Marko Mäetamm: Hands up – teel diskole. Reisikiri

Istun Toronto – Ottawa rongis. Rong on pikk ja pooltühi. Ilmselt seetõttu, et tegu ei ole nädalavahetuse, vaid suvalise kolmapäevase ennelõunaga. Tegelikult on rong pooltäis, sest inimesi ikka on ka, kui põhjalikult vaatama hakata.

Minu kõrval istub üks mees ja vaatab, klapid peas, arvutist mingit poolnaljakat vesterni. Ma arvan, et on poolnaljakas, sest mees naerab päris tihti ja häälekalt. Meist järgmine rida on neljane, selline, kus inimesed peavad istuma näod vastakuti ja keskel on laud. Kolm istet on tühjad, ühe peal magab mees, sokkides jalad laua alt vastasoleva istme peale sirutatud. Minust vasakul üle vahekäigu on pagasiriiulid, kus lebab üks ilmatu suur musta värvi kohver ja selle kõrval väiksem ning hall, mille nimi on cabin-size.

Aeg-ajalt käib vagunisaatja toidukäruga ja küsib, kas on soovi. Siiani soovi olnud ei ole, sõin hommikul kodus tohutu laari tatraputru, teades, et tuleb pikk päev ning hetkel on olek veel täitsa on. Mul on muidu kotis üks õun ja banaan ka. Nii igaks juhuks. Ja natuke vett, samuti igaks juhuks.

Mul on homme Ottawas Artist Talk ja sellepärast ma sinna sõidangi. Koha nimi on Enriched Bread Artists ehk siis rikastatud leiva kunstnikud. Nimi on iseäralik küll, aga põhjus lihtne – üritus toimub endises leivatehases, kus tänasel päeval asuvad kunstnike ateljeed ja töökojad ning vist ka mõni galerii.

Kingstoni peatus. Hulk inimesi läheb maha, kuigi kohta nagu ei olegi – ühel pool rongi laiub mahaniidetud maisipõld, teisel pool suur autoparkla ja selle taga mets. Suur must ja väike hall cabin-size pagasiriiulilt lähevad ka.

OK, Leivatehas. See, et endistesse suurtesse vabrikuhoonetesse seavad ennast sisse igasugu loomingulised tegelased, on suhteliselt levinud praktika. Koht, kus ma Hamiltonis resideerun – Cotton Factory, on näiteks endine villavabrik. Eestis kujutab (või kujutas, ma ei teagi, mis seisud seal praegu valitsevad) endast midagi sarnast Polümeer.

Tuleb vagunisaatja ja pakub välja, et ma võiksin minna kuhugi lahedamasse kohta istuma, sest ruumi on laialt ja eespool päris mitu ning lausa lauaga neljast platsi. Kui ma muidugi selle filmi vaatava mehega koos ei reisi. Ütlen, ei reisi ja kobin meelsasti minema, sest siin on kitsas istuda tõesti.

Mõte hüppab. Rong ka jõnksutab, nii et vahekäiku pidi liikudes on parem kusagilt kinni hoida. Akna tagant mööduvad hallid ja pruunid toonid, vahele mõni silohoidla või selline suur laudadest küün, nagu neid ameerika õudusfilmides ikka vahel näha on. Visuaalselt paistabki Kanada mu profaani pilgule USA-ga suhteliselt sarnane – aga eks ta olegi vist, välja arvatud mõningad erinevused muidugi. Üks Põhja-Ameerika ju kõik.

Talk on jah homme kell 7 õhtul. Paar tundi enne seda on kokku lepitud, et külastan mõningaid ateljeesid ja kohtun kunstnikega. N-ö stuudiovisiidid.

Rong võtab jälle hoogu maha, ilmselt tuleb peatus…

Täna õhtul on veel plaan minna 32. European Union Film Festivali Galale, millele eelneb mulle veel seni mitte teada oleva eesti filmi seanss. Loodetavasti on ikka midagi uut, mitte “Kevade” või “Varastati Vana Toomas”, kuigi ka need on väga head ja kui need telekast tulevad, siis vaatan alati.

Akna taga möödub mingi väike linn või alev. Surnuaed, mingid kuurid… Ja paistab, et rong sõidab aeglaselt sellepärast, et tee läheb ülesmäge. Kuivanud maisipõld…Ottawa võiks varsti juba tulla, kuigi vist läheb veel ikka aega. Paar tundi vähemalt veel ja pole võimatu, et arvuti aku ei vea sinnamaale väljagi. Ottawa – Ottawa…

Kunagi 80ndate alguses oli selline bänd nagu THE OTTAWAN.

Olin siis pubekas ja käisin hoolega Karksi-Nuia vanas puukultuurimajas diskodel ja THE OTTAWAN oli neil üks eranditult üks kõvemaid tegijaid. Kui ikka “Hands Up!” või “D-I-S-C-O” ida-saksa lampvõimudest tulema hakkas, polnud enam mingit pidamist. Suurte raudahjudega kuumaksköetud saal täis ennastunustavalt tantsu vihtuvaid samasuguseid pubekaid nagu ma isegi – halvastiistuvad riided seljas, juuksed tagant randiga ja homsed koolitükid kõik tegemata. Ei huvita!

Paar aastat sealt edasi tegin ise sõbraga diskot ja ei pääsenud ilma Ottawanita meiegi. Kust sa neid uusi lugusid niiväga ikka said. Ja mis seal salata – gruuvid olid sellel bändil ju tegelikult väga head. Huvitav, kas see bänd oli päriselt ka Ottawast või oli see nimi lihtsalt lambist…?

Nüüd läheb tee allamäge ja võrreldes eelnevaga rong lausa tormab. Loodus on trööstitu – luitunud pruun kõrge hein, hall raagus võsa, kohati justagu soolauka moodi veesilmad. Siin küll ei tahaks rongist välja minna…

Esimene asi, mis ma Ottawas pean tegema, on katsuda selgusele saada, kas mind puudutavad distantsid on jalgsi kaetavad või peab kuidagi muudmoodi. Metrood Ottawas ei ole, selle uurisin ma välja. Ja bussiliiklus on tavaliselt esmapilgul raskesti hoomatav, iseäranis enda jaoks uues kohas, kus on niigi raske orienteeruda,

Rong laseb vilet, ei tea, kas keegi on tee peal ees…?

Et siis bussiliiklus on jah võõras kohas raskesti hoomatav ja on suur oht valele poole sõita või kas liiga vara või liiga hilja välja tulla. Või üldse vale bussi peale ronida. Takso on samuti keeruline keiss, vähemalt mulle on. Ma pole siiamaani Uberi kasutamist ära õppinud ja selleks vist on vaja nagunii wifit, mida mul siinse SIM-kaardiga ei ole. Nii et kui vähegi saaks, kablutaks jala.

Tundub, et Ottawa ei tulegi… Äkki olen üldse vale rongi peal….? Mingid metsad muudkui, ja sood… Arvutit on veel 33 protsenti. Peaks veel korra igaks juhuks meile vaatama enne kui tühjaks saab. Samas hakkab õudne uni tulema. Pole ka ime, sest ärkasin täna pool seitse ja ega ma eriti hästi ei maganud ka. Ma ei maga peaaegu kunagi enne mingit sõitu hästi.

Facebookis pole midagi huvitavat ja olulisi e-maile ka ei ole tulnud. Tuiutan niisama. Keegi läheb mööda….Jälle keegi läheb mööda…Ärkan selle peale, et keegi raputab mind õlast. Hey! Ottawa!

Ottawa? Mis ottawa? Aa, Ottawa! Jajah! Muidugi! Heh, näe, ei olnudki vale rong. Eks ma teadsin seda ju nagunii, et ei ole vale rong ja vagunisaatja sõidu algul ju küsis ka, et kas Ottaweasse ja vastasin, et Ottawasse jah.

Ok, ega siis muud kui asjad kokku ja – D-I-S-C-O!

Marko Mäetamm

Marko Mäetamm

Mäetamm Marko on kunstnik. Tema töödes leiab kommentaare nii ta isiklikule elule kõige intiimsemal tasandil kui ka teda puudutavatele-mõjutavatele sündmustele meid ümbritsevas ühiskonnas laiemalt. Hetkel tegutseb Tallinnas ja valmistab ette osalemist mitmetel grupinäitustel väljaspool Eestit. Marko kirjutab ja joonistab Edasile sellest, mis tundub tema arvates oluline ja mis võiks korda minna ka Edasi lugejatele.


Loe artikleid (70)