Mart Kase: kuke pinge

Foto: Teele Kase

Umbes paar korda nädalas mingil hetkel ma tunnen, et vist olen peast soojaks läinud. Tavaliselt on need situatsioonid, kui teen mõnda asja automaatselt, aga olen oma mõtetes ja siis teen asja kiiksuga.

Paar päeva tagasi läksin kann käes toa juurest sauna juurde õlleankrust vurtsuga õunamahla tooma ning tuppa tagasi jõudes oli kann täis vett, mida olin sauna kraanist kannu lasknud. Nädal tagasi jalutasin kitsede veepangega keldrisse, kuigi tahtsin tiigist puhast vett pange panna. Kord oli vaja põllul labidat ning jalutasin garaaži, võtsin vikati, jalutasin põllule tagasi ning avastasin, et vale asi on kaasas. Kõik need situatsioonid teevad nalja. Alati, kui midagi sellist juhtub, siis saab pereringis naerda.

Võib vist öelda, et tegelikult peab andma endale iga päev vähemalt väikese võimaluse hulluks minna. Niimoodi vähehaaval hulluks minna ja siis jälle tagasi tulla, see teeb kindlasti tervisele head.

Maal on ses suhtes hea, et kui tahad, siis saad vabalt paljalt ümber kuuseheki joosta või absoluutses vaikuses ja pimedus vaadata lõkketule praksumist.

Vaimse tasakaalu hoidmiseks vajab inimene lisaks teistele inimestele ka rahu. Istume liiga palju arvutis, tegeleme ekraani vahtides nii olulise kui ebaolulisega. Ka mina kuulun nende inimeste hulka, kes vahib liiga palju oma telefoniekraani ja ketrab näpuga üles-alla. Aga maal omas kodus ongi see hea, et saad õue sõnnikut vedama minnes telefoni tuppa jätta. Õigem oleks öelda, et aeg-ajalt tuleb telefon meelega tuppa jätta, nii jääb ruumi olla natuke hull.

Maailm on tänapäeval selline, et kõige tähtsam on jääda normaalseks. Elada nii, et ise oled pikemaajaliselt õnnelik. Veel parem loomulikult, kui sul on perekond, kellega üksteise hullust saad kaasa naerda.

Minu puhul on veel parem, sest mul on loomad, kelle siirust ja hullust nautida. Kukk näiteks tuli eile hommikul konkreetselt köögi akna alla kirema ja kires väga kõvasti, et marss kõik õue ja kui kõik õue ei tulnud, siis tundus, et tüüp tuleb tuppa ka, sest on vaja, et kõik kohe õue tulevad ja punkt. Kukk elab kanakarjas suure pinge all, sest muretseb ja hoolib oma kanadest väga. Eks me ikka talle räägi, et mees võta veits vabalt, ära vähemalt meie pärast muretse. Karta on, et kord läheb kukk lõplikult hulluks. Aga kes teab, hullust ja geniaalsust lahutabki ju vaid üks kukesamm.

Aga ma loodan, et ka sel nädalal juhtub miskit arulagedat pulli ja rõõmsat. Ilusat nädalat kõigile.

Mart Kase

Mart Kase

Mart Kase elab Valgamaal Karula vallas Kaagjärve külas ning kasvatab oma talus kitsi. Mart on eelnevalt pealinnas töötanud nii teatris kui reklaamiagentuuris, nüüd lihtsalt vajas elu uut väljakutset. Mardi taluelust räägib blogi www.metsikelu.ee/blogi. Mart kirjutab Edasile elust Lõuna-Eestis. Loe artikleid (50)