Raivo Vare: olukorrast maailmas. Euroopa & Aasia

Foto: NASA Goddard Space Flight Center Follow, Flickr, CC

Muutused on toimumas kõikjal meie ümber. Ja nende tempo üha kiireneb. Meeldigu see kellelegi või mitte, aga peatada neid ei saa. Võtaks siin ette neli maailma regiooni. Ameerika ja Aafrika jätaks teiseks korraks.  Alustame lähemalt – Euroopast ja Aasiast.

Euroopa

  • Euroopa on teelahkmel ja üha enam kaldumas mitmekiiruselisuse poole.

Lisaks veel autonomiseerumise trendi tugevnemine, mis vaatamata Kataloonia tagasilöögile ja arvestades ka igati legitiimsete Lombardia ja Veneto referendumite kogemusi on nihutamas vähemalt osades kohtades raskuskeset rahvusriikide kesksest senisest Euroopa Liidu aluspõhimõttest väljuvale majanduslikult ja osaliselt või täielikulmalt administratiivselt autonoomsete piirkondade arengu teele.

Kuidas sellega tegelikult edasi toimida – seda vastust EL veel päriselt ei tea.

Samas tugevnevad ka vastupidised suundumused. Kuigi loodetakse uut hingamist eurointegratsioonile värskeid ideid pilduvalt president Emmanuel Macronilt ja tema koostööst oma viimast kantsleriaega alustanud Angela Merkeliga, mis peaks optimistide arvates oluliselt tugevdama traditsioonilist eurointegratsiooni ja -koostöö selgroogu – Prantsuse-Saksa, tänapäeval küll pigem vastupidi Saksa-Prantsuse – telge, siis on sellele vastu toimimas mitmed teised trendid seoses immigratsiooni-, maksu- ja sotsiaalpoliitikaga, kus erinevate Euroliidu riikide huvid ja soovid on palju eripalgelisemad. Ainult ühes valdkonnas – kaitsekoostöös – tunduvad huvid enam kooskõlas olevad, mille tunnistuseks on äsja 23 liikmesriigi poolt allkirjastatud koostöölepe nn. PESCO kohta. Kuigi algne idee on Brüsselis olnud mitte kaitsevõimekuse tugevdamine meiesuguseid enimhuvitaval idasuunal, vaid pigem EL-i välispoliitika muidu pehmevõitu keha füüsilise võimekusega toestamine kriisidest puretud ja eskalatsiooni tõotavates lõunasuunalistes Lähis-Ida ja eriti Aafrika piirkondades, mis pealegi on kasvava immigratsioonisurve allikateks.

  • Teine valupunkt on EL-i jaoks Brexit.

Jättes kõrvale vastavasisulise terava diskussiooni üksikasjad ja üksjagu murettekitavad majanduslikud ja muud argumendid, peatuksin oma äsjaseid Londoni-muljeid kõrgeprofiililiselt ürituselt kokku võttes vaid paaril momendil.

Kuigi meedias on palju juttu võimalusest Brexit tagasi pöörata, siis tegelikkuses on see võimalik vaid valitsusevahetuse, st. erakorraliste valimiste või uue referendumi kaudu.

Kusjuures sedagi antibrexeteeride analüüsi kohaselt tegelikult juriidiliselt vaid enne märtsi 2019 tehtava otsusega. Seda peetakse vähetõenäoliseks. Kuigi isegi väljapaistvate konservatiivide, teistest rääkimata, üldine emotsioon on praegu selline, et Theresa May kabinett ei suuda seda protsessi korralikult ära manageerida. Praegust valitsuse asjaajamist iseloomustasid mitmed insaiderid sama sõnaga: „disasterous“.

„Head“ Brexitit ei paista Briti poolel lootvat praegu keegi. Samas vannuvad britid jätkuvalt, et kaitsekoostöös see kuidagi ei kajastu. See ju meile tähtsam, kas pole? Aga teiselt poolt tähendaks Brexiti tagasipööramine ju leiboristide valitsust Jeremy Corbiniga eesotsas, kelle hommikukohvi lemmiklektüür olevat jätkuvalt kommunistide häälekandja The Morning Star ja kes on kogu oma poliitilise karjääri rajanud nn. rahuvõitlusele ja NATO eitamisele… Kas see meeldiks meile rohkem?

Brexitiga seoses ei saa mööda veel kahest momendist.

  1. Nicola Sturgeon, Šoti peaminister, ütles selge sõnaga välja, et Brexit tähendab automaatselt uut iseseisvusreferendumit.

Seega ka tõenäolist Šotimaa eraldumist ning nende poolt taas EL-i sisseastumiseprotseduuri käivitamist, mida nad loodavad kiiresti lõpule viia, sest tuleb ju korrata vaid seda seisu mis praegu kehtibki… Lisaks vaadatakse üle tuumavaba staatuse saavutamise eesmärgil seniste militaartaristu- ja jõudude paiknemisega seotud asjaolud ja tingimused. Aga just seal asub Briti militaarvõimekuse, sealhulgas rahvusliku uhkuse – sõjalaevastiku – ning ka tuumavõimekuse süda…

2. Lisaks, EL-i raha teema.

Ühtepidi peetakse võimalikuks et Suurbritannia maksab midagi edasi nii võimaliku üleminekuperioodi kui ka selle järgse uue koostöömudeli tõttu. Nii maksvat täna Norra, mille mudelit Londonis arutatakse eeskujuna, liikmelisuse tõttu Euroopa Majanduspiirkonnas per capita enam kui hetkel ELi täisliikmest Suurbritannia… Brexit tähendab sõltumata seniste kohustuste rahastamise jätkamise suurest tõenäosusest siiski 10-12-miljardilist auku Euroliidu eelarves järgmises eelarveperspektiivis.

Lisaks tulevad juurde uued kuluartiklid, näiteks seoses kaitsekoostööga. Kogu poliitilist olukorda arvestades eelarve märgatavat kasvatamist üldiselt ei loodeta. Pigem võib Brüsseli tippude jutust välja lugeda, et kärpida tuleb nii põllumajandustoetusi, kui ka taristuinvesteeringuid. Kui esimeste puhul on peamiseks mureks prantsuse jt. traditsiooniliselt tugev põllumajanduslobby, siis teiste puhul näikse aluseks võetav olevat printsiip, et kõik lauale jõudnud projektid vaadatakse kriitiliselt üle, vähemolulised lükatakse tagasi ja ökonomiseeritakse olulisemaid. Juba käivitatud projektid üritatakse viia lõpuni, kuid ei välistata ka nende ökonomiseerimist. Samuti loodetakse rohkem kaasata erainvesteeringuid, mis aga eeldab nii olemasolevate reeglite täiustamist kui ka põhjalikumat turukõlbulikkuse analüüsi integreerimist projektide hindamisse ja korraldusse.

Muidugi, kui vastusurve osutub suureks, siis ilmselt üritatakse leida lisatulusid. Riikide sissemaksete kasvatamist peetakse võimalikuks vaid väga väikeses mahus, kui üldse. Iseasi, kui lisanduvad uued doonorid, nagu Eesti

Pigem loodetakse rahapuudusele viidates siiski sisse seada mõni universaalne üleeuroopaline maks.

Pluss edasi minnakse pangandusliiduga. Samuti on üha tugevamalt kõlamas ühise rahandusministri institutsiooni loomise kõmin. Uusi pingeid liikmesriikidega tõotab tuua aga planeeritav abirahade sidumine solidaarsuskohustuste ja ühiste printsiipide järgimisega konkreetsete liikmesriikide poolt. Mida iganes see ka ei tähendaks. Ilmselt üks neist teemadest oleks juba laual olev konfliktne immigrantide riikidesse laialipaigutamise teema.

Arvestades eelnevat ja ka nüüd juba Riigikontrolöri poolt ametlikustatud eelarvemuresid tulevasel 7-aastakul, mis annavad selge sõnumi eurorahade järsust vähenemisest, eriti investeeringuteks, siis oleks meil Eestis küll tagumine aeg põhjalikuks revisjoniks neis küsimustes, valmisolekut sisulisteks muudatusteks ning soovi asuda vahendite ratsionaalsemaks kasutamiseks ja reservide kasvatamiseks juba nüüd, ära ootamata aega, kui pauk kätte jõuab.

Kui püüda kokku võtta meie olukord, siis Brexit ja uus majanduspoliitiline keskkond igal juhul vähendavad meie eurorahade summasid ja mitte vähe. Samas, Brexiti ärajäämine ei pruugi selles osas samuti liialt suurt leevendust tuua, küll aga teha julgeolekupoliitilise olukorra teatud tingimustel isegi keerukamaks.

Aasia

Selle maailmajao tõusev tähtsus on väljaspool kahtlust. Siin puudutaks kahte küsimust.

  • Esiteks, Suures Lähis-Idas on alanud uus etapp. Süüria kodusõda hakkab läbi saama.

Täna töötatakse lõpetamise mudeli kallal, mis tundub liikuvat, eriti pärast Vene-Türgi-Iraani ühisjõupingutusi ja USA viimase aja tegevust, föderaalse riigi mudeli suunas konfessionaalsete ja rahvusrühmade kvootide mehhanismi kasutades. President Assad on ikkagi platsil, kuigi ei välistata tema personaalset taandumist. Ja kõik suursponsorid, ning mingi osa opositsioonistki on sellega arvestanud. ISIS küll paneb veel vastu piirkonniti, kuid on kaotanud oma tähtsamad tugipunktid ning asunud transformeeruma tavapärasemaks terrorivõrgustikupõhiseks rahvusvaheliseks organisatsiooniks, otsides samal ajal ka uusi territooriume oma tegevuseks üle ilma.

  • Väljatöötamisel on ka uus tasakaalumudel seoses kurdi küsimusega.

Massoud Barzani valearvestus iseseisvusreferendumi korraldamisega, mida ta lootis kasutada oma isikuvõimu toetuseks olukorras, kus tema volitused olid juba tükk aega tagasi lõppenud ning samuti läbirääkimiste positsiooni tugevdamiseks Bagdadi keskvõimu ja teiste piirkonna suurmängijatega viis hoopis selleni, et USA ei aidanud, kuigi kurdid on Lääne koalitsiooni peamine löögijõud sõjas ISISega. Bagdad aga võttis jõuga tagasi kurdide käes pikka aega olnud vaieldava kuuluvusega maailma ühe naftarikkama (5-6% teadaolevatest naftavarudest) Kirkuki provintsi, kust pärit toodang oli kurdide rahastuse peaallikas.

Iraan viis oma väed piirile Kurdistaniga ja toetas ka keskvalitsuse jõudude koosseisus tegutsevaid šiia-relvaüksusi. Lisaks käis Iraani Revolutsioonilise Kaardiväe prominentne asejuht läbirääkimistel kurdidega, mille sisu on teadmata, kuid mille järel osade kurdide võitlussoov märgatavalt vähenes…Türgi, kes kardab oma kurdi probleemi pärast kõige enam, läks täiesti pöördesse, kuigi seni olid just Türgiga Barzanil head suhted.

President Erdogan teatas oma kommandode saatmisest alale, piiri äärde suurte sõjajõudude paigutamisest, Bagdadi keskvalitsuse piirivalve ja tolliametnike lubamisest piiripunktidesse, kus seni toimetasid kurdide ametnikud ning mis peamine – edaspidi kogu kurdi aladelt pärit ja läbi Türgi liikuva nafta pealt saadavate tulude saatmist mitte enam Erbili vaid Bagdadi. Viimane aga on koos Kirkuki kaotusega kirstunael Barzani administratsiooni võimekusele finantseerida oma kulutusi ja eriti veel oma relvajõudusid Pešmergat. Viimase väljaõpe ja relvastus ning osa palgastki tuli ameeriklastelt (väljaõppe osas ka Iisraelilt), suurem rahastus aga naftast.

Ja lisaks kõigele läksid Barzanide klanni juhitavate jõududega konkureeriva Talabani klanni juhitud poliitilised jõud ilmselgelt Bagdadi keskvalitsusega mingile kokkuleppele ja väidetavasti just nemad andsidki Kirkuki praktiliselt ilma lahinguta ära…

Ilmselt on taas puhkemas kurdide omavaheline sisepoliitiline võitlus, mida seni suudeti ohjata.

See aga nõrgestab veelgi kogu kurdi iseseisvuse ideest rääkimata isegi autonoomia vahepeal suurte ohvrite hinnaga saavutatud taset. Seepeale taandus Massoud Barzani lõpuks ametist jättes omakeedetud suppi helpima oma keskvalitsuse suhtes leplikuma peaministrist poja ja tollele oponeeriva mõjuvõimsa julgeolekunõukogu juhist vennapoja. Samuti püüdis ta rääkida läbi Türgiga vanaviisi piirikontrolli ja naftaraha jaotamise üle (ebaõnnestunult) ning keskvalitsusega autonoomia säilitamise ning iseseisvumise edasilükkamise üle…

Sisuliselt tähendab see, nagu Katalooniaski, protsessile tagasikäigu andmist. Iseasi, milleni see viib. Igal juhul esialgu tundub, et Kurdistani autonoomia tegeliku ja sisulise vähenemiseni.

  • Enim aga on viimasel ajal kutsunud esile poliitilist lainetust Saudi-Araabias toimuv.

Teadupärast lasi äsjaloodud Korruptsiooniga Võitlemise Komitee etteotsa saanud kroonprints Mohammed bin Salman, kes seni on silma paistnud oma moderniseerimise ja reformide mõnikord üpris lennukate lubaduste, täiemastaabilise verise sõja käivitamisega Jeemenis huthide vastu ning Pärsia lahe ja mõnede teiste araabia riikide ühise obstruktsiooni korraldamisega oma naabri Qatari vastu, viivitamatult arreteerida sadu inimesi süüdistatuna korruptsioonis (ja seda riigis kus see on traditsiooniline elamise ja juhtimise viis!?).

Arreteeritud on 4 istuvat ja tosinkond endist ministrit, suurel hulgal muid kõrgemaid ametnikke ja äriinimesi, sealhulgas saudi rahvusvaheliselt enimtuntud suurärimees Al-Waleed bin Talal bin Abdulaziz al Saud, lisaks veel kümnekonnale kuninglikku verd printsile, mis tõeliselt pretsedenditu, kes kõik on paigutatud aresti luksuslikku hotelli ning kelle varad on kontrolli alla võetud müstilise 800 miljardi dollari suuruse summana…

Samal ajal andis Er-Rijadis visiidil olnud Liibanoni peaminister Saad Hariri dramaatilises teleesinemises teada, et astub tagasi, kuna tema elu on vandenõu tõttu ohus kodumaal. Samas on teada miljardäridest Hariride perekonna äriliselt tihedad sõltuvuslikud suhted saudidega…. Ning samal ajal tulistas saudide Patriot patarei alla ballistilise raketi, mis oli tabamas Er-Rijadi lennuvälja. Tolle olevat välja lasknud Jeemeni huthid, aga saanud selle Iraani käest ütles kroonprints, süüdistades Iraani agressioonis, ka Liibanonis, kus hirmunud Hariri viitas Iraani toetatud mõjuvõimsale Hezbollah liikumisele. Lisaks kutsus Saudi-Araabia tagasi oma kodanikud Liibanonist.

Ja et pilt täiuslikum oleks, on president Trumpi väimehest vanemnõunik Jared Kushner külastanud vahetult enne neid sündmusi nii Iisraeli peaministrit Benjamin Netanjahut, kui ka pikalt ja intiimselt silmast silma vestelnud kroonprints Mohammediga, kellega tal näivat olevat tekkinud isiklikum suhe. Seejuures on Kushner määratud äiapapa poolt just Lähis-Ida Gordioni sõlme lahti harutama…

Kogu selle eskalatsiooni taga nähakse kahte asjaolu.

Esiteks, puhastust saudi juhtkonnas, välistaks tõsiselt võetavat opositsiooni kroonprintsile nii tema reformikavades kui pigem isegi enam tema võimuambitsioonides. Tõusis ta ju kroonprintsikski teistest, senises korras määratud konkurentidest mööda minnes tänu kuningast isa toele.

Ta on kontsentreerinud oma kätte kogu sõjalise ja julgeolekualase juhtimise, aga ka kaadripoliitika, majanduse ja rahanduse juhtimise, reformide teostamise juhtimise. See ei saanud ega saa meeldida üliarvuka Saudide klanni teistele mõjuvõimsatele liikmetele. Seda enam, et traditsiooniliselt on seda riiki valitsetud just selle klanni eri grupeeringute huvide tasakaalustatud ohjamise abil. Kuna oli näha, et see mudel ei tööta ja kroonprints läheb üha tugevamaks, ei saanud olla nii, et sellele ei tekiks klannisisest vastuseisu. See tuli jõuga ületada, seda enam, et absoluutset autoriteeti omav kuningast isa on väidetavasti lähiaegadel tagasi astumas ja selle järel toimuv uue monarhi paika panemise protsess tuli kiiresti kontrolli alla võtta.

Teiselt poolt lõi täiendavaid pingeid, sealhulgas võimuvõitluse kontekstis, mitte kõige õnnestunum sõda Jeemenis ja Qatari boikott, mille arhitektiks on samuti kroonprints. Ilmselge on see, et mingitel põhjustel on kroonprints Muhammad nüüd järsult intensiivistanud Iraani-vastast retoorikat ja aktsioone, mistõttu pinged on järsult kasvanud. Iraani mõttes aga on kroonprints täitsa ühel lainel ju nii Netanjahu kui Trumpiga?

Igal juhul on Saudi-Araabias kui Suure Lähis-Ida regionaalses juhtriigis toimumas märkimisväärsed muudatused, mida veab tavapärase 80+ vanuses kuningate asemel napilt 30+ mees, kel ees mitu kümnendit valitsusaega, mille mõju regioonile võib olla suurem kui me oskame arvata.

Last but not least: USA presidendi 12-päevane turnee 5 Kagu-Aasia riiki

Kuna seda analüüsitakse veel pikalt, siis piirduks omalt poolt vaid paari remargiga. Reisil oli tal vaid kaks fookust – kaubandus ja julgeolek. Inimõigused ja muud teemad ei kõlanud seekord praktiliselt üldse. Aasia on ju pragmaatiline regioon ja Trump pole asjatult uhke oma pragmaatilise soone üle.

Ta tegi reisil olles kõiksugu verbaalseid harjutusi meelitamaks külastatavate riikide liidreid personaalselt ja veel suurema rõõmuga nautis omaenda isiku idamaist kiitmist. Lisaks kiitis ta ka kõiki teisi liidreid, kes osalesid koos temaga Aasia-Vaikse Ookeani Majandusliku Koostöö (APEC) liidrite tippkohtumisel. Isegi Põhja-Korea liidriga lubas vajadusel sõbrustada. Seega rakendas klassikalist võtet, et kiida ka vaenlast kui vaja ning loo mingigi atmosfäär suhtlemiseks, olgu tegelikud suhted millised iganes.

Teiseks, ta üritas toestada sellesama Põhja-Korea ohjamist laiema koalitsiooniga, mis aga kõlas kõige paremini ja realiseerus vaid Jaapanis ja Lõuna-Koreas. Hiinas aga nähtavalt mitte. Eriti oli Trump rahul oma äridelegatsiooni juhi funktsiooniga, kuna sõlmiti sadades miljardites dollarites äritehinguid külastatavate riikide firmadega. Kui relvastuse ja tehnoloogiaalased lepped kahe esimese riigi puhul on ilmselt arusaadavad, siis Hiinas üle veerandsaja-miljardiline lepete pakett on esialgu veel mittesiduv. Samas andis ka Hiina pool mõista, et ollakse valmis loobuma oma traditsioonilisest kategoorilisest nõudmisest välisinvesteeringute riiki lubamisel, et ühtlasi tuleb ka tehnoloogia üle anda.

Kolmandaks, president Trump korduvalt rõhutas mitte ainult oma traditsioonilist „America First“ mantrat, vaid ka kategooriliselt teatas, et tema multilateraalseid leppeid ei toeta mitte kunagi, suhted olgu bilateraalsed ja TPP Vaikse ookeani kaubanduskokkuleppes USA ei osale. Ülejäänud leppes osalevad 11 riiki otsustasid siiski sellega sealsamas edasi minna, kuigi Canada avaldas kõhklusi. Kontrastiks Hiina liider Xi Jiping rääkis kaubanduse avatusest, rahvusvahelisest ühisest režiimist ja selle eelistest, kiitis Maailma Kaubandusorganisatsiooni WTO rolli uue avatuma ja jõukama maailma loomisel jne.

Kui esimesena esinenud Trumpile plaksutati viisakalt istudes, siis kohe tema järel esinenud Xile plaksutati jõulisemalt ja püsti seistes.

Kuigi analüütikud kiirustasid kuulutama, et traditsiooniliselt sinofoobsed Aasia riigid said näitliku õppetunni, kes on tulevane boss ja Onu Sam see pole ja et Trump oma sõnumitega vaid võimendas kohati seda arusaama.

Siiski kiputakse kahe silma vahele jätma üht esmapilgul väikest nüanssi. Selle turnee jooksul peetud mitmetes presidendi kõnedes lansseeriti mõni aeg tagasi riigisekretär Rex Tillersoni poolt kasutusele võetud uus laia, nii julgeolekupoliitilise, või õigemini -strateegilise kui ka rahvusvahelise majanduslik-poliitilise tähendusega mõiste „Vaba ja avatud Indo-Vaikse ookeani strateegiline ala” (free and open Indo-Pacific strategic area), mille taga on rõhuasetus strateegilisele koostööle partneritega, kelleks on eelkõige Jaapan, Lõuna-Korea ja uue rõhuasetusena India. Hiina ei kuulu sellesse nimekirja…

Kuigi üldmulje järgi kiputi hindama Trumpi visiiti kui tõendit tema lihtsustatud arusaamast, et kõik rahvusvahelised probleemid lahendatakse null-summa mängus ja selles osas teistsuguse filosoofiaga aasia riikide jaoks on selline kohustus pooli valida võõras ja arusaadavalt ka keeruline juba tänast Hiina asendit arvestades, siis tegelikult siiski on tekkimas uus suur Aasia tasakaalumehhanism, kus Hiina mõju järk-järgult küll kasvab edasi, aga seda tasakaalustatakse uue nelikliiduga. Seega hinnagutes kõlanud ennustused et Trumpi „America First“ lõpeb niiviisi hoopis „Ameerika alone“ ei ole siiski tõsised.

Trump & Putin

Ning lõpuks ei saa mitte mööda minna väikesest etendusest, mis korraldati seoses enne APECi kohtumist laialt lansseeritud plaani presidentide Trumpi ja Putini kohtumiseks.

Vene välisminister Lavrovi arvates ameeriklased lihtsalt jooksid eest ära ja viidates presidentide tihedale ajagraafikule, teatati mõlemapoolselt, et pikem kohtumin jääb ära, aga eks nende teed kohtumisel ikka ristuvad, kommenteeris Putini pressiesindaja Peskov. Mis ka põgusalt juhtus. Nii et nad jõudsid isegi heaks kiita ühisavalduse Süüria kohta, mille valmistasid ette nende välisministrid.

Arvestades aga Venemaal korraks puhkenud skandaali selle kohtumise ära jäämise ümber, kus Riigiduumas nõuti lausa diplomaatiliste suhete katkestamist USAga ja Putin lubas karistada süüdlasi kohtumise ära jäämises, siis siin taga oli ikkagi mingi intriig. Tundub, et ameeriklased loobusid kõrgeprofiilsest kohtumisest, kuigi Trump jõudis veel Putini isikuga seoses mitu meelitust ametlikult välja öelda ja ka omapärase passaažiga maha saada Putinist, kes olevat solvunud, et teda süüdistatakse sekkumises USA valimistesse ja tema, Trump, muudkui küsivat seda iga kord…

Põhjuseks on aga see, et kui Süüria osas on mingi arusaam tekkimas, siis muudes küsimustes, nt. Iraani, aga eelkõige Ida-Ukraina ja Põhja-Korea osas mitte ning venelaste pakutav vahetuskaup ja jäik läbirääkimistaktika kahe viimase osas teisele poolele ei sobi. Aga eks näis, varsti tuleb ka sel teemal kindlasti rohkem informatsiooni.

Raivo Vare

Raivo Vare

Raivo Vare on hariduselt jurist, lõpetanud Tartu ülikooli õigusteaduskonna ja EBSi magistriprogrammi cum laude. Olnud riigiminister ning teede- ja sideminister, tippjuht pangandus- ning transpordi- ja logistikasektori firmades. Tegev paljude avaliku sektori ja erialaorganisatsioonide, samuti eraettevõtete juhtorganites. Kord kuus vahendab Raivo Vare Edasi lugejatele oma mõtteid tähenduslikest rahvusvahelise elu sündmustest. Loe artikleid (12)