Ester Urbala: Õnnepaluga kaalikaid võtmas

Enne koitu. 2013 suvi I Foto: Vello Mägi.

Olete kunagi proovinud pidada päevaraamatut?
Mitte seda lukuga maguslääget päevikut poistest ja tüdrukutest. Aga päris ehedat, sellist, mida lugedes teatud kirjanduslik elamus saabub. Nii nagu seda on teinud Johannes Aavik, Karl Ristikivi või Tõnu Õnnepalu, kellest viimane 2008. aastal iga viimase kui päeva oma elust kirja pani. Ja lugeja võib talle selle eest tänulik olla, sest nagu autor isegi tõdeb, juhtus imelik asi: “Ühe aasta üleskirjutamine, õhtu-õhtult – see tõesti viis kuhugi.”

“Mina tahaksin, et kõik, mis tuleb, tuleks kohe, aga et see kõik veel natuke ootaks.” (2. mail, Hiiumaal.)

Ostan päevaraamatu üheksa aastat hiljem. On 9. september. Sajab, kõik on tavapäraselt hall. Raamatu kaanel kekutavad anemoonide vahel laulurästad – motiiv, mis on laenatud William Morrise kompositsioonist. Avan 9. septembri sissekande. Õnnepalu on Hiiumaal.

“Kui hommikul silmad lahti teen,
näen, kuidas pardid kaovad

vee alla, alumisse halli. Ülemine hall
on taevas. Nad nagu teaksid, et ma neid vaatan,
peidavad ära. Elu peidab ennast ka mõni kord ära
terveks päevaks, teinekord terveks aastaks.
Aga siis tuleb sügis ja elu tuleb jälle välja
ja esitab kavala näoga
selle mõistatuse:
mõista, mõista, kes sa oled?
Aga vastus on jälle meelest ära läinud.
Aga elul aega on, eriti sügisel.
Ta ootab päris kannatlikult.”
(9. september, Reigi saarel.)

Sealsamas, vihmasel kesklinna tänaval laotub laiali lihtne elu, peaosas loodus. Kõik on pastelne ja meeldiv. Midagi ei torgi, intriig puudub. Pole punnitatud. Tundub aus.

“Muidu oli tavaline soe sügispäev.
Keegi ei helistanud, võtsin kaalikad üles.”
(22. oktoober, kolmapäev.)

Sügishommik haloga. Foto: Vello Mägi

Kasinuses on oma võlu. Lugeja hakkab seda endalegi tahtma. Sellist üldse mitte progressiivset elu. Mis oleks, kui eralduks ise ka niiviisi. Koristaks kaalikaid ja loeks. Kohtaks põtru või metssigu. Mõtleks. Kuulaks, öökulli. Mitte midagi ei viitsiks teha. Kui, siis ehk jälgida, kuidas linnud lähevad. Ja keegi ei helistaks. On see üldse võimalik, mõtleb lugeja, ja häbeneb samal hetkel oma julgust.

“Öökull huikas kolm korda kolm korda.” (1. detsember, esmaspäev.)

“Ja siis ma nägin metssigu.
Nad ehmatasid mind täiega.
Rrrrh!
Ja kihutasid müdinal puhkides võssa,
nagu mustad pommid!”
(18. detsember, ärasaadetud kiri.)

Juhuslik kohtumine. Foto: Vello Mägi

Kõik on sujuv. Loodus vaheldub, vabalt valitud üksindus ahvatleb. Aga seal on veel keegi, mis sest, et vaid aimatav. On ta päris? Pole kindel, kuigi tundub nii. Miskipärast jääb mulje, et ta on autorist palju aastaid noorem. Õhus on igatsust, ja midagi veel, ole vaid julge fantaseerima.

“Kaks päeva või kolm
pole Sinult kirja olnud.
Ma olen vaesemast vaesem.
Päike tuli päeval äkki välja,
äkki oli väljas kõik sinine ja valge.
Rõõmustasin, nagu oleksin
Sinult sõnumi sanud.
Kõik hea tuleb mulle
nüüd Sinu käest.
Sa ise
seda ei tea.”
(8. detsember, esmaspäev.)

Võib juhtuda, et lugeja hakkab kirjanikuga samas rütmis elama. Ärkab, ja mõtleb, kas eilse õhtu sissekanne tehti soojas toas. Ja kas hommikuks on ahi juba jahtunud. Ehk on ärgates hingeauru näha? Temas võib tekkida tugev soov sõita autori juurde, istuda tema kõrvale, köögis. Kas nad jooks kohvi? Võib-olla. Ehk prooviks midagi rääkida, sest kuidagi peaks ju enda sealviibimist selgitama. Aga tundub, et paremini sobib vaikimine. Ja kindlasti tahaks jalutada. Sest lummav oleks jälgida kedagi, kes liikudes ei näi üldse häält tegevat. Kedagi, kes on nagu hea vaim. Mõtlik muie suul, telefon taskus.

“Inimeste üksindus on see,
kui teise mobiil heliseb, ja ma tean,
et see pole minu helin,
aga ikka koban taskut,
kas telefon on seal,
sest Sina võid ju helistada,
mis sest, et Sul pole isegi mu numbrit.”
(30. november, esimene advent.)

Üsna tõenäoline, et lugejal tekib kiusatus alustada ka ise päevaraamatuga. Tõotades endale, et teeb seda vähemalt sama õhuliselt nagu Õnnepalu. Avab tühja lehe ja alustab, otsides igas päevas mäletamisväärset. Mitu korda tõrgub käsi. Lihtsalt ei saa, niimoodi avalikult. Mis siis, et keegi ei näe, aga kirja pannes on kõik rohkem päris kui muidu. Ausus, mis muidu nii ligitõmbav näib, on järsku eemaletõukav.

“Kui palju kergem oleks elada,
kui me ütleksime, mida peame õigeks,
mitte seda, mida peame targemaks.
Mõlemad oleksid enamasti rumalused.”
(2. juuli, kolmapäev.)

Kuid ikka rühib ta alustatuga edasi, nii nagu südametunnistus lubab. Igal õhtul. Sest Õnnepalu ütleb: “Aga siiski: on suur vahe, kas meenutada tänast päeva täna õhtul või homme hommikul. Öö jääb vahele. Ja hommik on õhtust targem. Aga see on üks teine tarkus…”

Nädala möödudes paneb ta punkti. Ta võib pettuda. Näed, ei oskagi nagu Õnnepalu mõtteid seada. Aga võib-olla on leidnud hoopistükkis uue sõbra, päevaraamatu. Selle, kas taoliste sissekannete tegemine tegelikult ka kuhugi välja viib, otsustab igaüks ise. Aga Õnnepalu maailm on meie ees avali. Ilma, et lugeja peaks oma aususe vastu andma.

Pakane tallide ümbruses. Foto: Vello Mägi

“Tegutseda on hea.
Kasulik olla on hea.
Koristada on hea.
Kütta on hea.
Siis ei mõtle.
Õhtu on siis hea
.” (13. november, neljapäev.)

Artiklis on kasutatud lõike Tõnu Õnnepalu raamatust “kevad ja suvi ja” (Varrak, 2009). Illustratsiooniks on Ester Urbala kasutanud oma isa fotosid Viljandimaa loodusest aastatel 2013 – 2016.

Ester Urbala

Ester Urbala

Ester Urbala on loodushuviline bibliomaan, kes armastab fotokunsti, linde ja raamatuid.


Loe artikleid (3)