Marko Mihkelson: Punase oktoobri skisofreenia

Eesti iseseisvusaja üks piinlikumaid hetki leidis aset 1939. aasta 7. novembril Estonia kontserdisaalis. Oktoobrirevolutsiooni 22. aastapäeva auks oli pidulikule koosviibimisele saabunud sisuliselt kogu Eesti toonane juhtkond. Kuulati püstiseistes Nõukogude Liidu hümni Internatsionaali ning aplodeeriti Venemaa suursaadiku Kuzma Nikitini tervituskõnele lootuses, et see sõbralik žest suurendab tõenäosust, et juba alanud suur sõda Eestist mööda läheb. Aga pugemine Eestit ei päästnud. Vabatahtlikule tseremooniale järgnes hilisematel okupatsiooniaastatel juba sunniviisiline rituaal.

Tänasel päeval ei pane Eestis mõistagi keegi tähele, milline oli 1917. aasta sügisel Venemaal enamlaste poolt läbiviidud riigipöörde (stalinistlikus ajalooteadvuses kui Suur Oktoobrirevolutsioon) mõju meie endi saatusele. Retooriliselt võiks ju isegi küsida: kas Eestil oleks õnnestunud 1918. aastal iseseisvuda, kui poleks olnud Punast oktoobrit?

Ajaloos oleksid muidugi ei kehti, kuid toonaste sündmuste tähendusest pelgalt mööda vaadata on ka hooletu. Esimese maailmasõja lõpul ning tsaarivõimu kukutamise järel puhkenud kodusõda rebis Vene impeeriumi kiirelt tükkideks. Eesti toonased liidrid tajusid ajalooakna avanemist ning mängisid rahva enesemääramisõiguse kõrval ka sellele, et Tsaari-Venemaa liitlased (eeskätt Suurbritannia) ei tunnustanud enamlaste riigipööret.

Eesti suutis Vabadussõjas oma iseseisvustahet kaitsta ja veenda enamlastega Tartu rahu sõlmimise järel ka rahvusvahelist kogukonda Punase Venemaa vastases võitluses sündinud riiki de jure tunnustama. Nõukogude Venemaa oli esimene, kes Tartu rahu kaudu avas Eestile rahvusvahelise tunnustamistee. Alles 1920. aasta juulis tunnustas Eestit iseseisva riigina Soome ja seejärel juba ka teised riigid.

Kuigi tänapäeval Venemaa ametlikult pigem eirab oktoobrisündmuste suurt tähistamist, on siiski märgata Punase oktoobri skisofreenilist mõju. Selle siirded on ühiskonnas väga selgelt tunnetatavad. Nad vormivad jätkuvalt Venemaa rahvuslikku identiteeti ja seeläbi ka meie naaberriigi rahvusvahelist käitumist.

Olulisim ja tänast Venemaad kõige enam mõjutav näide on enamlaste riigipöördega tekitatud sisuliselt korvamatu kahju venelaste kollektiivsele hingeseisundile.

Suure rahva kandva eliidi ja keskklassi hävitamine ning eneseteadvuse segikeeramine kestis aastakümneid. Võltsajaloo sihiteadlik süstimine rahva teadvusesse lõi inimestest kergesti manipuleeritava halli massi. See muster on kahjuks endiselt täies elujõus. Just stalinistliku võltsajaloo kaitsmine hoiab tänast Venemaad iseenda mineviku pantvangis.

Eriti skisofreeniline on see, et hoolimata Punase oktoobri maha vaikimisest ülistab praegune Venemaa juhtkond oma enda rahva massilist tapmist korraldanud Vetšekaa (hilisem KGB ja tänane FSB/SVR) loomist ja hilisemat rolli Nõukogude impeeriumi alustalana. Võib olla kindel, et detsembri algul tähistatakse vähemalt FSB tasandil suurejooneliselt Lenini loodud terrorimasina 100. sünniaastapäeva.

Just asjaolu, et pöördelistel aastatel 1990ndate algul ei suudetud põhjalikult reorganiseerida Venemaa eriteenistusi ega lahti raiuda nende seosed repressiivse minevikuga, lõi tingimused KGB õiguslike järglaste sisuliseks tagasipöördumiseks kõige kõrgema võimu juurde 1999. aastal. See omakorda on aga jätnud sügava jälje nii Venemaa sisemistele arengutele (sündmused alates Tšetšeenia sõjast kuni Boriss Nemtsovi tapmiseni) kui ka rahvusvahelisele tegevusele (sõjajõu kasutamisest Gruusia ja Ukraina vastu kuni uue külma sõja vallandamiseni Lääne suunas).

Vene rahva alateadvuses ei saabu lahtiütlemist Punase oktoobri hävitavast mõjust enne, kui riik pole loobunud enamlaste sümbolite kasutamisest ning nende teadlikust väärtustamisest.

Seni, kuni Moskva südames on jätkuvalt matmata Lenini muumia, kuni Stalini haud on austusväärseimal kohal Kremli müüri ääres, kuni üle maa on tänavanimedest ajakirjandusväljaanneteni (Venemaa populaarsemad ajalehed on Komsomolskaja Pravda ja Moskovski Komsomolets) inimeste teadvusse süstitud veriste kangelaste või organisatsioonide nimed, pole mõtet loota Venemaa tegelikku vabanemist ja pöördumist tulevikku.

Kas see üldse on võimalik? Vahetult enne Punast oktoobrit oli Venemaa pluralistlikum ja demokraatlikum kui täna. Seega miski, mis on juba olnud, võib ka tagasi tulla.

Marko Mihkelson

Marko Mihkelson

Marko Mihkelson on ajaloolase haridusega ajakirjanik ja poliitik. Ta on töötanud Postimehe Moskva korrespondendi ja peatoimetajana ning juhtinud Riigikogus väliskomisjoni, Euroopa Liidu asjade komisjoni ja riigikaitsekomisjoni. Ta on raamatu "Venemaa: valguses ja varjus" autor, kirjutanud õpikutekste ning analüüsinud rahvusvahelisi sündmusi nii Eesti kui välisajakirjanduses. Edasis kirjutab Marko Mihkelson kaks korda kuus Eestile olulistel välispoliitilistel teemadel. Loe artikleid (7)