Annika Arras: keda huvitab?

Koos sügisese lehtede langemisega räägitakse taas ettevõtjate edukuse edetabelist. Äripäeva vahendusel saime äsja teada, kes möödunud aasta ettevõtjate 100 tipu sekka mahtusid. Nimetatud edetabeli mõõdupuuks on käive ja kasum. Juhuslikult sattus samale ajale ühe ettevõtjaid puudutava uuringu avalikustamine Eestis. Rahast selles uuringus ei räägitud – küsiti hoopis eestlaste arvamusi ettevõtete rollist sotsiaalsete teemade ja oluliste ühiskondlike probleemidega tegelemisel. Uuringut tutvustasin möödunud nädalal Vastutustundliku Ettevõtluse Foorumi  (VEF) konverentsil “Keda huvitab ja kus on kasu?”

Ilma nende kahe sündmuse ajalise kattuvuseta oleks mulle alljärgnev vasturääkivus ehk märkamatagi jäänud. Eesti ettevõtete majandusnäitajate edetabelit sirvides tundus justkui oleks keegi mulle sõrmega silma torganud. Kas tõesti, kuidas nii?

Kasum vs panus ühiskonda

Uuringust selgus, et 85% eestlasest ootab, et ettevõtted kujundaksid ühiskondlikult olulistes küsimustes seisukoha ning 52% omakorda leidis, et parim viis oma arvamuse väljendamiseks on midagi reaalselt ära teha, mitte pelgalt rääkida.

Eestlaste nii kõrge ootus ettevõtjate vastutustundlikkuse suunal oli mulle suureks üllatuseks.

Eriti veel arvestades asjaolu, et sama uuringu viisime läbi ka Rootsis ja Soomes, kus toetusprotsendid samas küsimuses olid isegi mõnevõrra madalamad. Arvestades kolme võrdluses olnud ühiskonna heaolu taset oleks oodanud vastupidist.

Uuringutulemuste kommenteerimise käigus olin endale loonud ka ülevaate Eesti ettevõtetest, kes on taotlenud  Vastutustundlikku Ettevõtluse Indeksi märgist või siis on VEFi liikmed. Tegin seda mõistmaks, kui suur osa Eesti ettevõtetest on üldse teadvustanud sellist sõnapaari nagu vastutustundlik ettevõtlus, ja et kas tajutakse ühiskondlikku ootust?

Eelkirjeldatud taustsüsteemi baasil käibe-kasumi TOPi lugesingi. Korraga tekkis küsimus, aga kui mitu majanduslike näitajate poolest esisajas olevast ettevõttest kuuluvad VEFi või on taotlenud märgist? Esmapilgul tundus seoseid vähe olevat, aga et mitte pealiskaudseid hinnanguid anda, otsustasin tulemused tabelisse panna. Kümmekond minutit kopeerimist ja kleepimist ühest ja teisest edetabelist ja mis ma siis teada sain?

Eesti 100st majandusnäitajate poolest edukaimast ettevõttest on eelmainitud viisil oma ühiskondlikku vastutust defineerinud 18 ettevõtet.

Aga see pole veel kõik. Nendest kolm on riigiettevõtted ja ülejäänud kuuluvad välismaistele omanikele, üks väliseestlasele. Vastutustundlikke ettevõtteid koondavasse ühendusse mitte kuulumine ei tähenda veel, et eestlastest ettevõtjad ei panustaks ühiskonna arengusse. Ükshaaval veebilehtedelt ettevõtte vastutusega seonduvat infot otsides pilt mõnevõrra paranes, aga üle kolmandiku see siiski ei kasvanud.

Meedia võim & vastutus ühiskondlike muutuste elluviimisel

Sellega huvitavad leiud ei piirdunud. Küsisime ka, millistel osapooltel on enim võimu mõjutada ühiskondlikke muutusi. Soomes ja Rootsis peeti kaheks kõige mõjukamaks traditsioonilisi otsustajaid – valitsust ja parlamenti – eestlased aga hindasid meediat (53%) valitsusest (51%) mõjukamaks. Valitsuse ja meedia vahe on küll vaid paar protsenti, kuid pean seda siiski märkimisväärseks.

Võrreldes soomlastega on meie usk meedia võimesse kutsuda ellu ühiskondlikke muutusi pea kümmekond protsenti kõrgem.

Lisades siia juurde veel uuringust ilmnenud faktid, et ettevõtete vastutustundlikkuse kohta on eestlased kõige enam infot saanud sotsiaalmeediast (57%) või meediast (54%) ning et lausa 40% eestlastest peab sotsiaalsetele probleemidele tähelepanu tõmbamise parimaks viisiks arvamusartikleid ajalehtedes (soomlased vastavalt 16%, rootslased 20%), tekib loomulik küsimus, et kuidas on lood meediaettevõtete enda vastutustundlikkusega. Kui vaid rahvusringhääling välja jätta, siis tegemist on ju nendegi puhul kasumit teenivate äriorganisatsioonidega, kelle osas aga ühiskonna ootused ja usk mõjusse oluliselt kõrgemal (usk ettevõtete mõjusse ühiskondlike muutuste elluviimisel on vaid 28% vs eelmainitud 53% meedia osas).

Siinkohal sain taas torke silma. Eesti kaks suurimat meediakontserni kuuluvad mõlemad majanduslike näitajate poolest saja parima ettevõtte sekka, aga kummagi veebilehed ei väljenda piisava selgusega ettevõtete panust ühiskonda. Esitletud on vaid detailid.

See tähelepanek pole näpuga näitamiseks, vaid tähelepanu juhtimiseks. Meediaäri valuuta on sõna ja selle valuuta maksevõime on suur. Sõnajõu kasutamise vastutus on aga veel suurem.

Olles ise ühiskonna valupunktidele osundajad, tuleb samaväärselt olla ka lahenduste pakkujad, positiivsete muutuste eestvedajad.

 

Siiski meenub, et ka Eesti ajakirjandusettevõtted on algatanud või olnud kaasatud erinevatesse sotsiaalsetesse projektidesse, aga palju keskmine lehelugeja neid igapäevaselt ikka mäletab. Ehk polegi küsimus sellest, et ei tegutse, vaid selles, et kingsepp käib paljajalu. 39% küsitletutest uurib ettevõtete seisukohti ja tegevusi sotsiaalsete probleemide lahendamisel nende veebilehtedelt – seega siit soovitus, kui te tükikese oma ärikasumist ühiskonda panustate, võiks sellest ka algallikas rääkida. Ettevõtte veebileht on päriselt ka ettevõtte visiitkaart ja sellel visiitkaardil olevad sõnad peavad tegudega kooskõlas olema ning vastupidi.

Miks peaks?

Miks ma üldse seda lugu kirjutan? Sest ma olen veendunud, et pikaajaliselt on edukad (st kasumlikud) need ettevõtted, kes mõistavad ühiskondlikke ootusi. Siin põhjamaises perifeerias kipuvad meile ikka mõned asjad väikese hilinemisega kohale jõudma, teinekord võivad globaalsed trendid teel siia ka külma tõttu ära hanguda.

Kauboikapitalism peaks justkui olema möödanik, aga selle ilminguid on meie ühiskonnas veel murettekitavalt palju.

Tarbija küsib, ettevõte annab, töötaja saab palka, mina kasumit, win-win! Kõlab ilusasti nagu õnneliku lõpuga muinasjutt. Nii et miks peaks veel midagi tegema? Sest see muinasjutt ei lõpe lausega … ja nad elavad õnnelikult edasi.

Uuringutulemustest selgus, et just Eesti vastajate jaoks oli eriti oluline potentsiaalse tööandja maine. Tervelt 81%-le läheb korda, et tööandja seisukohad olulistes ühiskondlikes küsimustes langeksid kokku vastaja kui tulevase töötaja väärtustega. Tarbijatena eelistaks 79% Eesti elanikest brände või ettevõtteid, kes on võtnud seisukoha nende jaoks olulises ühiskondlikus küsimuses. Mõlemas küsimuses oli noorte (18-22) veendumused keskmisest tugevamad.

Aga mis need väärtused on, mis noortele korda lähevad? Millenniumi põlvkond peab kõige olulisemaks kliimamuutust, loomade õigusi, soolist võrdõiguslikkust, avaliku ruumi kasutust, lisaks rassismi ilminguid ja seksuaalvähemuste õigusi. Samal ajal kui vanemate vanusegruppide jaoks lähevad enim korda inim- ja tööõigused; taaskasutus, ringmajandus ja jäätmetekke vähendamine; ületarbimine ja loodushoid.

Ja nüüd küsi endalt, kui vanad on täna need tulevikutalendid, kes on potentsiaalselt sinu ettevõtte töötajad viie ja kümne aasta pärast? Kes on kõige suurema ostujõuga kliendid, kes sinu toodet või teenust tarbivad aastal 2027? Kuidas sinu ettevõte nendega suhestub? Kellega koos järgmisel kümnendil kasumit teenid?

Korporatiivkodanikud

Ettevõtte ühiskondlik aktiivsus ei pea olema omakasupüüdmatu, kuid sel on lisaks kasumi kasvatamisele ka laiemad eesmärgid. Ettevõtte ühiskondlik aktiivsus ei tähenda pelgalt ettevõtte tegevuse mõõtmist, avalikustamist ja kommunikeerimist, vaid ka osalemist olulistes ühiskondlikes debattides ja probleemide lahendamisel ning võitlust sotsiaalse ebaõigluse ja väljakutsetega, isegi kui need pole otseselt seotud ettevõtte põhitegevusega.

Kui käsitada ettevõtteid „korporatiivkodanikena“, siis peaks ettevõtetel olema ka kohustus toetada positiivseid sotsiaalseid ja keskkonnaalaseid muutusi.

Tihti tähendab see ka lihtsalt oma seisukohtade avaldamist. Samas võidakse vahel küüniliselt nentida, et ettevõtete seisukohad aktuaalsetel ühiskonnateemadel on pelgalt „ilus jutt“ või „rohepesu“. Kuidas sinu ettevõttega lood on – kas pelgalt sõnad või ka teod? Või lihtsalt kasum?

Miltton uuris Eesti, Soome ja Rootsi elanike arvamusi ettevõtete rollist sotsiaalsete teemade ning oluliste ühiskondlike probleemidega tegelemisel. Kolme riigi võrdlusuuringu viis 2017. aasta mais veebipõhiselt* läbi SynoInt ning selles osales igast riigist üle tuhande 18–80-aastase vastaja. Rootsis ja Soomes oli uuring esinduslik nii vanusegruppide, sugude kui regioonide lõikes. Eestis oli uuring esinduslik vanusegruppide ja sugude lõikes, kuid viidi läbi vaid Tallinnas ja Tartus ning maapiirkonnad jäeti välja. Uuringust täpsemalt saab lugeda siit.

Annika Arras

Annika Arras

Annika Arras on valitsussuhete agentuuri Miltton Nordics asutaja, partner ja tegevjuht. Kuni 2015.a. kevadeni töötas ta Reformierakonna kampaaniajuhina, mille järgselt on ta poliitilise kommunikatsiooni eksperdina konsulteerinud tosinas Euroopa riigis. Loe artikleid (2)