Edasi - Innustav ja hariv ajakiri

Reti Meema: arvamise & sildistamise asemel vaikimine & kuulamine?

Ühiskond ja meie inimesed on haigestunud, aga mis on selle haiguse nimi? Üks ühele diagnoosi panna ei julgeks, sest tundub, et nakkus on seotud mitmete erinevate komponentidega alates puudulikust lastetoast ja lõpetades Hollywoodi mõjutustega.

Viimaste nädalate jooksul on meedias sel teemal sõna võtnud mitmed inimesed. Jürgen Ligi ja Linnar Priimägi omistasid diagnoosi – “hullunud”. Tundub triviaalne, aga siiski olen ma nendega suurel määral nõus. Kuidas teisiti nimetada tekkinud olukorda, kus inimesed oma peaga enam ei mõtle ega analüüsi, vaid lähevad koheselt kaasa massipsühhoosiga, ärrituvad ja solvuvad iga sõna peale, õigustavad ja tunnustavad tegusid, mis peaksid tegelikkuses olema hukka mõistetud? Terve mõistusega inimesed ei anna valitsemisluba inimestele, kes on nende raha väärkasutanud, ei kuluta teiste inimeste ja tuleviku arvelt vaevaga kogutud reserve, ei koonda töökohalt inimesi, kes teevad oma igapäevast tööd armastusega ja on avalikkuse heakskiidu ja austuse pälvinud, või siiski?

Kõik eelnev paneb küsima: mis toimub?

Sallivus on üks väärt omadus, aga tuleb ettevaatlik olla, et sallivus ei muutuks sujuvalt tuimuseks. Minu “sallivuse kõvaketas” ületas oma mahu hingedepäeval, mil läksin Tartus asuva Pauluse kiriku krüpti, et olla hetkeks vaikuses, meenutada oma aasta eest lahkunud tädi ja austada kõiki lahkunud hingi, kes meie elu on rikastanud. Kas see soov on tänasel päeval liiga utoopiline? Lihtsalt olla vaikuses, ilma et keegi minu kõrval teisi (tihti võhivõõraid) jälle arvustaks ja sildistaks.

Krüpti sisse astudes oli see täitunud erinevate barettides tädidega, kes olid ilmselt arvamusel, et tegemist on õdusa kohaga, kus pikemalt peatuda ja juttu puhuda. Läbi arutati enamus krüptis asuvate urnikambrite nimede taga olevad perekonnad, sõbrad, lisaks see, kes kellega käis, palju teenis, kuidas ikkagi kadunukeste viimane lõpp täpsemalt tuli ja muud detailid. Proovisin ennast välja lülitada ja mitte õelate ja uudishimulike „baretitädide“ juttu kuulata, aga hoolimata erinevatest võtetest  see ei õnnestunud. Rahustava veevulina heli, mille arhitektid on sellesse pühasse ruumi loonud, oli hetkega läinud. Lõpuks võtsin oma julguse kokku ja palusin viisakalt daamidel natukene vaiksemalt rääkida, mille peale sain vaid vihase ja solvunud pilgu osaliseks ja ega see midagi ei muutnud. Selgus, et on inimesi, kes ei oska sosistada. Kas seda peaks lastele kodus või koolis õpetama? Kas see pole mitte sama, mis tualetis vee peale tõmbamine?  Nagu vaikimisi kokku lepitud reegel.

Seepeale läksin Pauluse kiriku suurde saali, kuhu olid jututiirule tulnud järgmised „kübaradaamid“. Siinjuures lõid minu peas helisema häirekellad. Kas kirik ja muud pühad kohad on muutunud kohvikute alternatiiviks? Kas kontseptsioon “püha” ja “püha koht” ei ole enam universaalsed?

Kas „baretitädid” ja “kübaradaamid“ on üle võtmas kirikuid, surnuaedu niisamuti kui Delfi anonüümset kommentaariumi?

Kas mina ja teised peaksid hingedepäeval või jõulupühadel minema oma küünalde ja vaikusesooviga hoopis kohvikusse või võtma kirikusse kaasa kõrvaklapid? Tundub, et inimesed on hakanud käima pea peal ja vanad reeglid enam ei kehti.

Palju räägitakse lastetoast ja kirutakse tänapäeva noori, kellele heidetakse ette seda, et küll ei anna nad bussis endast vanematele istet, ega ava uksi. Kus aga on need eeskujud, kellelt peaks šnitti võtma? Küllalt on juhtumeid, kus bussi siseneb näiliselt kõige vanem ja haigem inimene, raske koolikotiga esimese klassi õpilane pakub talle istet, aga üllataval kombel toimub peatuse saabudes vanuriga justkui imeline tervenemine. Varem vaevalist sammu toetanud kepp visatakse turukotti ja jooks „TASUTA“ sildi suunas algab!

Samuti peetakse diskussioone teemal, miks noored pidevalt kõrvaklappe kannavad, see tekitab ohtlikke olukordi, on ebaviisakas ja mida kõike veel. Pean tunnistama, et seda teen ka mina, sest see on ainuke võimalus eraldada ennast kõigest sellest negatiivsest, peale surutud informatsioonist ja teiste sarjamisest. Võin valida ise selle muusika, inimese, saate, vaikuse, mida iganes ja keda iganes ma parasjagu kuulata tahan. See peaks olema meie kõigi vabadus. Viimasel ajal rõhutatakse pidevalt interneti kui põhiõiguse olulisust.

Kas vaikus ei peaks samuti kuuluma meie põhiõiguste hulka?

Vaikus, et saaksime kuulata oma mõtteid ja südant.

On meeldiv, et mõnes koolis on enne tunni algust vaikuseseisak. See on neid väheseid hetki päevas, mil lapsed ei karju ega näpi oma telefoni. Tundub tühine, aga siiski hädavajalik hetk. Sama on ühiste õhtusöökidega, mida igas keskmises peres näeb aina harvem. Öeldakse, et seda on vaja, et üheskoos laua taga rääkida, pidada järgmise päeva plaani jne. Tegelikkuses piisab ju ka sellest, et istutakse ühe laua taga, vaikitakse ja lihtsalt ollakse üksteise energiaväljas. Ükski vanasõna ega kuulsaks saanud tsitaat pole tulnud tühja koha pealt. „ Rääkimine hõbe, vaikimine kuld.“ Ja nagu me teame, on kuld olenemata valitsuskordadest ja aegadest alati hinnalisem olnud.

Foto: Jacob Botter I Allikas: FLickr

Seda, kui raske on teiste kuulamine, näen ma ka oma igapäevatöös.

Intelligentsed täiskasvanud inimesed ei kuula ära teiste mõtteid, selle asemel sõidetakse oma teemadega poole lause pealt sisse ja samas väidetakse, et kõige  eesmärgiks on demokraatia ja üksteise suhtes lugupidav asjaajamine. Budistidel on kena komme tervitada teisi vaikides, naeratuse ja palveasendisse seatud kätega. Ma isegi ei hakka unistama, et eestlased kedagi palveseisakuga austaksid, samuti tundub naeratus täiesti võõrale inimesele pigem üle jõu käiv, aga vaikusemoment oleks vahest siiski teostatav.

Miks tegelevad meedia, poliitikud ja inimesed ise peamiselt süüdlaste otsimisega, mitte probleemide lahendamisega? Kas käima on läinud uus nõiajaht? Esoteerikausku eestlaste tõttu on viimaste nädalate müüduim Venemaa tuntuima meediumi Aleksandr Šepsi raamat, samas alavääristame ja tahame „tuleriidale” saata kõik, kes normaalsusest vähegi kõrvale kalduvad (sensitiivid, tervendajad, geid, üksikemad jne). Päris kahepalgeline või mis?

Arvamuskultuuri ja arvamuste paljususe pealetung soosib kahjuks pealiskaudsuse kasvu.

Kõigil on kõige osas midagi arvata. Me ei tea täpselt, me ei kontrolli fakte, aga avaldame siiski oma arvamust, sealjuures pigem jõuliselt. Me kuuleme, aga ei kuula. Meil on tohutu saavutus- ja tunnustusvajadus, aga puudub tänulikkus. Arvamuskultuurist vaikimiskultuurini on meil veel pikk tee minna. Kardan, et oleme jõudnud äärmuste ühiskonda ja ometi teame, et äärmuslus ei ole olemuselt midagi positiivset.

Nii, nagu Eesti Vabariigi eelarve peaks jõudma tasakaalu, peaks tasakaalu jõudma ka inimene ise. Usun, et enamik meist on kuulnud õpetussõnu: “püüdkem mõista, mitte hukka mõista”. Jah, see on keeruline. Eriti olukorras, kus meedia on omalt poolt teinud kõik selleks, et kirjeldada täpselt EAS-i Malaisia visiidi külmkappide arvu nüüdseks juba kurikuulsas Skybaris ja ajanud eakad ID-kaardi turvariskiga seonduvalt hüsteeriasse. Hetkeks tundus lausa, et minu vanaema ei saa ilma ID-kaardita isegi pakki piima ostetud ja kaarti on vaja ilmtingimata uuendada otsekohe.

Ehk aitaks kõigi nende juhtumite puhul, kui me vaikiksime, mõtleksime oma peaga asjad läbi, kuulaksime erinevate spetsialistide seisukohti ja alles siis kujundaksime oma arvamuse. Ärgem unustagem, et arvamus pole lõplik tõde: see on ajas muutuv suurus. Ja kui ei ole, siis on mul siiralt kahju, sest inimese kasvades ja arenedes, peaks ajas  muutuma ka  tema arvamus. See ei tähenda automaatselt, et arvamus peaks muutuma ühest äärmusest teise, pigem võiks see süveneda ja liikuda kooskõlla meie sisemise hääle ja tarkusega. Lisaks teiste kuulamisele peaksime rohkem kuulama ja usaldama ka iseennast.

Kui väljas on vaikus ja rahu, on ruumi sisemiseks tormiks meie sees. Tormiks, mis lõpuks võimaldab mõtetel paika loksuda. Kui väljas on pidev torm ja maru, läheb kogu energia välise möllu vaigistamiseks ning sees on halvimal juhul tühjus ja tuimus. See on meie kõigi valik, kuhu oma ressursid suuname. Kas vaigistame näilist tormi väljas ja läheme kaasa masse haaranud hullusega või tegeleme iseendaga ning vaigistame tormituuled enda sees.