Vello Vikerkaar: räägime eesti keeles

Vello Vikerkaar

Ma olin selges vähemuses. Minu köögilaua taga istus neli puhtatõulist eestlast, neli sinisilmset blondi, kelle nimed oleksid sama hästi võinud olla Sepp, Kivi ja Kask. Ühel oli seljas linane särk, nagu oleks ta tulnud otse laulupeolt. Oli ütlematagi selge, et nad on eestlaste musternäidised, välja arvatud tõsiasi, et minu kohalviibimise tõttu kõnelesid nad inglise keelt.

Mu eesti keel ei ole täiesti lootusetu, ehkki mu aktsent toob suule vähemalt sama suure muige nagu eestlaste aktsent inglise keelt rääkides. Ma saan aru peaaegu kõigest, mida eesti keeles räägitakse, kuigi võin jääda hätta selliste varjatud metafooride mõistmisega, mis puudutavad kanade kitkumist, lepast valmistatud regesid või huntide passe.

Mu neli sõpra jutlesid Kantist või ajakirjanduse kehvusest või nudistidest Pirita rannal või teab veel millest, nii et ma võisin ainult imestada, miks nad end inglise keelele üle minnes ise raskesse seisu seadsid, kuigi mina vestluses peaaegu ei osalenud. Tuleb öelda, et nad kõnelesid inglise keelt hästi, aga siiski mitte nii hästi, nagu nad võinuksid kõnelda emakeeles.

Miks küll, mõtlesin, jätsid nad end ilma võimalusest kasutada kogu emakeele ilu ja võlu? Loomulikult ei käitu nii ainult minu Sepp ja Kask. Nii käituvad peaaegu kõik Sepad ja Kased. Peaaegu kõikjal, kuhu ma Tallinnas satun (keskturg välja arvata), pöördutakse minu poole inglise keeles. Esitan ettekandjale küsimuse eesti keeles, saan ikka vastuseks: “So do you want to speak English?” (“Kas sa soovid rääkida inglise keeles?”)

Tegelikult aga tahan ainult lihtsat vastust oma lihtsale küsimusele. Ma surun tihtipeale tagasi tungi nähvata, et me viibime tegelikult Eestis, sellel väikesel maal Soomest lõunas ja Venemaast läänes, kus kõneldakse eesti keelt. Kui ma oleksin Rootsis ja küsiksin ettekandjalt midagi talutavas rootsi keeles, kas ta vastaks mulle siis inglise keeles?

Aga ega ma seda kunagi välja ütle. Sest kui ma tahaksin arutada sotsiolingvistilise teooria üle, pöörduksin ma Basil Bernsteini, mitte ettekandja poole. Pealegi on viimase “So do you want to speak English?” juba nagunii aeg­a viitnud ja mu soovi täitumist edasi lükanud. Neiu haaras võimalusest kinni ning muutis tavapärase tehingu enesehinnangu kergitamise vahendiks. Nii et õigupoolest tahaksin vastata: “I don’t care what language you do it in, just bring me my coffee.” (“Mind ei huvita, mis keeles sa seda teed, lihtsalt too mulle mu kohvi.”)

Enamikus maailmas on kohalikud elanikud meelitatud, kui kõnelda nende keeles, ja nad lähevad sellega rõõmuga kaasa, rääkides oma keelt senikaua, kuni välismaalane on lõpuks sunnitud masendunult käed üles tõstma. Miks on siis Eesti teistsugune?

Ühe levinud teooria kohaselt üritab nii vähe välismaalasi eesti keelt kas või purssida, et kõiki aktsente peetakse veidraks. (Ja vastupidi: kuna kõik üritavad kõnelda inglise keelt, ei peeta ühtegi aktsenti kummaliseks.) Teine lihtsakoeline teooria rõhub ebakindlusele. Mõned lihtsalt peavad demonstreerima, et vaat, ka mina räägin inglise keelt ega ole sugugi mingi alam olend.

“Me soovime inglise keelt harjutada,” on veel üks põhjendus, mida ma olen kuulnud, ja pikemate vestluste puhul on see ehk usutavgi, ehkki ma kahtleksin tugevalt, kas näiteks “Do you want cream with that?” (“Kas sa koort ka tahad?”) ikka süvendab kõneleja keeletaju.

“Me tahame, et te tunneksite ennast mugavalt,” on kõige sagedasem põhjus, kui ma pärin, miks vestluskaaslased inglise keelele üle läksid. Aga kui see on põhjus, siis miks nad ei lülitu sama ruttu vene keele peale, kui täheldavad aktsenti? See on iseasi, võib ju öelda. Aga sel juhul peaks põhjendus kõlama: me tahame, et teatud kindlad inimesed tunneksid ennast mugavalt.

Minu prantsuse sõbral Guillaume’il on teooria, et eestlased ei soovi, et välismaalased nende keele selgeks õpiksid. Nad ei soovi võõraid oma siseringi, väidab ta, ja ainuke tee sellesse pääseda on keel selgeks õppida. Jah, muidugi, Guillaume on tõeline laiskvorst ega ole eesti keelt selgeks saanud kõigist neist eurodest hoolimata, mida ta kursuste peale on kulutanud. Juba seepärast ei pea ma tema teooriat õigeks, ehkki oma mõte on sellel täiesti olemas.

Aastatuhandete vältel on keel olnud vahest ainuke asi, mida võõrvõimud ei ole kuidagi suutnud eestlastelt röövida, nii et miks nad peaksid nüüdki olema innukalt valmis jagama seda inimestega, kes selle ainult ära rikuvad?

Kui see oleks kõik, võiks minusugused tugitoolilingvistid kergendatult ohata, aga hiljutisel reisil Norrasse (kus ma ei üritanud kõnelda norra keelt) kohtasin eestlannast ema, kes ajas asja veel segasemaks: ta kõneles lastega ainult norra keeles.

Ma ei näinud ühtegi märki, et ta tunneks häbi, et on eestlane, aga ei näinud ka vähimatki märki, et ta oleks üritanud oma lastele eesti keelt või kultuuri edasi anda. Ma ei eelda, et ta oleks mingi üldise trendi näitaja, aga kahtlemata ei ole tegu ka veidra kõrvalekaldega. Et viimasel paarikümnel aastal on välismaale suundunud kümneid, kui mitte sadu tuhandeid eestlasi, tuleks ehk eesti keele pärast hakata muret tundma.

“Jama!” ütleb selle peale üks sõber. “Meid oli 1200. aasta paiku või millalgi pärast katku ainult 30 000 ja me tulime sellest välja nagu naksti!” Kõneldes, nagu oleks see olnud alles eile, on ta kindel, et keel küll välja ei sure.

Aga kuna rahvastikuteadlased väidavad, et eesti keele kõnelejate arv kahaneb 2050. aastaks umbes 700 000 peale, poleks sugugi halb mõte pruukida iga vähimatki võimalust eesti keele kasutamise soodustamiseks. Eriti veel välismaalastega, kes ilmutavad soovi seda õppida.

Kõneldes paljude selliste välismaalaste nimel, tahan öelda, et me ei vaja ega soovi kiitust. (Me teame isegi, et me oleme tublid.) Meid ei innusta tasuta rahvarõivad. (Ega ka mitte merevaigust ehted või matrjoškad.) Ja me ei taotle Eesti kodakondsust. (Me ei põgene ju Kanada türannia eest.) Küll igatseme me seda, et meid parandataks.

Minu Tartu-sõber Katrin kehastab täpselt seda, mida välismaalased eestlastelt ootavad. Kui ma ütlen «õigesti» asemel «õieti», parandab Katrin mind kiiresti. Kui ma kasutan tänavakeelt, tõmbub Katrini nägu krimpsu ja ta ei taha mulle midagi vastata. Kui ma ütlen midagi päris rumalat või talumatu aktsendiga (ma ei suuda seniajani korralikult välja öelda sõnu “loll” või “kalli-kalli”), puhkeb ta valjul häälel naerma ja räägib hiljem sellest ka oma sõpradele. Armu ta ei anna. Aga ta parandab mind.

Eestlased, kes mind ei tunne, on kahtlemata väga viisakad ega taha mind parandada, aga ma kutsun neid sellest üle saama. Mis võiks veel paremini välismaalase eesti keele oskust parandada kui mitte see, et kogu rahvas on valmis teda keele omandamisel abistama?

Ma ei pea siin silmas tasuta keeletunde kiriku keldrikambris pensionäridelt, kel nagunii pole muud midagi teha (ehkki seegi poleks halb mõte). Ma pean silmas ettekandjaid, kes mulle viisakalt ütleksid, et tegelikult tahan ma “gaasiga vett”, mitte “gaasiga vesi”.

Ning Sepp ja Kask võiksid rahumeeli oma arutlusi mu köögilaua taga pidada eesti keeles. Minu teooria kohaselt oleks aeg, mis kulub sellele, et selgitada mulle mõne sõna või väljendi tähendust, ligikaudu võrdne ajaga, mida nad kaotavad inglise keelt kasutades. Üldises plaanis ei muutuks suurt midagi, ainult et üks välismaalane võiks hakata eesti keelt natuke paremini rääkima.

Selle oht seisneb mõistagi võimaluses, et eestlased võivad hakata välismaalastelt keelt üle võtma. Minu abikaasa Liina on juba nii harjunud kuulma, kuidas ma valesti räägin, et on hakanud mind lausa jäljendama. Ma tean mitut eesti naist, kes on õppinud inglise keelt oma abikaasalt koos kõigi getoväljendite ja torumehele vääriliste vandesõnadega, kuid Liina on läinud kaugemale ja lasknud minu eesti keelel enda oma asemele asuda. Ma kardan iga jumala päev, et ukse taha ilmub Urmas Sutrop ja viib ta mu juurest minema.

Võib-olla oleks võimalik kompromiss, et härra Sutrop kolib lihtsalt meie juurde ja peab mind enda Eliza Doolittle’iks. Ta võiks pühkida minema mu aktsendi, korrigeerida Liina keelelodevust ja kindlustada, et väike Robert hakkab kasvades õiget keelt rääkima.

Ka kõik ülejäänud võiksid kaasa lüüa. Kui te olete lõpetanud naeru käes väänlemise mu lausete peale, siis parandage mind viisakalt. Või muidu võib meid kõiki ees oodata hukatus.

Lugu on pärit Vello Vikerkaare raamatust “Tantramees ja teised lood”. Lood on vahemikus 2009 – 2012 ilmunud ajalehes Postimees. Taasavaldamine autori loal. Raamat inglise keeles.

Vello Vikerkaar

Vello Vikerkaar

Vello Vikerkaar on Kanada eestlane, kes on omandanud Torontos traditsioonilise eesti hariduse. Pärast karjääri Kanada armees (missioonid: Molsonit juua ja välismaal viisakalt käituda) mängis trumme bändis nimega Reckless Dentistry. Muusikukarjäär jäi lühikeseks.


Loe artikleid (2)