Hannes Kuhlbach: “alasti” psühholoogi juures. Negatiivsuse ohjamine

Foto: Georgie Pauwels, Flickr, CC

Enamik inimesi siseneb psühhiaatri ja psühholoogi uksest lootusega abi saada. See, millele loodetakse leevendust, kliinilises keeles sümptomaatika, on laialt varieeruv. Igale inimesele on tema enese elust tuttavad ärevus, masendus, mingid kartused ja ängistusetunne.

Harvemini ollakse kogenud reaalsustunde kadumist või siis lausa luululisi elamusi. Osasid ebameeldivusi on lihtsam kirjeldada ja iseloomustada, teistele on kuju andmiseks raske isegi sõnu leida. Kuidas kirjeldada inimest aeg-ajalt valdavat tunnet, et nii kogu maailm kui ta ise võib samal hetkel koost laguneda ja sügavikku pudeneda? Et just selliste tunnete ja lämmatava hirmu vallas elamine ise on võimatu ja kujuteldamatu, isegi surm oleks kergem.

Iga abi otsima tulnud inimese esmane ootus on, et ta ära kuulataks, püütaks mõista ja tema kannatust ei naeruvääristataks, olgu see kui kummaline või ebatavaline tahes.

Eelaimdus või ootus, kas tema vastas istuv inimene seda suudab, on juba enne kohtumist kusagil meelte sügavuses tekkinud, nimetagem seda fantaasiaks. Selle keskmes on inimese varasemad kogemused, alates väga varajasest lapsepõlvest lõpetades viimase perearstikülastusega, aga mitte ainult. Laiemalt võime rääkida usaldusest tugevama, targema, vanema vastu ning enese avamise raskusest või kergusest abivajamise situatsioonis. Kui parasjagu meedia on võimendanud juhtumit tiirasest eriarstist või eetikapiire lõhkunud tuntud inimesest, kes ei pruugi ollagi psühholoogiaga seotud, tuleb ka see häälestus kliendiga esmakohtumisele kaasa.

Vastastikuse usalduse olulisusest

Lühidalt, suhe psühholoogi ja kliendi vahel on fantaasiamaailmas sõlmitud juba sellel hetkel, kui kohtumist telefonitsi või muul viisil kokku lepitakse. Ning siis avaneb uks …. ja selle taga olev maailm. Sisenedes psühholoogi kabinetti, astub klient üle sümboolse läve, mille taha jääb tavamaailm oma suhetega, tuttavate toimetulekumehhanismidega. Inimene otsekui heidab eemale oma tavariided ja jääb suhteliselt alasti.

Foto: Claude Robillard, Flickr, CC

Mõelgem sellele, kui ebamugav on ennast lahti riietada füüsiliseks läbivaatuseks, ning korrutagem see tunne muutujaga X – sedavõrd hirmutav võib enese kohale toomine tunduda terapeudiga esmakohtumise kontekstis.

Ma ei ütle, et see alati nii on, kuid esmakohtumise ärevus on pigem reegel kui erand. Ärevusega toimetulekuks on meie sisse arengus tekkinud mitmeid viise, kuid baasiline usaldus ehk kiindumusstiil, nagu arengupsühholoogid seda nimetavad, ilmneb esimeste seansside käigus selgelt. Piltlikult on 3/4 inimestest imikuna kogenud turvalist lähisuhet, 1/4 on aga ülemäärane ärevus, reaalne üksijäetus või emotsionaalne üksindus põhjustanud ebamäärase, vältiva või kõikuva kogemuse, mida oodata lähedaselt inimeselt. Iga vähegi pikaajalise teraapia toimivuseks peab see stiil ennast ilmutada saama kliendi ja terapeudi vahelises suhtes.

Kui klient on sisestanud turvalise ja usaldusliku kogemuse oma vanemliku partneriga, siis avaldub see ka suhtes terapeudiga. Kui mitte, siis avaldub ka vastupidine terapeudiga.

Sellisel juhul meenutab viimane kedagi oma elust, minevikust või olevikust, ning automaatselt, teadvustamatult, käivituvad ka vastavad mustrid. Ettevaatlikkus, ülitundlikkus kriitika suhtes, alanduse ootus, tõrjutusekartus on vaid mõned negatiivsetest tunnetest, mis suure ärevuse korral võivad vallanduda, olenemata sellest, kui sõbralik või empaatiline terapeut objektiivselt on. Sest seansil loeb subjektiivsus, ja selle all paiknevad kliendi sisemaailmas olevad ja elavad suhtemudelid.

Terapeutiline suhe erineb oluliselt lähedussuhetest & sõprussuhetest

Selles avalduv ebavõrdsus, kasvõi selles osas, kui palju kumbki osapool räägib ja kui palju vastab, võib käivitada kogemusliku ja afektiivselt laetud tagasipöördumise minevikku, kus ühel poolel olid õigused ja teisel neid ei olnud.

Lapsena oleme kõik kuulnud, millal laps rääkida saab ja vahel on tulnud selles kõnekäänus mainitud kodulinnu väljutamistegevust oodata kuni täiskasvanueani. Ja tihtipeale on tunne, et lollikstegemine, häbi ja ebavõrdsus on säilinud kõige kiuste väga tugevalt ja läbivalt kõikides inimsuhetes. Ebakindlus ja teatav ärevuse tase, mida uus ja kõigist senistest kogetud suhetest erinev lähedus terapeudi ja kliendi vahel kaasa toob, ei pruugi olla jõukohane.

Positiivsest ootusest mõistuse tasandil saab kliendi tunnete maailmas negatiivne tegelikkusning negatiivses ülekandes saab halva sihtmärgiks, alanduse kaasatoojaks terapeut. Sel ei pruugi olla isegi väga selget ja tuvastatavat põhjust, selles mõttes on reaalne, objektiivne niivõrd erinev sisemisest, subjektiivsest suhete maailmast. Terapeudi neutraalsus ja reaalse inimesena enam-vähem anonüümseks jäämine kannab analüütilises teraapias nimelt ülekantud suhtemustrite käivitumise eesmärki.

Terapeudist saab kliendi sisemaailmas olevate suhete ja talletunud mälestuste “ekraan”, millel on võimalik toimunut ja jooksvalt kliendi elus toimuvat jälgida ja sellest aru saama hakata.

Kes on saanud ennast vaadata kõrvalt mõne koolituse või isikliku sündmuse videosalvestisel, võib mõista, kuivõrd erinev on subjektiivne taju sellest, mis tegelikult juhtus. Inimese meel moonutab tegelikkust pidevalt, saavutamaks kooskõla enda sisemaailma mudelite ja veendumustega. Sotsiaalkonstruktivistid ütlevad veelgi karmimalt – objektiivset reaalsust ei olegi olemas.

Kõikide inimese elu oluliste sündmuste emotsionaalne tähendus on salvestunud episoodilises mälus, enamasti teadvustamatul kujul, Freudi sõnastuses alateadvuses. Nende sündmuste kaja kõlab tänaseski päevas, üheks äraspidiseks väljendusviisiks on psüühikahaigused ja sümptomaatika, mis kliendi esmalt abi otsima suunab. Ebamäärasel viisil väljenduv vajadus, isegi sund, hingehäda või ebameeldivus toob kliendi terapeudi juurde, ning teraapias neidsamu sündmuseid seostama hakates kasvab paratamatult ka pinge kliendis.

Pingele vastab psüühika tihti vastupanuga, ning selleski on oma osa terapeudil. Viimane võib tunduda nõudlik, kriitiline, mittemõistev ja klienti isegi kiusav, justnagu näiteks ema, isa või kes iganes inimese varasest suhete maailmast. Tihti ei peagi niivõrd kauges minevikus sobrama, olevikust leiab kriitika sihtmärgiks ülemusi, abikaasasid, sõpru jne.

Negatiivsuse ohjamine

Tunne ei saa enamasti eksisteerida lihtsalt “asjana iseeneses”. Inimeste puhul on see reeglina seotud suhetega teiste inimestega, ehk asub teljel mina-tunne-sina. Kui tunne liiga tugevaks paisub, on üheks “lahenduseks” püüda suhe katkestada; teraapia kontekstis terapeudiga.

Seejuures kordab klient tahtmatult oma mustrit, kus läheduse kasvades kasvab võrdeliselt ka ohutunne, mis viitab suurele võimalusele väga haiget saada. Ja kui haiget saamine on kliendi elus kujunenud korduvaks kogemuseks, siis miks peakski praegu teisiti minema? Heal juhul suudab klient koos terapeudiga sellest võimalusest tuleneva ärevuse välja kannatada, mis annab võimaluse kogeda ja hiljem mõelda, et alati ei pruugi läheduses väga haiget saada ning seejärel hakata nägema oma sisemaailma subjektiivset kallutatust.

Lõpuks määrab negatiivse suhte tekkimise ja tugevuse ka terapeudi enese tundmise võime.

Oleks vale arvata, et teda ei liiguta, vihasta või ei pane heldima kliendi sisemaailmas toimuv, millesse ta ausa teraapiasuhte korral igal juhul sügava sissevaate saab. See emotsionaalselt intensiivne kaasatus tõstab ka terapeudis esile isiklikud sisemised mustrid, tunded ja mälestused.

Terapeut on ennekõike inimene, alles seejärel “arst”, “psühholoog”, “terapeut”. Kui piltlikult pugeda ainult arstikitlisse ning olla jäigalt rollitruu, on suhe formaalne, võimalik, et peamiselt intellektuaalne. Ülekannet sellises suhtes ei teki ja tunded jäävad ilma sillata.

Enamjaolt on terapeut aga kaasatud ja hõivatud lisaks kliendi tunnetele ka omaenda tunnetest, see on vältimatu. Oluline on siin nendest tunnetest arusaamine, tundetarkus, eristamaks kliendi ja enese tundeid ning mõistmaks kahe inimese vahel siin-ja-praegu toimuva ning kliendi sisemaailma seoseid. See ei ole mitte jumalik and, mida kõik psühholoogia-ala spetsialistid loomuldasa evivad, vaid põhineb psühholoogi enese teraapilisel kogemusel, enda teraapias või psühhoanalüüsis läbitud teel. Seda ei ole võimalik õppida akadeemiliselt, enamjaolt ka kliinikus töötades, vaid ikka üks-üheses suhtes oma terapeudi või analüütikuga. On teraapiaviise, kus eneseteraapia pole oluline eeldus tööle asumiseks, ning on teraapiaviise, kus ilma selleta ei saa.

Kokkuvõtlikult saan öelda, et terapeut, kes ei ole läbi töötanud omaenda tundeid, arengulisi konflikte ning isiksuslikke mustreid, ei pruugi suuta aidata kliendil kanda, kannatada ja lahendada tema jaoks kõige olulisemat küsimust: miks ma nii tunnen ja miks see mu elus alati kordub.

Negatiivne afekt on koos positiivse afektiga meie elus esimestest päevadest saadik. Oluline pole mitte negatiivse vältimine, pisendamine või tühistamine a la tegelikult on kõik hästi, vaid omavaheline tasakaal. Kui lisaks negatiivsele on igas hetkes, päevas ja elus ka positiivset, on pilt elust ja enesest värviline, mitte must-valge. Negatiivne ülekanne kliendilt terapeudile on üks osa tunnete spektri läbitöötamisest, arusaamisest ja omaksvõtmisest, ilma milleta ei ole teraapiline teekond terviklik. Laulusõnadega lõpetades “on igas hetkes head ja halba” ning selle aktsepteerimine aitab negatiivset välja kannatada, nii kliendil kui terapeudil.

Hannes Kuhlbach

Hannes Kuhlbach

Hannes Kuhlbach on kliiniline psühholoog ja psühhoterapeut. Tegusa elu jooksul on ta olnud erinevates ametites kinnisvaramaailmas, suhtekorralduses ja panganduses. “Kõiges, mida saab nimetada äriks, on sügav inimlik ja isiklik pool ning just see aspekt huvitabki mind oma tänastes tegevustes. Omades oma töös privileegi näha sügavale inimeste eludesse ja sisemaailma, äratab see ka endas varjatud tundeid ja mõtteid. Neid ongi heameel üldistatud ja põimitud kujul Edasi veergudel avatud ja mõtelda armastavale lugejale edastada." Loe artikleid (11)