Raimo Ülavere: kuidas teha hea otsus & vähem kahetseda

Inimeste poolt üks enim nimetatud negatiivne tunne on kahetsus. Ma oleks ikka pidanud tegema nii… Miks ma ometi sedasi otsustasin? No ma ju teadsin, et see läheb metsa, kuidas ma nii rumal sain olla. Jälle.

Oleme ilmselt kõik neid ja nende sarnaseid lauseid endale öelnud. Ja sagedasti ka kuulnud neid teiste suust. Ja päris paljudel juhtudel oleksin need kahetsused olnud olemata, kui otsus oleks olnud teistmoodi tehtud. Mitte tulemuse mõttes, aga protsessi mõttes. Kuidas siis?

Kahetsemine pole halb

Enne hea otsuse tegemise põhimõtete juurde minekut aga üks oluline tõdemus: varasemate otsuste kahetsemine, nendes kahtlemine pole iseenesest halb asi. Seega pole ka ehk liiga mõistlik järgida eneseabiõpikutest ja edukate inimeste portreelugudest pärit näpunäiteid stiilis – ära kahetse midagi!

Probleem pole kahetsemises, vaid selles, mis sellele järgneb.

Kui kahetsusele järgneb n.ö õpikoht ehk mida ma selle teadmisega nüüd peale hakkan – kui teen järgmine kord teistmoodi, siis on kahetsemisel täitsa oma koht. Kui kahetsemine ei muutu krooniliseks, kui me ei hakka iga suuremat ja väiksematki otsust kahetsema ning kui kahetsemisele järgneb n.ö positiivne tegevusplaan, siis võib aeg-ajalt ikka endale “oh, küll ma tegin lolli otsuse” öelda.

Kaks suurt riski otsustamisel

Ent, kuidas siis teha hea otsus? Selline, mida hiljem ei peaks kahetsema? Pea iga otsust kummitab kaks päris olulist ja mõjukat riski:

  • On erakordselt keeruline ja enamasti ka võimatu ette näha kõiki otsuse tulemust-tagajärge mõjutavaid asjaolusid.

Kõige lihtsam näide sellest on otsuse kvaliteedi muutumine ajas. Täna teeme otsuse, ent selle tagajärgi näeme me tegelikult alles nädalate, kuude, mõnikord ka aastate pärast. Hoopis muutunud keskkonnas, olles sootuks teises olukorras nii ise kui seda on ka teised inimesed, firmad, keskkond meie ümber.

  • Otsuse tagajärgi mõjutavad paljud välised asjaolud, mis pole meie kontrolli all.

Ehk isegi kui me suudaks välja peilida kõik otsuse tagajärgi mõjutavad asjaolud, siis mitmed neist on tõenäoliselt sellised, mida me ei suuda mõjutada. Alustades ilmsematest nagu ilm ja üldine hinnatase, kuni keerukamate teguriteni nagu teiste inimeste käitumine. Muuseas, selle ja eelmise punkti kohta kehtib suurepäraselt aktsiadiilerist filosoofi Nassim Nicholas Talebi tõdemus, et meie, inimesed, oleme erakordselt kehvad tuleviku prognoosijad. Ja samal ajal me ei suuda kuidagi leppida, et me selles nii kehvad oleme.

“Parim valik” pole hea otsus

Arvestades kahte eespool toodud asjaolusid ei ole hea otsuse tegemisel mõistlik keskenduda tulemusele ehk eesmärk ei saa olla “teha parim otsus”, sest otsuse tegemise hetkel ei saa me kuidagi teada, kas see on parim otsus. See “parima otsuse” igatsus on ka peamine põhjus kahetsuse tekkimiseks – sest kusagil, kellelgi, mingil moel, tundub olevat alati veel parem. Ja siis kahetseme, et miks meil nii hästi ei läinud ja et oleks ikka pidanud…

Sooviga teha “parim otsus” kaasneb veel üks, päris tõsine probleem: sageli jääb otsus tegemata.

Inimene ei suuda lihtsalt otsust teha, olen seda näinud suurte asjade puhul, alates töökoha valikust kuni ka päris igapäevaste valikute juures, näiteks mida õhtuks süüa teha. “Parima valiku” kohustus on lihtsalt liiga koormav ja vale valiku (mis on kõik valikud v.a “parim”) tegemise hirm liiga suur.

Foto: Ulisse Albiati, Flickr, CC

Keskenduma peaks protsessile, mitte tulemusele

Hea otsuse tegemisel on mõistlik keskenduda valiku tegemise protsessile, mitte tulemusele ja “parimale otsusele”. Ehk eesmärk on teha valik ja teha see tuginedes otsustamise hetkel saada olevale informatsioonile. Otsuse kvaliteeti saab hinnatava eeltöö järgi, mitte tulemuse järgi. Teha eeltööd piisava põhjalikkusega ning eeldusega, et kõike ei saagi ette näha ega teada. Ning pärast otsuse tegemist anda endale aru, et andsid endast parima, et teha hea otsus. Ja kinnitada, et otsuse tegemine on kordades parem kui mitteotsustamine. See on ka tegelikult kõik, mida sa hea otsuse heaks teha saad.

Õnn tähendab valikutega rahul olemist

Mida aga teha siis, kui ikkagi kahetsus ligi hiilib? Ent kui keegi kuklas, alguses tasakesi ja siis üha valjemalt kraaksub: “no vist panid ikka mööda. Jälle. Sa ikka ei oska üldse otsuseid teha.” Sel juhul tasub ehk esiti proovida heaga ehk öelda endale: võib-olla tõesti ei ole täna tagasi vaadates see parim otsus, ent otsuse tegemise hetkel tegin ma endast parima ja see oli siis hea otsus. Ja ma saan selle teadmisega väga hästi edasi elada. Ning pealegi: õnnelikuks ei tee õiged ja parimad valikud. Õnnelikuks teeb valikute tegemine ja nendega rahul olemine.

Raimo Ülavere

Raimo Ülavere

Raimo Ülavere on koolitaja ja coach, kes aitab edukatel inimestel teha oma käitumises positiivseid ja püsivaid muutusi. Loe artikleid (6)