Edasi - Innustav ja hariv ajakiri

Peeter Koppel: kodanikupalgast

Maailmas on olemas üks majanduspoliitiline idee, mille toetajateks on sisuliselt maailmavaatelise spektri vastandpoolustel asuvad. Selleks ideeks on kodanikupalk. Samas polegi süvenedes seda nii raske mõista, miks emb-kumb pool kodanikupalka toetab. Põhjused on sama erinevad, kui need maailmavaated olemuslikult laiemalt.

Ühe poole jaoks tähistaks kodanikupalk paternalistliku, etatistliku ja kollektivistliku utoopia saabumist, kus kõige keskmes on riik, mis on lõpuks ometi asendanud Jumala. Riik annab. Riik hoiab elus. Riik otsustab. Riik vastutab. Riik isegi kallistab kui vaja.

Teise poole jaoks on kodanikupalga idee hea, sest nende hinnangul aitab see liigutada paadi justkui suurema vabaduse suunas – riik eksisteerib pigem ainult kui hügieenifaktor ning senised toetusmehhanismid on asendatud millegi lihtsaga, mida on selgelt lihtsam (odavam!) administreerida, mis ei tekita majanduses liigseid moonutusi ning mis seal salata – mis vastupidiselt teise poole arusaamale vähendavad riigi (ja muidusööjatest ametnike) võimu.

Mõlema poole arvates on kodanikupalga tulemus õnnelikum, õiglasem ning senisest selgemalt kiirema progressiga ühiskond. Ühtede meelest on kõige kurja juur ebavõrdsus ja teiste meelest üha keerulisemaks muutuv riik, mille pidamise hind kasvab ning mis pidevalt „istub indiviidile pähe“ ning takistab tal seega saavutamast oma potentsiaali inimesena.

Mõlema poole jaoks on see mõte sügavalt romantiline.

Pilvise ilmaga räägitakse aga sellest, kuidas kodanikupalk on lahendus olukorrale, kus robotid niikuinii kohe enamuse töökohtadest ära võtavad. Viimast narratiivi toetavad näiteks paljud tehnoloogiamaailma superstaarid pööramata tähelepanu sellele, et arenenud maailma (eriti Euroopa) praeguse tööpuuduse põhjused pole kindlasti mehhaniseerituse astme kasvus.

Tänaseks paarkümmend aastat makroprotsesse jälginuna pean tunnistama, et majandusvabadust oluliseks pidaval poolel on valdavas enamustes asjades majanduse kontekstis praktilisel tasandil olnud õigus. Isegi mõõdukad turumajanduslikud reformid on andnud mõõdetavalt häid tulemusi ning vastuväited sellele, et (majanduslik) vabadus kasvatab ühiskonna rikkust, tulenevad kas emotsioonidest või teadmatusest.

Ometi, kodanikupalga teemal jään ma ka nendega eri seisukohale, kellega minu arusaam majandusprotsesside olemusest tavaliselt vägagi (ja aktiivselt) kattub.

Miks ma ei toeta kodanikupalka?

Esiteks, viimased pool sajandit arenenud maailmas on tõestanud, et riik ei saa, taha või oska mõistlikult majandada. Heaoluühiskond ei ole olnud ilma võlakoorma pideva kasvuta jõukohane ning üldiselt kiputakse kodanikupalgas nägema heaoluühiskonna järgmist arenguetappi.

Minu jaoks on tõsine küsimus, et kui seni pole riik suutnud heaoluühiskonda ilma dopinguta üleval pidada, siis kuidas kavatsetakse kahtlemata väga kallist eksperimenti finantseerida?

„Võtame rikastelt!“ pole seni just kõige paremate tagajärgedega mõte olnud. „Võtame ettevõtetelt!“ on aga tore idee seni, kuni keegi mainib, et üldiselt arenenud maailmas juba eksisteerib ettevõtte tulumaks.

Teiseks, ei saa väita, et arenenud maailma senised heaoluühiskonnale omased eksperimendid, kus riigi tugi mitte millegi tegemise eest ning täiskohaga millegi lihtsa tegemise eest on rahaliselt võrdsed, oleks olnud edukad.

Inimene ei ole lihtne olevus, kelle eksistentsi määratleb baasvajaduste rahuldatus.

Vaja on enamat – eneseteostust ja selgelt defineeritud vastutust. Tehtud töö ja selle eest saadud töötasu seos on erakordselt oluline ning annab paljude jaoks tunnetuse enda väärtusest ühiskonna osana. Seega muutub koheselt küsimuseks, kui suur see kodanikupalk olema peaks? Eeldades, et see asetatakse turumajanduse konteksti, siis on ilmselge, et see ei tohiks olla selline, mis võtab motivatsiooni (lihtsama) töö tegemiseks. Selline mitte „liiga“ suur kodanikupalk aga omakorda ei sobi ka kollektivistliku utoopia konteksti, sest ei too kohe õnne kõigi õuele.

Avan, et kodanikupalk on mõttena ilus, kuid praktilise maailma jaoks problemaatiline. Majanduses kipub vaat, et olulisimaks mõisteks olema motivatsioon ning mulle tundub, et ka kõige nutikamatel mõtlejatel puudub arusaam nii kodanikupalga hinnast – kui ka sellest, mida tähendab töö ja sissetuleku vahelise suhte sedavõrd jõuline ümber defineerimine.

Kodanikupalga asemel tundub võimalikult suur tööhõive palju mõistlikuma eesmärgina. Üllatuslikul kombel on poliitikad, mis on sellele suunatud, osutunud mitmel pool ka valijate silmis atraktiivsemateks kui ohjeldamatu raha külvamine erinevate toetuste näol. Siinkohal muidugi tahetakse ilmselt jälle hakata rääkima sellest, kuidas riik peaks laskma suurt auku kaevata, selle seejärel täis ajada ning selle eest lahkelt maksma. See on aga teine teema.