Ruti Einpalu: kust otsida arengut – tugevustest või nõrkustest?

Tulime reisilt ja lapsed hakkasid täitma booking.com tagasiside ankeete meie ööbimiskohtade kohta. Arutasime perega, mis kellelegi meeldis ja mis mitte. Kohati olid meie hinnangud diametraalselt erinevad.

Üks ööbimiskoht oli selline, mis mulle väga meeldis, aga teistel oli terve hunnik mahategevaid väiteid. Algas vaidlus. Saabus rodu hinnanguid, mis kõik oleks võinud olla teisiti ja mina omalt poolt üritasin välja tuua seda, mis kõik oli hästi. Minu eesmärk oli, et kirja läheks hea tagasiside – alati on ju mille üle viriseda. Teised tõid välja aina uusi etteheiteid.

Vaidluses hakkas noorem tütar kasutama elufilosoofilisi argumente, kuni lõpuks rabas mind teatega – kuidas inimene saab paremaks saada ja areneda, kui ta ei tea, mida ta teeb kehvasti ja kus on tema nõrkused. See oli minu jaoks üsna põhjapanev väide ning peegeldas üleüldist käibelolevat paradigmat. Kui keegi näitab näpuga su nõrkustele, näiteks viiulimängus – kas see innustab sind harjutama ja arenema?

Niisiis, kus on peidus areng?

Mida me usume ja kuidas käitume – kas areng ja õppimine peaksid saama kiirenduse pigem meie tugevustest või siiski nõrkustest. Kas viitamine sellele, mis tuleb kehvasti välja, viib meid suurepärasele tulemusele ja innustab aina enam pingutama? See on koht, kus teooria ja praktika lähevad teineteisest sageli lahku.

  • Praktika

Mulle tundub, et kaldume automaatselt käituma nii, nagu peituks arengupotentsiaal nõrkuste väljatoomises ja nendega tegelemises. Nõnda on ju laste koolivihikutes punasega välja toodud vead (kuidas siis teisiti? – võib küsida), strateegia-, analüüsikoosolekud, vestlused keskenduvad nõrkustele ja probleemide põhjuste leidmisele ja analüüsile. Selles tuhinas uute lahenduste ja ideedeni sageli ei jõuta.

Üks juhtivaid talendiuurijaid Marcus Buckingham toob uuringutulemustele toetudes välja huvitavad numbrid: tulemusvestlustel keskenduvad 24% juhtidest oma inimeste tugevustele, 36% keskenduvad nõrkustele ja 40% laveerivad sellistest teemadest üldse kõrvale.

Väga huvitav, miks suur osa juhte üldse mööda laveerib. Kui tiimiliige on kinni jooksnud, siis otsime ikka põhjusi, miks see on nii ja analüüsime tema kehva sooritust! Sageli tulemuseta.

  • Teooria

Raske on vaielda positiivse psühholoogia ühe rajaja Martin Seligmaniga, kes ütleb, et hea ja õnnelik elu seisneb võimaluses kasutada oma loomupäraseid tugevusi, päevast päeva, oma tavapärastes eluvaldkondades. Seda kinnitavad ka neuroteadlased, kes väidavad ühest suust, et keskendumine tugevuste arendamisele on kordades tulemuslikum, rõõmu ja rahulolu pakkuvam kui keskendumine nõrkuste arendamisele.

Inimeste kasvupotentsiaal ja meisterlikkus on seal, kus on nende loomupärased tugevused.

Ja on huvitav, et oma loomupäraste tugevuste vallas ei pruugi me alati head tulemust saavutada. Nii on see juhul, kui meil pole olnud võimalust nende tugevustega seotud oskusi välja arendada. Ja kui see võimalus avaneb, siis kogeme energia juurdevoolu ja rõõmu.

Oma tugevuste arendamine võib olla raske, aga see innustab ning muudab meid energilisemaks ja õnnelikumaks. Nõrkuste arendamises võime jõuda keskpärasele tasemele, aga ilmselt on vähe lootust saada meisterlikuks.

Mis toimub inimesega, kui vesteldakse ja analüüsitakse tema head sooritust ja tugevusi? Verre paisatakse dopamiini, see mõjutab inimese prefrontaalkorteksit positiivselt, inimesel on ligipääs kogu oma mentaalsele võimekusele ja ta saavutab paremaid tulemusi.

Mis toimub inimesega, kui analüüsitakse tema kehva sooritust ja sellega seotud nõrkusi? Inimene tajub kriitikat või soorituse hindamist kui ohtu. Sotsiaalne oht on ajule samasugune reaalsus kui füüsiline oht. Piltlikult öeldes lülitub aju ümber reziimile – võitle või põgene. Verre paisatakse stressihormoon kortisool. Kortisool aga blokeerib oksüdotsiini tootmise. Prefrontaalkorteks ei ole “töökorras” ja vaba ning ratsionaalne mõtlemine on alla surutud. Keskendumine on raske ja inimesel ei ole ligipääsu kogu oma mentaalsele potentsiaalile, rääkimata innustatud õppimisest.

Kõik näib väga loogiline, aga mida selle teadmisega pihta hakata? Hea küll, mõttetut stressi ja kaitsesolekut pole vaja tekitada, aga mida siis silmas pidada, et seda tahes või tahtmata juurde ei tekitaks? Samal ajal – asjad peavad ju ikka ka tehtud saama!

Mida võiks juht arenguvestlustel silmas pidada?

  • Keskendu tugevustele. Loomulikult tuleb arendada ka nõrkusi, aga ainult neid, mis on olulised eesmärkide saavutamiseks. Läbimurre ei ole peidus nõrkustes, vaid tugevustes.
  • Keskendu vestlustes tulevikule. Kui asjad on hästi, siis aruta oma inimestega: mis on kõik veel meie võimalused. Kui asjad on halvasti, siis ole partner otsimaks uusi käitumismustreid, lahendusi, suuna vestluses või koosolekul tähelepanu tulevikku, eesmärgile. Ära urgitse probleemis ja küsi: miks kõik on nii läinud? – see võtab ära energia ja jõu.
  • Lase inimesel endal lahenduseni jõuda. Toeta teda niipalju kui ta seda vajab (seda ei otsusta sina). See on tegelikult päris peen kunst, mida oleks hea ka sul endal arendada.
  • Lase inimesel ise end hinnata ja nö tagasisidet anda. Sinu osaks on aidata tõsta eneseteadlikkust ja aidata suunata energia õigetesse arengukohtadesse. NB! Arendama ei pea ainult nõrkusi, ära unusta, et tegelik arengupotentsiaal on peidus tugevustes. Sinu kui juhi küsimus on – kuidas tugevused üles leida, neid arendada ja organisatsiooni heaks kasutada.

Need soovitused peaksid kaotama 80% tavalistest stressitekitamise olukordadest.

Kuna iseenda harjumuste muutmine on üks suuremaid väljakutseid, siis soovitan – proovi üks asi korraga. Katseta ja leia enda jaoks uus töötav harjumus. Kasuta seda pidevalt, “tuuni” vastavalt vajadusele. Kui ise pusimine ei õnnestu või tahad enne pihta-hakkamist tuge saada, siis tasub abi küsida. Hea juhi tööriistakohvris on inimeste ja tiimide arendamiseks nõrkuste/mineviku analüüsi tööriistade kõrval ka tulevikku/tugevustele suunatud tööriistad.

Ruti Einpalu

Ruti Einpalu

Ruti Einpalu on üle kümne aasta viinud läbi juhtide arenguprogramme ja koolitusi, mis on suunatud tulemuslikumale inimeste ja muutuste juhtimisele. Viimastel aastatel on koolitamisele lisandunud töö mentori ja coachina. Coachingust on saanud minu tõeline kutsumus. Näen selles kõigile ammendamatut arenguvõimalust. Ruti Einpalu kuulub International Coach Federation Estonia (ICF Estonia) ühingusse.


Loe artikleid (4)