Kristjan Maasalu: kuristik metsas. Kuidas luua dialoog keskkonnaküsimustes?

Foto: Sergei Gussev I Allikas: Flickr

Elame põneval ajal. Ühelt poolt võime jälgida mitmeid olulise keskkonnamõjuga mammutprojekte teoks saamas, teisalt oleme tunnistajaks üha enamatele teravatele sõnavõttudele ja meeleheitlikele aktsioonidele seoses suundumustega keskkonnavaldkonnas. Ka Metsaseaduse muudatuste ettevalmistamine Keskkonnaministeeriumis sai avalikkuse suure tähelepanu osaliseks.

Arvamust avaldasid nii otseselt asjassepühendatud – riigi, keskkonnaorganisatsioonide ja metsatööstuse esindajad, kui ka arvamusliidrid, kultuuritegelased ning lihtsalt inimesed. Viimased saavad teema käsitlemisel endale lubada suuremat emotsionaalsust kui riigi esindajad, kelle kantseliitlik keelelaad ei võimalda rääkida abstraktsetest väärtustest. Niisiis on lisaks erimeelsustele väärtushinnangute osas teiseks suureks erinevuseks kasutatav terminoloogia ja väljenduslaad. Sellisesse stsenaariumisse on aga vastastikune möödarääkimine juba eos sisse kirjutatud.

Huvitav on võrrelda kahte arvamusartiklit, millest esimeses võtab sõna metsatööstur ja teises on toodud “looduskaitsjate” koondnime kandjate arvamus. Kuidas pidada sisukat dialoogi erinevate väärtushinnangute ja veel enam, erineva tähendussüsteemi tingimustes?

Metsatöösturi vaatenurk

Maalehes ilmunud Toivo Asmeri artikkel on oma sõnakasutuselt küll suhteliselt vaba, kuid siiski kirjutatud metsatööstuse esindaja perspektiivist. Termini „mets” kasutamisel leiame viiteid karjasementaliteedile („metsa on kasvatatud”) ja instrumentaalse väärtuse omistamisele („jahiloomadel oleks elupaik omast käest võtta”). Prevaleerib mets kui iseenesestmõistetav väärtuslik omand („Kui oma mets, siis otsustan, kas raiun metsa või mitte”).

Sarnases kontekstis kasutatakse vaheldumisi sõnu „mets” ja „puit”, omistades neile sarnase materiaalse väärtuse. Argumenteerides kavandatava seadusemuudatuse kaitsel küllaltki emotsionaalsel viisil jääb selgusetuks, millisena tunnetab autor oma oponentide taotlusi. Suurt mõistmist ei tundu leiduvat, sest vastaspoole argumentatsiooni nähakse kui „erakordset totrust” ja „jaburat mõtet”. Seisukohast, et mets ei vaja muud toetust kui oma raiet reguleerivat „haritud ja hoolitsevat kätt koos targalt koostatud ning igati põhjendatud seaduste ja määrustega”, joonistub välja antropotsentriline stereotüüp. Tegu on küll suhteliselt äärmusliku näitega, leidub ka tasakaalustatumaid ja põhjalikuma argumentatsiooniga tööstuse esindajate arvamusavaldusi.

“Looduskaitsja” vaatenurk

Algselt ajalehes Pealinn ilmunud artiklis avaldavad arvamust „looduskaitsja” tiitlit kandvad zooloog Aleksei Turovski ja endine Tallinna loomaaia direktor Mati Kaal, kes ühtlasi olid allakirjutanuteks kultuuritegelaste vastavasisulises pöördumises võimuesindajatele. Siin võib märgata laiemat käsitlust väärtuste määratlemisel: empaatiline sfäär on antropotsentrilisest laiem (“Ohus on näiteks metsis, lendorav, laanepüü, must toonekurg jt liigid, neid on päris palju”) ja majanduslik kasu on väärtuste skaalal teisejärguline (“Tundub, et saamahimu hakkab järjest suuremaks minema.”).

Kui Asmeri artiklis oli antipood ühemõtteliselt määratletud („ebapädevad tegelased”), võib siit leida kollektiivse vastutuse võtmist (“Me teeme järele lollust, mida arenenud maad on mitmel pool teinud”). Teravalt vastandub Asmerile omandiküsimuses Turovski („Omanikud arvavad, et nad võivad oma metsaga teha, mida tahavad.”), võimaldades aimata autorite paiknemist poliitilise maailmavaate skaalal.

Teiste, kõrgemale asetatud väärtuste kõrval tunnistatakse siiski ka metsa otsese majandusliku kasu olulisust („Mets vajab ka tarka majandamist. Aga kõik metsaomanikud peavad teadma, et metsa ei saa vaadata ainult kui majanduslikku ressurssi.”) ja see annab huvigrupile metsatööstuse osapoolega dialoogi pidamiseks olulise ühisosa.

Kuidas ehitada silda & luua dialoogi erinevate väärtushinnangute vahel?

Riigil on siin täita moderaatori oluline roll ja soodustada mõistmist nende paralleelsete väärtushinnangute süsteemide vahel. Keerulisemaks muudab olukorra asjaolu, et riigil on lisaks keskkonnakaitse korraldaja rollile ka majandusliku kasusaaja roll suurmetsaomanikuna, mistõttu saame rääkida teatavast huvide konfliktist. Nii ei ole ka imestada, et riiklikus retoorikas on rohkem sarnasusi tööstuse omaga kui oponeeriva keskkonnakaitsjate leeriga. See on ka mõistetav, kuna mida emotsionaalsem on argument, mida kõrgemaid eetilisi tõekspidamisi see osalistelt eeldab, seda keerukam on sellega arvestamine poliitikakujundamises.

Mis siis tooks diskussiooni samadele alustele ja annaks rahas kalkuleerivale metsamajandajale, kantseliidist kammitsetud riigiametnikule ja holistilisema maailmakäsitlusega looduskaitsjale dialoogi võimaldamiseks ühise keele?

Üheks selliseks võluvitsaks võib osutuda ökosüsteemiteenuste kontseptsioon.

Selle mõiste alla koonduvad kõik hüved, mida meile pakuvad toimivad ökosüsteemid. Metsast saadav puit on samuti üks paljudest ökosüsteemiteenustest nagu näiteks sellesama metsa võime puhastada vett ja õhku, siduda süsihappegaasi, pakkuda elupaiku, võimalusi puhkamiseks ja vaimujõu ammutamiseks ning palju muud.

Et luua eeldused nende hüvede kõrvutamiseks ja ühiskonnas dialoogi pidamiseks, peame teadma nende hüvede väärtust.

Puidu väärtust teame hästi, siin aitavad meid maailmaturu hinnad. Oskame ka hinnata, kui palju maksaks liitri vee puhastamine veepuhastusjaamas, kui peaksime hästitoimiva koosluse asemel ühel päeval seda ise tegema hakkama. Ka kasvava puidu poolt seotud süsihappegaasi osas omame aimdust, kuna selle saastekvoodid on maailmaturul kaubeldavad. Edasi läheb juba keerulisemaks, kuna metsa pakutavate puhkamisvõimaluste väärtust saame vaid kaudselt hinnata. Tumerohelise maailmavaate seisukohalt on aga tegemist juba äärmiselt robustse kirvemeetodiga, kui asume hinnalipikut külge riputama hindamatuna tunduvale lendorava elupaigale.

Ökosüsteemiteenuste hindamisel tehakse praegu üleilmselt hulganisti tööd, kuid selle eesmärk ei olegi jõuda kõigile looduse pakutavatele hüvedele rahalise vaste leidmiseni.

Kus räägime väärtusest, ei saa me alati rääkida maksumusest.

Pigem tuleb ökosüsteemiteenuste kontseptsiooni võtta parima võimalusena hinnata hindamatut, võrrelda raskesti võrreldavaid ja anda uus vahend erinevate huvigruppide vahel keskkonnaküsimustes dialoogi võimaldamiseks.

Ka ametkondlikku kõnepruuki võime peatselt oodata ökosüsteemiteenustega seonduvat terminoloogiat, Euroopa Komisjoni aktide sõnavaras on see juba üpris levinud termin. Mida mitmekesisemalt oskame hinnata oma looduse pakutavate hüvede väärtust ja seda rahvusvahelises kontekstis teistega kõrvutada, seda sügavamalt võime veenduda, et juba olemegi viie rikkama Euroopa riigi seas.

Mis muud, kui kuulutada uut õitsengut ühiskondlikes aruteludes ja tervitada ühise keele läbi ühisele meelele jõudmist ning üha paremaid otsuseid!

Kristjan Maasalu

Kristjan Maasalu

Kristjan Maasalu on üle 10 aasta töötanud erinevates ametites keskkonnavaldkonnas ja õpib Tallinna Ülikooli magistriõppes keskkonnakorraldust. Tärganud publitsistiambitsiooniga soovin kaasa aidata Eesti identiteedi ökoloogilisele renessansile.


Loe artikleid (1)