Iiris Viirpalu: kultuuri kogemisest ja tarbimisest

Tänapäevasel kiirel ja tõttaval ajastul on valdavaks tendents tarbida kiiresti ja palju. Tarbimiskultuur ja sellega kaasnevad paratamatud mehhanismid on jõudnud ka kultuurivaldkonda, kus juba räägitaksegi pigem kunstiteoste tarbimisest, kultuuritarbimisest, mitte enam kogemisest või elamuste ja mõtteainese saamisest ja otsingust.

Kaasaegse kultuurielu ja loometöö konteksti moodustavad kapitalistlik süsteem, turumajandus ja tarbimisele orienteeritud lähenemine. Kunstiteoste kaubastamise probleemi on käsitlenud muuhulgas Dominic Strinati oma teoses „Sissejuhatus populaarkultuuriteooriatesse“, kus ta küsib, kas ehk pole tulususe ja turustatavuse kriteeriumid saanud tähtsamaks kunstnikutööst ja intellektuaalsest väljakutsest. Nõnda võime kultuuri vaadelda täna suuresti ka kommertsliku eesmärgiga „toote“ või „kaubana“, millest annab teravalt tunnistust meie igapäeva kõnepruuki lisandunud terminid nagu „kultuuritarbija“.

Eraldi teemaks on massikultuur kui selline, mis on orienteeritud suure rahvahulga kõnetamisse ja n-ö massile sobivate teoste ja toodete genereerimisele. Kui analüüsida kunstiteost tootena, pööratakse eelkõige tähelepanu turunduslikule aspektile, brändingule jms. Oluliseks lüliks selleks on kujunenud ristmeedialisus: ühe teose väljaandmine või turundamine erinevates meediumites, näiteks filmist videomängu ja koomiksi tegemine, samuti noortele suunatud filmiga seostuvad suveniirid alates mängudest kuni T-särkideni välja. Uue tõuke ristmeedialisuse suuremale levikule on andnud ka nutiseadmete lai ja vaba kättesaadavus ja senisest ohtram kasutamine. Kõik eelnev on paraku kujundanud olukorra, kus põhimõtteliselt igasugust kultuuri saab tarbida nagu tavalist meelelahutust: heita pilk peale, korraks läbi mäluda ja siis pooltoorena välja sülitada, kui siinkohal veidi labasemaid kulinaarseid metafoore kasutada.

Kunsti kogemine vajab aega

Kui me räägime kunsti vastuvõtust, räägime tihti selle mõistmisest ja kunsti tõlgendamisest. Kunstis kasutatakse kujundeid: teatris lavastuslikke võtteid, kompositsiooni, filmis montaaži, kadreeringut, kirjanduses metafoore ja intertekstuaalsust. Tänu sellele on kunstis ka mitmetimõistetavused ja -tõlgendatavused, mistõttu pakub teos igale inimesele, kes sellega suhestub, erinevat mõtteainest ja erinevat elamust vastavalt tolle inimese kogemusele, vaadetele ja kultuuripagasile. Just kujundid seovad kunstiteoses nii lahutamatult sisu ja vormi ning just kujundid apelleerivad inimese sümbolilisele ja abstraktsele mõtlemisele.

Kujundite „katki hammustamine“ – teose sügavam mõistmine –  vajab tõlgendus- ja mõtlemisprotsessi, seega aega.

Just see teeb kunsti huvitavaks ja paeluvaks.

Iga kunstiteos on kui dialoogipartner, väidab Tartu-Moskva semiootikakoolkonna suurkuju Juri Lotman. Inimene – lugeja – suhtleb tekstiga iga kord, kui seda kogeb või seda tajudega vastu võtab. Lotman kirjutab: „Ilmutades intellektuaalseid omadusi, lakkab hästi organiseeritud tekst olemast lihtsalt vahendaja kommunikatsiooniaktis. Ta muutub võrdväärseks ja kõrge autonoomsusastmega vestluskaaslaseks.“ Ja lisab hiljem: „Teksti võib pidada niisiis informatsiooni generaatoriks, millel on palju sarnast intellektuaalse isiksusega.“

Võime vaadelda teosega suhtlemist kui teose fiktsionaalsesse maailma sisenemist, olgu tegu raamatu, filmi või teatrietendusega. Mida intensiivsem ja nüansseeritum suhtlus teose ja lugeja vahel kujuneb, seda rikkamaks saab lugeja pärast teose käestpanemist. Sellise tihedama suhtluse kujunemiseks ei piisa pelgast pilguheitmisest – vaja on avanemist teose sisemisele korrapärale ja selles peituvate seoste väljajoonistumist.

Tänavakunst Tallinnas I Foto: Kätlin Rebane

Nii nagu võime võrrelda sisukokkuvõtte ja romaani lugemist, võib mööndustega võrrelda ka näiteks muusikapala kuulmist kaubanduskeskusest läbi rutates ja muusikapala süvenenud kuulamist vaikuses koduseinte vahel, sobivad meeleolus olles. On vahe, kas kuulame artisti uut albumit oma muude tegevuste taustaks või võtame selleks aega ning oleme nii oma aja kui ka kõigi oma meeltega täielikult muusika käsutuses. Vaadates pilti, mingem selle sisse, kuulates muusikat, sulgegem silmad.

Et teosest sünniks säde – uus mõistmine, elamus, emotsioon – on tähtis selle kogemise kontekst. Ümbrus, paslik aegruum. Rääkimata harvaesinevast imest, mispuhul teos haakub nii hästi inimese siseilma küsimuste või hetke hingeseisundiga, et see tundub nagu vajalik kingitus või läkitus.

Tarbimisest, pelga linnukese kirja saamisest, väärtustagem enam tõelist kogemist.

Teose läbi elamine, selle läbi mõtestamine ja sellele oma isiklikul teadvustasandil tähenduse andmine vajab aega ja süvenemist. Kultuur on tõepoolest väärt aega, mida selle kogemiseks võtame. Aja võtmine mõtlemiseks ja tundmiseks tundub tänasel päeval paraku luksus olevat. Lubagem endile siis seda arendavat aega, mis muidu läheb lihtsa meelelahutuse peale.

Kasutatud kirjandus:
Strinati, D. „Sissejuhatus populaarkultuuri teooriatesse“, Avatud Eesti raamat, 2006
Lotman, J. „Kultuurisemiootika“, 1990, Olion, Tallinn

Iiris Viirpalu

Iiris Viirpalu

Iiris Viirpalu on lõpetanud semiootika ja kultuuriteooria magistri ning tegutsenud aastaid nii kultuurikorraldaja kui ka vabakutselise kriitikuna. Ta on kirjutanud nii arvustusi, arvamusartikleid kui ka teinud intervjuusid kultuuriväljaannetele ja päevalehtedele ning mõtisklenud elust ja inimesest filosoofilises plaanis ka elustiiliajakirjade veergudel. Iiris on Edasi kultuuritoimetaja ning kirjutab Edasis kultuurist kitsamas ja laiemas tähenduses, ning uudishimuliku inimesena sekka ühiskondlikest probleemidestki.


Loe artikleid (5)