Tõnu Õnnepalu. Euroopa: väljavaade

Euroopal pole kuju, vormi ega sisu. On ainult suund. See on väärt mõte, mille ma leidsin valmiskujul – ja leidsin kohe, et ahaa! – Rémi Brague’i raamatust “Euroopa, Rooma tee”. Raamat (essee, nagu autor ise seda nimetab) on kirjutatud aastal 1992 ja kannab endas kahtlemata oma ajajärgu alles rikkumata optimismi. Praegu võib seda lugeda juba mingi kibemagusa nostalgiaga. Oli kord Euroopa! Millest sai mõtelda. Mida ei pidanudki kas pooldama või eitama. Euroopa kui mõtte loomulik hingamisruum. See on hetkel minevik, aga miks ka mitte jälle ükskord tulevik. Kuskil, kasvõi Euroopas, kus see siis ka ei oleks.

Ave Taaveti joonistus

Brague’i jaoks on Euroopa eelkõige kultuuriline ja vaimne reaalsus. Muidugi on sellel reaalsusel ka küllaga nii kuju, vormi kui ka sisu, sellel on oma geograafia ja arhitektuur. Aga need pole tähtsad iseenesest, iseenesest ei määra nad kuidagi Euroopa olemust. Küsida, mis on Euroopa, ja hakata sellele siis otsima vastust, ükskõik kas ajaloost, lingvistikast, antropoloogiast, poliitikast või geograafiast, on mõttetu. See – essentsialistlik, ontoloogiline lähenemine – ei vii kuhugi, aga Euroopa on Brague’i mõttes (ja see mõte tundub mulle kergesti assimileeritav) nimelt miski, mis viib, mis on viinud, peaks viima või vähemalt võiks viia. Nagu Brague ausalt tunnistab, ta ei tea, kas Euroopal on tulevikku, aga see teadmatus ei takista meil seda tulevikku unistamast. Mitte et Euroopa oleks unistus. Selle jaoks on ta liigagi reaalne ja lausa raskepärane, tema reaalsus annab ette tuhandeid võimalusi, mis ta olla ei saa, naljalt ei saa või niipea ei saa. Ja ometi pole mingit tähtsust sellel, mis ta on (ja järelikult ka, mis ta pole). Selle uurimine, Euroopa (aga tegelikult ka mistahes Euroopa maa ja rahva) defineerimine millegi olevana viib tingimata rappa.

[Á propos raba. Raba ehk teaduslikumalt öeldes kõrgsoo on üks Eestile iseloomulikke maastikutüüpe. Seoses laudteede arenguga (üks laps olevat defineerinud raba kui kohta, kus on laudtee, ja samasugust lapsikust peegeldas rahvuslik seriaal “Tuulepealne maa”, kus laudtee oli raba iseloomulik osa juba Teise maailmasõja päevil) on rabast saanud populaarne jalutuspaik. Raba on muutunud millekski positiivseks ja esteetiliseks (ja oma värvirikkuses ta ju ongi ilus!), kaotanud õieti tammsaareliku negatiivse kon-notatsiooni (sood-rabad kui miski, mida inimene peab tõrjuma, millega ta peab rinda pistma endale eluruumi rajades, mis välimaalt tulnud Krõõdale mõjuvad hirmutavalt). Rabast võiks saada lausa rahvusmaastik! Raba võiks olla miski, mis väljendab Eesti olemust, essentsi, soovi korral metsikust ja jõudu, ilu ja traditsiooni, nii nagu meie seda praegu näha tahame. Näha ja näidata. Kõik need rahvusobjektid, rahvusmonumendid, rahvuskivid ja -lilled ja -linnud on ju näitamiseks, mis me oleme, mis on see eriline, mis meid eristab kõigist teistest, mis teeb meid – ikkagi, kuidagi! – teistest paremaks.

See rahvusliku essentsi otsimine võib tunduda süütu ja lausa “nunnu”, isegi positiivne (miks mitte hinnata seda, mis on!), aga ta peidab ühte ohtu, mis võib-olla polegi päris väike.

Seda essentsi, seda miski-olemist on kerge omaks võtta, seejärel hakata uskuma kui midagi tegelikku, seejärel kaitsma, piiritlema ja tarastama. Mis ju ka konkreetsete objektide (maastike, looduskohtade, kultuurimälestusmärkide) puhul on täiesti asjakohane, aga vaimses sfääris võib muutuda piduriks. Kui me määratleme ära, mis miski inimlik asi on (Eesti, eestlus, eesti keel jne), me võtame temalt ära suuna. Kui juba on, siis ainus võimalus millekski saada on saada ainult veel rohkem selleks, mis on. Seda protsessi võib geomeetria keeles kirjeldada kui kokkutõmbumist. Objekt muutub küll aina kõvemaks, kindlamaks, kontsentreeritumaks, aga seejuures aina pisemaks. Kuni nähtamatuks.

Huvitavam kui olemustena tundub asju vaadata saamistena. Kuidas rabast on saanud raba, kuidas rabast on saanud kord negatiivne, kord positiivne nähtus inimeste jaoks. Mis on teiste “rabad”? Sest kindlasti on kõigil rahvastel ju mingisugused rabad, kindlasti me oleme omagi arusaamise rabast osalt kuskilt saanud, seda omakorda pööranud ja keeranud, millekski teinud ja võib-olla edasigi andnud. Inglaste rabad näiteks on kindlasti nõmmed, moors, mis pole muidugi nõmmed ja oma kohatises märguses ja turbasuses isegi on pigem rabad, aga mägisuses ja kivisuses jälle üldse ei ole. Neil “nõmmedel”, õudsetel ja tühjadel, leiavad, iseäranis romantilises ja õuduskirjanduses, aset dramaatilised, traagilised, üleloomulikud või ka näivalt üleloomulikud sündmused (Baskerville’ide koera ilmumine). Tänapäeval on needki õudsed pärandmaastikud, kunagised viletsuse, haiguste, tinakaevanduste ja sunnitööliste paigad, saanud populaarseteks matkapaikadeks, osaks Inglismaa metsikust loodusest oma matkaradade, trükitud teejuhtide ja uusfolklooriga.]

See, et Euroopal pole kindlat, vaieldamatut, etteantud sisu ega kuju ei ajas ega ruumis, ei tähenda, et talle seda vajadusel ei võiks anda.

Foto: Liz Gross, Flickr, CC

Rääkides näiteks Euroopast kui Euroopa Liidust, poliitilisest suurusest, millel on kindel hulk liikmesriike, kindlad piirid, kindlad daatumid ajas jne. Või kui on miskipärast vaja loodusgeograafias käsitleda Euroopat muust Euraasiast eraldi, siis käib piki Uurali mägesid tõmmatud kriips idapiirina küll. Igaüks teab, et see on meelevaldne. Niipea kui aga hakatakse otsima Euroopale mingit absoluutset määratlust, piiritlema teda tõsimeeli kui mingit ajaloolis-poliitilis-kultuurilis-geograafilist üksust, kisub asi kahtlaseks. Või vähemalt sektantlikuks. Niipea kui tahta aluseks võtta kasvõi üksainus ajaline ja üksainus ruumiline kriteerium, jääb midagi ilmselgelt kas puudu või üle.

Näiteks Euroopa on kahtlemata kristlik maailmajagu. Samas ei kuulu kristluse enda häll kohe mitte kuidagi Euroopasse ja teiselt poolt on kristlus (osalt tänu eurooplastele) levinud kaugele üle kuitahes suure Euroopa piiride. Lisaks leiduvad Euroopa enda rüpes mõned ebamugavad islamisaarekesed. Võib ju näida, et Euroopa ajaloolis-geograafilisel (ja vaimselgi) piiritlemisel võiks palju abi olla vanast Rooma impeeriumist, eriti kui selle jätkuks lugeda Lääne katoolset ehk rooma (või ladina) kirikut? Aga Rooma keisririigi raskuskese oli Vahemerel ning Galliast ja Britanniast tähtsamadki provintsid jäid Põhja-Aafrikasse, Lähis-Itta, nüüdse Türgi aladele. Ja ladina kiriku ala, isegi kui selle hereetilised järglased protestandid kaasa haarata, ei kata ju praegust Euroopa Liitugi, mis on endasse hõlmanud ka mõned „bütsantslikud“ elemendid (Kreeka, Bulgaaria). Noh, samas on see rooma-ladina definitsioon vist üks mugavamaid ja vaikimisi kasutusel Eestiski, kus armastatakse rääkida Euroopa ajaloolisest piirist Narva jõel. Ja roomlikkusest (romanité) kui Euroopale ainuomasest kvaliteedist räägib oma essees ka Rémi Brague. Aga ettevaatust! Ta ei räägi sellest mingil juhul kui millestki essentsiaalsest. Euroopa on muidugi kunagise Rooma riigi üks pärijaid, aga neid pärijaid, ja legitiimsemaidki, on veel teisi. Ja eurooplastel on hulk esivanemaid, kes pole iial olnud roomlased.

Euroopa roomlikkusest rääkides ei pea Brague silmas mitte Roomat kui kunagist poliitilis-kultuurilist suurust ja selle pärandit, vaid roomlaste teatud erilist hoiakut, mida ta nimetab teadlikuks kultuuriliseks sekundaarsuseks. Roomlased teadsid, et nende kultuur, nende vaimupagas tuleb rahvalt, kes nad ise ei ole, kreeklastelt, et nad on vaid selle kultuuri edasikandjad. Aga mitte passiivsed. Rooma on justkui akvedukt, uhke insenerirajatis, mille tähtis kvaliteet on paras kalle, mis peab tagama vee voolamise. Seal kuskil üleval on lätted, tõeline kultuur (helleenlik pärand), allavoolu aga jäävad barbarid, kelleni ka seda pärandit kanda tuleb.

Kultuurilises mõttes ei viinud roomlased „rahvasteni“ mitte iseennast (nad teadsid, et kultuurisuhtes on nemadki barbarid), vaid iseenda eeskuju, tõelist, see tähendab, kreeka kultuuri. See ongi see, mida võib nimetada Euroopale ainuomaseks suunaksvõõraste lätete juurest (kristliku Euroopa jaoks on need juba kahed lätted: kreeka ja heebrea, Ateena ja Jeruusalemm) nende juurde, kes seda kultuuri veel ei tunne. See ongi Euroopa misjon ja missioon (veel üks sõna, mis eesti keeles kahetsusväärselt on kahestunud). Euroopa ongi see missioon.

Kultuur nimelt, nagu Brague emotsionaalselt rõhutab, ei ole miski, mis kellelgi (olgu inimesel, maal või kontinendil) on, mida keegi võib enda omaks kuulutada (ja selle omandiga siis kiidelda), vaid kultuur on taotlus, püüdlus, kultiveerimine.

Siinjuures tuleb kahetseda seda vene keelest eesti keelde üle võetud kommet tarvitada omadussõna „kultuurne“. Prantsuse (ja ka inglise) keeles on taoline tuletis võimatu, culturel ja cultural tähendavad ‘kultuurilist’, ‘kultuurialast’. Parem oleks ka eesti keeles eelistada verbituletist ‘kultiveeritud’, mille maakeelne üsna täpne vaste on ju õieti “haritud”. Tegusõna rõhutab paremini jõupingutust, mida nii maa kui enda harimiseks pidevalt teha tuleb.

Klassikuid tuleb aina uuesti lugeda, uurida, tõlkida ja tõlgendada. Klassikud, olgu kreeka, heebrea (piibellikud) või ladina või ka hilisemad rahvuslikud klassikud, ei kuulu automaatselt kellelegi, kellelgi pole neile sünnipärast õigust. Kreeka filosoofid kuuluvad Euroopa või Lääne inimestele sama palju või vähe, kui nad kuuluvad hiinlastele, jaapanlastele, aafriklastele. Nad ei kuulu kellelegi, sest igaüks võib neid õppida, neilt õppida, neid ja neist edasi mõelda.

Ja tõepoolest on sama lugu rahvusklassikaga. Tammsaare on nende oma, kes teda loevad, kes teda edasi mõtestavad, keda ta huvitab. See, kui me juhuslikult oskame sama keelt, milles Tammsaare kirjutas (kui ikka oskame – isegi nii uut, aga ometi juba vana keelt, nagu on Tammsaare oma, peab tänapäeva eestlane juba natuke õppima, selle mõistmiseks väikese pingutuse tegema), ei tee meid veel automaatselt tema omanikuks. Ja et me elame juhuslikult Euroopas, kuulume mingi pärusõiguse alusel mõnda tema kultuuri, ei tee meist veel Aristotelese või Cicero või Einsteini seaduslikku pärijat, rääkimata mõnest Vana Testamendi prohvetist või isegi apostlist, kellel Euroopaga oma eluajal mingit pistmist olla ei pruukinud.

Brague astub niisiis vastu maadvõtvale kultuuripärandi ja üldse mineviku musealiseerimisele.

Kui meie suhe pärandisse muutub lihtsalt “väärtuste” säilitamiseks nende imetlemise ja nende üle uhkuse tundmise otstarbel, muutub see pärand lihtsalt üheks (ei tea, miks) kalliks peetud ja kahtlemata “ilusaks” kolaks vanas majas. Muuseumieksponaate ei saa puutuda ja musealiseeritud tekste pole enam vaja – vaata et ei tohigi! – lugeda, uurida, kritiseerida (st eritleda). Aitab, kui loeme silti, ahah, see on see, meie suur ja kallis kultuur… Ja võime oma igapäise eluga häirimatult edasi minna. Nagu öeldud, see, mis kehtib Euroopa kohta, kehtib samavõrd iga rahvusliku kultuuri kohta (rahvuslik kultuur kui selline on ka üks euroopalikke, Brague’i mõttes siis “roomlikke” leiutisi).

Nii võib Eesti põhiseaduse preambulit tõlgendada ka väga kultuurivaenulikul, barbaarsel moel. Kui (rahvus)kultuurist tehakse mingi olemus, entiteet, essents ja asi, mida saab piiritleda, määratleda, säilitada ja kaitsta, muutume me iseenda kultuuri suhtes barbariteks, kes imetlevad klaaskappi pandud ja kenasti välja valgustatud võõrast minevikupärandit. Sest minevikupärand iseenesest on alati võõras, ta ei ole mitte meie loodud, vaid nende, kes olid enne. Võimalik, et see pealtnäha süütu ja koguni kultuurisõbralik preambul juba vaikselt meid barbariseeribki, kui mõelda sellele, et kõik kolm suurt kultuurirajatist, mis Vabariik oma uue eksistentsi ajal on ehitada jõudnud, on muuseumid.

Seda musealiseerimise, monumentaliseerimise hõngu on ka riigi juubeli puhul rahastatavates riiklikes kultuuriprojektides, seda enam, mida suurejoonelisemalt nad püüavad tabada midagi „rahvuskultuurile olemuslikku“, nagu “Tõest ja õigusest” pompöösse ajaloolise filmi väntamine, mis paistab igati rõhutavat just nimelt Tammsaare romaani ajaloolisust, museaalsust (kogu see võlts “autentsus” kostüümides, miljöös!). Jääb mulje, et kui film kord valmis, on see midagi palju ehtsamat, kui romaan ise iial olla saab, nii et selle võib siis rahulikult riiulisse ära panna kui veel ühe väärt rahvusliku muistise. Museaalide üle on meil võim. Nad on meist väiksemad.

Nii nagu (ükski) kultuur ei kuulu automaatselt kellelegi, nii ei kuulu ka Euroopa, nagu Brague seda mõistab, automaatselt mitte kellelegi. Keegi ei ole iseendast rohkem või vähem eurooplane. Kus või kellena sa sünnid, ei tähenda midagi selle kõrval, mis sa endast (või pigem endaga) teed, kuhu sa omadega välja jõuad, ja nimelt välja, mis on eesti keeles suurepärane väljend, iseloomustamaks vaimselt „kuhugi“ jõudmist. Seda „kuskit“ nimelt ei ole. On ainult välja, mida rohkem välja, seda kaugemale ja laiemale ja sügavamale ja kõrgemale näed – võib-olla. Võib-olla on väljas hoopis pime. Võib-olla sa hukud seal… Kindel pole miski.

Aga kas siis Euroopa polegi kuskil?

Kas kohal, toposel ja topograafial pole mingit tähtsust? On, ikka on. Vaimne pärand ei ole ju ainult kirja pandud tekstides, ta on ka materiaalses kultuuris, ehitistes (akveduktides!), kirikutes, linnades, maastikes, mis ka on ühe elamise kultuuri produkt. Needki on tähtsad. Aga needki on omamoodi tekstid, mida peab lugema, et neist aru saada. On veel niisugune asi, et Euroopa kuju paistab igalt poolt isesugune. Kuju või pigem kujutlus, pigem see suund, mille mõte võtab, sõltuvalt sellest, kus kohas sa Euroopast mõtled, kas näiteks Moskvas, vaadates juba Euroopa poole, või siis mingisuguse Kartaago mingisugustel varemetel, taas vaadates, kuigi just nagu Euroopa muististelt, Euroopa poole, või siis minugipärast Pariisist – ikka tegelikult vaadates Euroopa poole! Sest ega siis Euroopa ole ju ka Pariisis! Rääkimata sellest geograafilisest punktist, kus ma neid ridu kirjutan ja mis asub saarel,Euroopa rannikust läänes, Suurbritannias, Windsori lähistel, kust ju ka nii loomulik on vaadata Euroopa poole – justkui tagasi läbikäidud teele. (Selle erilise Euroopa topose, Inglismaa juurde tahan veel lõpuks tagasi pöörduda, sest ta tundub väga tähendusrikas, eriti tänases, brexiteerlikus kontekstis.)

Geograafiliselt on asi ju õieti nii, et Euroopa on kahemõõtmeline nähtus. Tal on ainult üks kindel topograafiline piirjoon: ookeani ja mere rand. Euroopa on miski, mis ruumis ulatub vähemalt Veneetsiast kuni Nordkapini. Joon. Väga käänuline ja väga pikk. Kõige pikem maailmajagu, mis siis, et vaid suure Aasia kontinendi pisike poolsaar!

Euroopa on vaade merele. Välja-vaade.

Vene Peeter mõistis seda hästi, kui tahtis ka oma akent, millel rinnutada ja välja vaadata, vaadata mujale, vaadata Euroopas, mitte Euroopasse, nagu tavaliselt selle Peetri akna kohta arvatakse. Euroopa on merele avatud fassaad paljude akende ja rõdudega. Mis jääb selja taha, tagahoovi, ja see, kui suur või sügav see tagahoov on, pole kuigi tähtis. Peaasi et ta on enam-vähem rahulik, et sealt liiga suuri üllatusi ei tule, et kära ja tüli ei segaks väljavaadet. See on ainus, mis Euroopat seal, Aasia pool huvitab.

Minu arvates teeb Eesti valesti, kui üritab olla (kui enam üritabki) justkui mingi Euroopa vahendaja ida poole. Minu teada pole Euroopa kunagi soovinud endale selliseid vahendajaid. Ta suhtleb Idaga otse, üle mere. Sest huvitaval kombel jäävad kõik võõrad maad, kõik võõras ja huvitav, Euroopast üle mere. Kui Benjamin Disraeli pärast Preisimaa võitu Königgrätzi (Sadová) lahingus ja Schleswig-Holsteini annekteerimist Briti parlamendile teatas, et Suurbritannia on pigem Aasia kui Euroopa suurvõim, siis väljendas ta nimelt seda igavest soovimatust, vastikust tegeleda ida-asjadega, saksa asjadega kontinendil. Palju kindlam ja perspektiivikam on vaadata merele. (See merele vaatamine ei pruugi olla sugugi passiivne, see võib olla kohene valmisolek teele minna, minek teele, läinute tagasiootamine jne.) Tegelikult on Venemaagi Euroopale justkui ülemeremaa ja läbi ajaloo on sakslaste idakaubandus käinud tõesti merd mööda, Ida- ehk Läänemerd, mis on muuseas üks põhjusi, miks Eestigi on osa sellest suurejoonelisest Euroopa merefassaadist, omaette saatusega aken või rõdu või loož. See – merepoolne aken – on ainus, kust Eestiski on võimalik välja vaadata, ükskõik kuhu, muuseas ka Idamaade poole. Isegi Venemaa poole. Dostojevski on läänerõdult vaadates põnev, idapoolsest laskeavast piiludes kergelt iiveldamaajav.

Kahtlemata kaldun ma tegelikult ka selle merefassaadi-kujundiga juba kergelt essentsialismi, hakkan kirjeldama midagi, mida Euroopa on. Ja mida ta pole mitte.

Kuid essentsialismi, ja niisiis paraku väga suurde vaieldavusse, jõuab mõneti välja ka Rémi Brague oma essees. Ta nimelt jõuab ikkagi kohani, millenigi, kus see “roomlik” hoiak, see oma kultuurilise sekundaarsuse terav tunnetamine ja selle ületamise pidevast pingutusest sündiv tsivilisatsioon (või kultuur), mida võib kutsuda Euroopaks, kõige rohkem kohal onKust seda (mõneti vastuollu minnes Brague’i enda paatosega) kõige selgemal kujul leida võib. See koht on rooma kirik. Katoliiklus. Veel täpsemalt: Jeesus Kristus, nii nagu ta on ihulikul kujul kohal igapäevases missaohvris. Kui inimene ja kui Jumal. See on huvitav. See on tõepoolest väga huvitav, kuigi see veini ja leiva tõelise  transsubstantsiatsiooni müstika võib mittekatoliiklasele kuidagi kergelt maagia ja nõiduse järele lõhnata või vähemalt olla midagi sellist, mida peab uskuma, et sellest aru saada, ja et seda uskuda – selleks peab seda uskuma! Ikkagi see on huvitav ja tegelikult isegi miski, mis Rémi Brague’i mulle mõtlejana veelgi sümpaatsemaks teeb: ta tunnistab avalikult ja varjamata oma vaatepunkti, oma topost, oma väljavaadet ja looži. See loož on mulle võõras ja ma koguni leian, et võib-olla veidi kitsas, eriti kui sellest vaadates hakata midagi väitma Euroopa ja tema kultuuri kohta üldse, ja veel enam, kui hakata väitma midagi poliitilist (aga iga väide Euroopa kohta üldse on poliitiline). Poliitiline katoliiklus, erinevalt puhtvaimsest, kui nii võib öelda (kloosterlikust, pastoraalsest, literatuursest katoliiklusest), on järjest ja järjest silma paistnud erakordselt lühinägeliku ja tihti lausa vägivaldse reaktsioonilisuse poolest. Aga tant pis. Kui Brague ongi ses kitsalt poliitilises mõttes reaktsionäär, on ta avalik ja avameelne reaktsionäär, reaktsionäär vaatega merele, Euroopa oma. Temaga on võimalik diskuteerida (kui ehk see väike katoliiklik-fanaatiline pimetähn kõrvale jätta). Ja tema mõtted on huvitavad. Valdavas osas ka vägagi nõusoldavad. Pealegi: ta teeb avalikuks ka selle asja, et kuigi Euroopa pole kuskil ega kuulu kellelegi, siis meie oleme Euroopast rääkides alati kuskil ja kuulume kuhugi.

Euroopast rääkimisel on alati suund ja see suund oleneb meie asukohast.

Tema on seal, katoliiklik prantsuse ajaloolane, medievist, vanade keelte hea tundja, oma Pariisi kirjutustoas. Mina olen siin, enam-vähem protestantlik tühine eesti kirjanik, kes vanu keeli tunneb vähe ja halvasti (ning ligipääsuks kultuuri allikatele peab kasutama vulgaarsete keelte, prantsuse, inglise vahendust), vaatamas välja ühe Inglise viktoriaanliku ajastu lossikese aknast, Inglismaa puudele ja taevale. Meie vaatesuunad on erinevad, meie Euroopad on erinevad vaatekohad, aga ometi – me mõlemad vaatame välja ja kuigi vana ajaloolane minust muidugi ei tea ega saagi teada, võin mina ometi tunda, et me asume samas majas, majas vaatega merele. Mis siis, et füüsilises mõttes jääb meri praegu koguni meie vaatekohtade vahele.

See ongi see, millest lõpuks veel paar sõna öelda tahtsin, see eriline, inglise vaatekoht.

Eks ole, Euroopa tähendab siin, Briti saartel, tihti kontinenti, midagi mujalolevat, mida vana Disraeli kombel koguni tahetakse endast ikka ja jälle veelgi kaugemale lükata, lausa lõpmatusse, aga millest kunagi lahti ei saada ja milleksparadoksaalselt seda enam saadakse, mida enam teda eemale tõugatakse. Muidugi on Inglismaa Euroopa. Veelgi enam: mingil veidral moel on ta lausa Euroopa kontsentraat. Just sellesama pärast, et Euroopa on siin alati korraga nii koht kui suund, nii tõmme kui tõuge, ühesõnaga, alati pigem saamise pinge kui olemise museaalne rahu. Kuigi ka seda museaalset rahu leiab siit vist rohkem kui üldse kusagilt Euroopast. Iseäranis leiab seda, mulle tundub, inglise kirikust. Mis siis, et The Church of England, anglikaani kirik, tundub küll millegi lausa silmapaistvalt silmapaistmatuna – ja see tunne võib olla ka petlik.

Brague peab kõige euroopalikumaks, ehk tema mõistes “roomlikumaks”, katoliiklikku, ladina kiriku teed. Mis on igati austust vääriv tee. Ma usun, et ühel tõsisel saksa protestantlikul ajaloolasel ei oleks raske kirjutada vähemalt sama veenvat esseed, kust selguks, et Euroopa tee on, ja on lausa juba Rooma ajast saadik olnud, tunnetuslikult pigem protestantlik… Ja juhul kui tõde peaks asuma nende kahe tee vahel, oleks ta loomulikult hoiul – ei kusagil mujal kui Inglismaa Kirikus! Ja miks mitte? Ei high ega low, vaid pigem broad, ei paavstlikult kosmopoliitiline ega luterlikult rahvuslik, vaid kuidagi, lihtsalt… inimlik. Nojah, aga see oleks jälle mingisugune essentsialism, vana hea anglofiilia, mille võlu kütkesse kerge on langeda, eriti viibides selles loožis siin, vaadates siit Euroopat.

Lõpuks, tähtis ei ole mitte see, mida üks inimene, üks rahvas, üks kultuur iseendas on, vaid mida ta teeb, mida tal teistele anda on. Kultuur ei ole olemas iseenda jaoks, kuigi nii võib vahel näida, ükski riik ega rahvas ei ole olemas iseenda jaoks. Rääkimata Euroopast. Olla olemas iseenda jaoks tähendab teiste jaoks mitte olemas olla. See tähendab, tout court, üldse mitte olemas olla. Olla olemas tähendab olla kellegi jaoks. Kellegi jaoks, kes pole sina. Kui Euroopa on olemas, siis ainult nende jaoks, kes ta ei ole, kellele ta ei kuulu. See on paradoks, mida pole kerge seedida ja mida lõpuni seedida ehk polegi võimalik. Aga rahuliku vanaduspõlve järele, vanaduspõlve järele omaette korteris, mida Euroopa paljude arvates juba vääriks, ta vist küll ei lõhna.

Artikkel on ilmunud esmakordselt ajakirjas Vikerkaar, november 2017

Tõnu Õnnepalu

Tõnu Õnnepalu

Tõnu Õnnepalu on eesti proosakirjanik, luuletaja ja tõlkija.


Loe artikleid (1)