see ju väga oluline ära vahetada. Pakun oma abi, et ma võin seal kellegile kirjutada, et ma tean natuke sealseid inimesi. “Ah ei, las ta olla, mulle tegelikult see pilt päriselt ka meeldib,” viskab mees käega.

Olemegi lennujaamas.

Check-in läheb kiirelt, turvakontroll minutiga. Kirun end, et jälle olen tund aega varem lennujaama tulnud, täiesti pointless passimine, kui siinsamas elad. Lennujaamas on palju rahvast. Minu kõrvale istub maha keskealine naine, tuntud eelmise hooaja selgeltnägijate saatest. Käre proua, kes peaaegu saate ka kinni pani, ent napilt-napilt mitte. Mulle meeldis ta isegi kõige rohkem sealt saatest tookord. Proua on sõpradega, läheb puhkusele.

Minu peas aga hakkavad tormama igasugused mõtted. Kui sinu kõrval istub päris selgeltnägija, kelle hämmastavaid võimeid oled sa teles näinud, siis tahaks ju kohe ka tema käest igasugu asju küsida.

Aga mida küsida, kuidas küsida?

Ma ei lähe ju autogrammi küsima, see on totter. Võibolla hoopis pöörduks ja küsiks, et proua, kuidas on, kas äkki te soovite minu autogrammi palun? See vist oleks veidi imelik. Või küsiks, et tere olen teie suur fänn, mul on selline küsimus, et kas meie lennuk kukub alla ka täna? Ei, nii oleks vale küsida. Peaks küsima, ega meie lennuk alla ei kuku täna? See oleks ju igati õigustatud küsimus. Seda tahab iga pardalolija teada ja see on selgelt kõigi huvides küsimus, ta ei saa ju ometi selle peale pahandada… Pigem ma teen suure heateo kõigile pardal olevale sajale inimesele ning paarisajale hiinlasele.

No olen täitsa segaduses, mida teha. Võibolla alustaks niisama servast smalltalkiga, pillaks talle midagi peale või küsiks midagi trivaalselt ja siis teeskleks siirast ehmatust. “Oi, teie olete ju…kas tõesti, kas te olete see kuulus…oh nii tore, te näete päriselus palju palju põnevam välja!”

Ei see on nõme, inimene sõidab puhkusele ja mina hakkan varrukast rebima nagu tõeline pööbel tänavalt, kes midagi tasuta tahab saada. Aga ma võin ju talle maksta ka, pistaks vaikselt selle ilusa rohelise sajaeurose pihku, mis mul rahakotis on ja paluks, et hea proua äkki vaatate mu silmadesse ning ütlete kui palju naisi saab minul elus olema ning kas pooled on juba ära olnud või on enamus alles ees?

Oojaa, küsimusi oleks mul palju.

Tahaks teada, mis on minu elu eesmärk, tahaks teada kui vanaks elan, kes on elu armastus. Tahaks küsida, kas halvad asjad on tegelikult head ja kas head asjad, mida naudin, tegelikult halvad. Siis oleks mul terve virn küsimusi oma lähedaste kohta, kuidas ühe tervisega toimida ja teise käitumisega, kuidas lahendada konflikte vaenlastega ja kuidas mõjutada inimesi. Terve tunni võiks küsimusi pommitada järjest, ilma vastamata laskmatagi.

Kuid siis tõuseb selgeltnägija püsti ja läheb oma sõpradega lennule. Magasin maha selle võimaluse. Ega ma polegi tegelikult eriti hea võõrastele inimestele peale lendaja igasuguste piinlike teemadega. Eriti kui neil puhkus on. See vist käib selle vana hea käitumise alla, kus restoranis ronib hambaarsti lauda tuttav mees, kes lõuad laiali rebib ning hakkab söövale arstile oma hambaauku näitama. Ausõna see ei ole linnalegend, vaid mu tuttava arstiga juhtunud situatsioon Tallinnas. Meenutan seda ja otsustan, et ei hakka tõesti vaest nõida piinama. Tema elu on nagunii ilmselt viimane aasta olnud üks suur võõraste inimeste hinge solgipangedesse vahtimine hommikust õhtuni.

Pealegi, kui ta eriti kõva nõid on, siis ilmselt mu kõrval istudes luges ta mu mõttekäiku ja dilemmat otsekui avatud raamatust nagunii. Ilmselt seepärast kiirelt lennukile astuski, et pääseda sellest vestlusest.

Alan Adojaan

Alan Adojaan

Alan Adojaan on Eesti meelelahutusmaastikul tegutsenud viimased 15 aastat. Tema elu on värvikas ja kirju nagu lapitekk. Alan kirjutab Edasile sündmustest pealinnas ja tema teele sattuvatest karakteritest. Inimestest, kes siin elavad ja sellest, mis võibolla paljude pilkude eest varjatuks jääb. Aga ka oma tähelepanekutest elu kohta üldisemalt. Vihjed ning info huvitavate sündmuste ja Tallinna teemade kohta võib saata: alan@cafe.ee


Loe artikleid (29)