Kadri Kroon: Veneetsia & subliimsed joogid

Foto: Venice-tourisme.com

Toskaana ristipõiki läbitud? Pakun välja Veneetsia kui veinireisi sihtkoha, mis kombineerib unustamatu linnapuhkuse ja linnaga seotud subliimsed joogid. Mine mis aastaajal tahad, ikka on põnev ja avastusrohke.

Veneetsia & Prosecco

Veneetsia avaneb iga kord uues kuues. Korra elus tuleb ära käia kunstibiennaalil, Veneetsia filmifestivalil, ajalooliste paatide regatil või karnevalil. Suvi on mõistagi kõige rahvamassirohkem. Kui sammuke turistitrajektoorilt eemale astuda, võid tunda end täitsa kohalikuna ja üldsegi mitte inimjugade keskel kulgeva täpikesena.

Ringi konnates võib sattuda maailma esimesse getosse, linnaossa, kuhu 16. sajandi keskel linnavalitseja kõik juudid lasi koondada. Hoopis teistsuguse tundega kvartalis jidišikeelsete siltide vahel orienteerudes tasub külastada Gam Gam kosherrestot ja proovida kindlasti nende hummust ja falafeli. Aegade vältel on juudiköögile veidi Itaalia hõngu juurde pookunud, ent kohalike kikerherneste maitse ja teostus imeline.

Abivalmis juhatuste järgi võib sattuda perifeerias paiknevasse gondlite ehitamise ja parandustöökotta. Kohe seal kõrval on pisike restoran Osteria al Squero, kus saab õues lihtsa inimese moodi kanali ääres istudes Extra Dry proseccot juua ja ehedat valikut crostinisid mullitavale joogile peale ampsata.

Kui meie teiega kulistame prosecco Brut versiooni, siis veneetslaste jaoks on prosecco eelkõige poolkuiv jook, mis teeb oma veidi magusas kergemeelsuses igapäevaselt meele rõõmsaks ja juhatab sisse suurema õhtusöögi.

Extra Dry moodustab kogu Prosecco Superiore tootmisest 65%. Parimaid Proseccosid tehakse siinsamas lähedal. Conegliano ja Valdobbiadene on mõnusate roheliste mäenõlvadega külad, mille ümbruses kvaliteetse vahutava mullijoogi tootmine aset leiabki. Kõrgema kvaliteediga pudelisildid tasub otsida DOCG apellatsiooni staatust. Prosecco jaoks kasvatatud Glera on keskmise tugevusega aromaatne viinamari. Selle maitses eristuvad õun ja pirn, hape ei ole marjal tugev.

Gondlikojas selgub, et pensionile lähetatud gondlid funktsioneerivad põlisveneetslaste jaoks traghettodena. Nendega saab nagu bussiga lasta end üle Grand Canali transportida. Ilma imala laulu ja turistigiidi jututa saab kohalike kombel ja poolmuidu gondlisõidu ette võtta. Hinna poolest kirves Water taxi ehk veetakso on ainuke viis privaatselt mööda Grand Canali kiirelt kulgeda.  Ühe korra elus tasub ikka ära proovida ja rohkelt pilte klõpsida. Järgmine alternatiiv on ühistranspordivahendina tegutsev veebuss ehk vaporetto. Sellega võite kahe euroga ära käia kasvõi Isola di San Michele surnuaiasaarel, minna randa Lido di Venezias või hoopis kaeda kuidas puhutakse ilmakuulsat klaasi Murano saarel.

Veneetsia & Bellini

Foto: Venetoinside.com

Kohalike jaoks on romantiliste tähtpäevade tähistamiseks kõige kõigem koht hotell Monaco terrass. Paremat vaadet laguunile annab otsida. Otse ees on Giudecca saarel paiknev arhitekt Andrea Palladio poolt loodud Il Redentore võimas kirik. Siin on peopesal kogu laguun. Jääb üle vaid Veneetsia romantikat täis õhku endasse ahmida ja tellida aperitiiviks Canella Bellini.

Esialgne idee kihisev Prosecco ja kohalike valgete virsikute mahl omavahel segada pärineb härra Ciprianilt, kes asutas kohe Monaco hotelli lähedale Harry’s baari. Nime sai kokteil 15. sajandi Veneetsia kunstniku Giovanni Bellini maali järgi. Härra Ciprianile meeldis maalil vaga pühaku roosa rüü, see meenutas talle kokteili värvi. Joogi algusaegadega on seotud pea poolte maailma kokteilide sünni juures olnud valvejoodik Ernest Hemingway, seda on nautinud nii Hollywoodi staar Greta Garbo, veiniaristokraat Philippe de Rothschild kui ka Ameerika päritolu kunstimetseen Peggy Guggenheim. Kõiki neid sidus armastus Veneetsia vastu ja nad veetsid pikki perioode Veneetsia ellu sukeldununa. Bellini toimib tänaseni linna ühe sümbolina.

Canella perefirma Bellinist on saanud Veneetsia linna ametlik jook, mida pakutakse linna poolt korraldavatel pidustustel, juuakse kanalitel aset leidvatel paadipidudel või limpsitakse restoraniterrassidel. Algselt pakuti kokteili ainult virsikute hooajal. Canella oli esimene, kes naturaalse kokteili pudelisse pani ja seda aastaringselt ühtlase kvaliteediga pakkuda suutis.

Bellini koosneb kolmest komponendist. Kaks osa kuiva kvaliteetset Prosecco vahuveini segatakse ühe osa optimaalses küpsusastmes korjatud valge viljalihaga virsikute püreega.

Canella virsikud tulevad eranditult pere oma virsikuaedadest, mis ei jää Veneetsiast kuigi kaugele. Ahvatleva roosa värvi saamiseks lisatakse paar tilka sügavpunase värviga naturaalset vaarikamahla. Joogis ei ole miskit muud, ei ühtki magustajat ega säilitusainet, 100% aus puhas kraam. Jook on värske ja heas tasakaalus. Õrnalt kreemine ja delikaatselt mullitav Bellini väärib kiidusõnu nii äärmiselt puhta virsikumaitse kui püsiva lillelise ja viinamarjase aroomi eest.

Perefirma omanik rääkimas Canella Bellinist I Foto: Kadri Kroon

Söögiks sobivad hotell Monaco terrassil friteeritud mereannid ehk fritto misto ja Veneetsia piirkonna miniversioonis suvikõrvitsad. Imeõhuke krõbe tainas ja puhta värske tooraine maitsed võluvad hetkega. Ei mingit trikitamist, lihtsalt perfektne teostus. Kõrvale jälle Prosecco, nüüd juba vähe kuivem ja tugevam, näiteks brut või aastakäigu oma. Söögivalikul lähtuge hooajalisuset. Sügisel näiteks seened, talvel igasugu tummised lihad, kindlasti proovige vasikamaksa Veneetsia stiilis.

Veneetsia & Grappa

Külmal ajal tasub kanalite ääres istudes keha ja hinge soojendamiseks süübida grappasse. Grappa oli sealkandis kui elupäästev eliksiir, mis tappis talvel niiskes kliimas pisikud ja suvel tuju taevasse tõstis. Grappat tehakse lähedal Friuli-Venezia Giulias. Udine kandis tegutseb Nonino perefirma, mis on tõeline grappanaiste maffia. Matriarhist ema ja rõõmsalt tegutsevad kolm õde lihtsalt mõjuvad nii veenvalt ja toimekalt. Kuues põlvkond Francesca näol hoolitseb praeguse kokteilirevolutsiooni ajal, et nende grappa ja pereretsepti järgi valmiv amaro oleksid maailma metropolides trendikate kokteilide komponendiks.

Noninod olid omal ajal tõelised pioneerid, nad on grappade kunnid, täpsemalt siiski kuningatarid.

Esimesena loodi ühe viinamarja kestade põhine grappa Picolit marjast ja hakati ka tervest viinamarjakobarast destillaati tegema. Põnev on kohapeal destilatsioonikojas näha 66 spetsiaalse kujuga destilatsiooninõud. See annab aimu käsitööna valmiva joogi valmistamise keerukusest.

Destillatsioonikatlad I Foto: Kadri Kroon

Destileerimishooajal on kõik kohad täis mägedeni kõrguvaid viinamarjakestade hunnikuid. Ühe pudeli grappa saamiseks kulub 22 kilo viinamarjakestu, mida kõigepealt kolm päeva kääritatakse. Kvaliteetse joogi jaoks peavad kestad olema värsked, seepärast ei saa destilleerida aastaringselt, suvekuudel on destilatsioonikojas vaikne.

Ainult riigiametniku pitseriga kinnitatud laagerduskeldris käib usin toimetamine. Pitser on keldril muidugi seepärast, et grappanaised ei hakkaks riigilt raha varastama, ehk vähem alkoholi pealt makse maksma. Osa joogist, nii kolme protsendi jagu aastas haihtub õhku, inglite jaoks on grappa ilmselt igapäevane jook. Selle kaoga on nõus ka riigiametnik. Tammelaagerdusel on minimaalseks nõudeks 18 kuud. Kohe-kohe peaks Nonino oma 120. aastapäeva puhul pudelisse panema 22-aastase grappa. Nii kaua pole pere varem grappat vaadis hoidnudki. Ja ega grappat ainult jooda, näiteks joodetakse purju kergelt suitsutatud ricotta juust ja seda kohe nii palju, et kohalikud kutsuvad seda Bastardo del Grappaks.

Kadri Kroon

Kadri Kroon

Kadri Kroon on paadunud foodie, andunud veinifänn ja tulihingeline reisihull, kellele meeldib kogeda ehedaid hetki puhtast uudishimust elu ja maailma vastu. Tema soovituste järgi suurlinnades seigeldes on reisielamus garanteeritud. Kadri on Edasi toidu-, veini- ja reisirubriigi toimetaja. Loe artikleid (22)